ei olnud vaenupooltel läbi kolme kümnendi samad liidrid. Enamik esimeses sõjas juhtrolli mänginud isikutest olid kolmanda sõja ajaks surnud või tapetud. Samad isikud osalesid valdavalt kahes sõjas, esimeses ja teises või siis teises ja kolmandas, kuid neid, kes sõdinuks kõigil kolmel sõdade perioodil, oli ülivähe. Nagu juba öeldud, ei osanud tollal keegi parajasti toimuvates sündmustes mingit ühte terviklikku protsessi näha.
2. SEE, MILLEL NIMEKS ROOS…
Ning loomulikult ei kutsunud keegi seda Rooside sõjaks või sõdadeks. Legend, nagu andnuks sõjale juba nende toimumisajal nime vaenutsevate dünastiate vapikilbil olnud punane (Lancasteri) ja valge (Yorki) roos, ei vasta tõele. Sellist eri värvi rooside heraldilist vastasseisu tollal kindlasti polnud. Roose olid Inglise aadlikud oma vappidel kasutanud küll juba kuningas Henry III ajast 13. sajandil. Tõsi on ka, et Yorkid kasutasid ühe oma embleemina valget roosi, mis oli 14. sajandil olnud Marchi krahvide Mortimeride embleem ning pärandunud naisliini pidi Yorki suguvõssa, kuid neil oli veel mitmeid teisi märke ja sümboleid, mille all võideldi: küll nn. Yorki päike, küll Yorki hertsogikoja kotkas ja kammits, küll Richard III valge metskult. Lancasteritel ei olnud aga üldse põhjust mingit erilist märki või tunnust leiutada – nad kasutasid kuninga vappi, juba Edward III ajal sisse seatud inglise leopardide ja prantsuse liiliate kombinatsiooni uuendatud versiooni. Ning kui sõja lõppfaasis sekkus võitlusse trooni pärast Henry Tudor, võitles tema vägi Bosworthi väljal hoopis punast lohet kujutavate lippude all, aga Henry kasutas ka lossivärava langevõret kujutavat märki, mis oli ta emapoolse, Beaufortide suguvõsa üheks tunnuseks.
Sümboleid, mida embleemidena oma rõivastel kanti, oli veel mitmeid. Henry VI isiklikul embleemil oli kujutatud antiloopi, kuninganna Margareti toetajad kandsid ta luige kujutisega märki, nende poja Walesi printsi Edwardi nimel palgatud mehed kandsid printsi jaanalinnusulega embleemi. Ja nõnda edasi.
Ometi on rooside teema sissetoomine ja anakronistlik seostamine toimunud sõdadega just Henry VII teene. Tema ajal loodi käsitlus kahest aastakümneid vaenutsenud dünastiast ja selle tüli tõttu palju kannatanud Inglismaast, mida tõttas päästma Henry Tudor, kes, olles emaliinis pärit Lancasterite suguvõsa legitimeeritud harust ning abielludes kuningas Edward IV vanima tütrega, ühendas nõnda kaks vaenutsevat roosi üheks punavalgeks Tudorite roosiks. Selle embleemi loomisel kasutati lisaks Yorki valgele roosile ka punast roosi, mis siis seostati tagantjärele Lancasteritega. On väga üksikuid ja ebamääraseid viiteid, mis seostavad punase roosi embleemi Henry VI-ga, varaseim punase roosi kasutamine on tuvastatav Henry VI vanaisa Bolingbroke’i Henry puhul 1398. aastal, veel enne kui temast sai kuningas Henry IV.
Kui vaadata aga Rooside sõdu mitte konfliktina Yorki ja Lancasteri suguvõsade vahel, vaid Yorkide ja Beaufortide (Lancasterite legitimeeritud kõrvalliini) vahelise tülina küsimuses, kumb haru on Lancasterite järel troonipäriluse järjekorras esimene, võib punase roosi seoseid leida hoopis Beauforti suguvõsast. Igatahes on järjekordne tõele mittevastav legend lugu sellest, kuidas 1450. aasta 30. novembril ilmusid parlamendi avaistungile Yorki Richardi toetajad, mütsile või käisele kinnitatud valge roos või paberist valge roosi kujutis, millele siis kuninga leer olevat vastanud, ehtides oma riideid Lancasteri punase roosiga. Ning et tüli olevat tsementeerinud kuninganna Marguerite, kandes juustes punast roosi ning sundides nõrga iseloomuga kuningast abikaasat punase roosiga ehitud mantlis parlamenti ilmuma.
Punase ja valge roosi konflikti – Tudorite propagandaloo – kinnistas lõplikult publiku teadvuses näitekirjanik William Shakespeare 1592. aastal, mis Londonis kanti esimest korda ette ta ajalookroonika «Kuningas Henry VI. Esimene osa», mille teise vaatuse neljandas stseenis Londoni Temple’i aias tülitsedes valib Yorki hertsog Richard seal kasvavalt roosipõõsalt valge roosiõie ja kutsub oma toetajaid sama tegema, mispeale Somerseti hertsog Edmund Beaufort valib punase roosinupu ja kutsub oma järgijaidki samuti talitama. Enam kui sajandi pikkune Tudorite legend punasest ja valgest roosist, mida oli avalikkusele korduvalt demonstreeritud (näiteks kuninganna Elizabeth I kroonimisel 1558), oligi raamatusse raiutud.
Konfliktile selle tänapäeval tuntud nime andis aga alles mitu sajandit hiljem ajalooliste romaanide suurmeister sir Walter Scott oma 1829. aasta suhteliselt vähetuntud romaanis «Geiersteini Anna». Scotti raamatutel oli omal ajal tohutu menu ning nende järgi õpiti ajalugugi, mistap pole imekspandav, et fraas «Rooside sõjad» sealt mõne aastaga käibesse läks, küll populaarsetesse ajalooülevaadetesse, küll ajalooõpetusse. Romaani tegevus toimub 1470ndatel aastatel Šveitsis, kus Inglismaalt pagenud lankasterlased on teel Burgundia hertsogi Charles Südi juurde, et veenda teda Edward IV kukutamisele kaasa aitama. Ilmselt ei olnud termin siiski täielikult Scotti leiutis, kuna juba 1646. aastal on fikseeritud fraas «Kahe Roosi tüli» ning 1762. aastal kasutas filosoof ja ajaloolane David Hume fraasi «Kahe Roosi sõjad». Kuid käibesse ja laiade masside teadvusse viis termini siiski sir Walter Scott.
3. MIKS SÕJAD PUHKESID?
Nagu jõudsime veenduda, on Rooside sõjad Tudorite propagandamasina loodud kontseptsioon, käsitlus, millega õigustati Tudorite dünastiat kui Inglismaale rahu toonud valitsejaid. Tudorite propagandast on sajandite jooksul räägitud palju ja ohtralt raamatuid kirjutatud, märksa harvemini aga mainitakse, et see oli nende sõdade jooksul juba teine suur propagandalugu, mida inimestele pakuti, meenutab meile endine Winchesteri ülikooli keskajaprofessor Michael Hicks. Nimelt ei olnud Rooside sõdade algfaasis 1450ndate alguses üldse mängus dünastilist argumenti, keegi ei soovinud kuningas Henry VI-ndat võimult kukutada, vaid kõigest ta ministreid välja vahetada ja valitsemist reformida. Kui Yorki hertsog Richard oli 1450ndate lõpuks mõistnud, et teda selles tegevuses edu ei saada ning ta püsivalt Inglismaa esimese ministri ametis olla ei saa, esitas ta nõude Inglismaa troonile, nõude, millele juristide abiga kiiruga leiutati põhjendus, mille järgi Yorki Richard kui ema poolt Edward III teise poja naisliinis järeltulija evib suuremat õigust Inglise troonile kui isa poolt Edward III kolmanda poja meesliinis järeltulija Henry VI. Rooside sõja nimeline konflikt oli seega juba mitu aastat kestnud, enne kui esmakordselt toodi välja dünastiline argument ja esmasünniõiguse fakt.
Uue kuninga Edward IV propageeritud ja edendatud Yorki müüt 1461. aastast viis dünastilise konflikti narratiivi tagasi 1399. aastasse, mil Bolingbroke’i Henry (Edward III kolmanda poja poeg) kukutas seadusliku kuninga Richard II (Edward III esimese poja poja), laskis tal vangistuses surra ning usurpeeris trooni, mis pidanuks Richard II surma järel uue, Yorki propaganda selgitusel kuuluma Edward III teise poja Clarence’i hertsogi Lioneli tütrepoja pojale Edmund Mortimerile, Marchi krahvile. Ning kelle kaudu see oleks 1461. aastaks, taas, teistkordselt läbi naisliini, jõudnud Yorki Edwardi kätte. Yorki müüdi järgi oli Henry VI kukutamine 1461. aastal jumalik kättemaks 1399. aastal toiminud usurpatsiooni eest, millega kõrvaldati troonilt võitud ja salvitud kuningas. «Need kolm Harry’t on hõivanud ja hoidnud Inglismaa krooni tema õiguspärase pärija eest need 62 aastat,» öeldakse Edward IV käsul koostatud ja 1461. aastal avaldatud pamfletis. Seda, et samuti võitud ja salvitud kuninga vastu 1455. aastal relvi tõstes kellelgi sellist dünastilist argumenti polnud, sooviti kuus aastat hiljem vaid unustada.
Clarence’i-Mortimeri liini eesõigust troonile ehk siis Yorki müüti aktsepteerisid ka Tudorid, kelle propagandamasin õppis oma ala parimatelt ehk Yorkidelt. Mõlemad käsitlused vaatasid mööda faktist, et Edward III oli enne oma surma väljendanud selget tahet, et trooni saaks pärida vaid meesliinis, mille järgi oleks Edward III-le järgnenud Richard II lastetuse puhul ikkagi troon just Lancasterite harule läinud. Tudori müüdiga sobis 1399. aasta usurpatsioon hästi kokku, kuna Henry Tudori väes võitlesid paljud senised jorklased ning abielludes Yorki soost kuninga tütrega, tunnustas Henry VII teataval määral ka Yorkide legitiimsust. Igatahes lunastas Henry VI kukutamine 1461. aastal 1399. aasta patu, aga et Henry VI oli siiski ka jumalast salvitud kuningas, oli ka tema kukutamine ja hilisem mõrvamine Toweris patt, mille karistuseks oli omakorda Edward V kukutamine ta lelle Richard III poolt, kelle karistuseks jällegi oli kaotus ja surm Bosworthi väljal. Henry VII troonile tõus Lancasterite (kõrvalharu naisliinis) pärijana ja abiellumine Yorki printsessiga pidi sellele usurpatsioonide ja karistuste tsüklile lõpu tegema ja maale kauaoodatud rahupõlve kinkima.
Hilisemal ajal on ajaloolased sõdade põhjustaja ja süüdlasena