klikkide vahelise anarhilise ajastuga, mil eri isandate värvides mantlitesse riietunud palgalised sõjameeste jõugud maal paanikat ja vägivalda külvasid. 20. sajandi lõpul ja 21. sajandil on siiski jõudu kogunud ka arusaam, et Rooside sõja erinevatel faasidel olidki erinevad põhjused ning ajastu sotsiaalmajanduslikud ja muud tingimused olidki sellised, et ükski valitseja poleks suutnud olukorda kuningriigis kontrolli all hoida ja oma võimu pikema aja jooksul säilitada.
Nagu juba sedastatud, võib sõdu vaadelda dünastilise konfliktina, millena need küll ei alanud, kuid milline mõõde nende käiku 1460ndail selgelt sisse tuli, aga võib ka vaadelda eelkõige kui sotsiaalmajanduslikest ja riigivalitsemislikest probleemidest tingitud vastasseisu, mis ilmselgelt andis dünastilisele konfliktile püssirohtu sõja kõigis kolmes faasis.
4. KUIDAS SÕDU PEETI?
Drastiliselt erinevalt on nähtud ka sõdade mõju igapäevasele praktilisele elule kuningriigis. Nagu juba öeldud, oli perioode, mil Rooside sõda kirjeldati kui üle kolme aastakümne kestnud anarhia võimutsemist, mil riik langes kaosesse, samas ei kinnita seda reaalsed andmed, säilinud kirjeldused Inglismaa elu-olust ja muu selline materjal. On kokku loetud, et reaalset sõjaretkede aega oli selle enam kui 30 aasta sees vaid 60 nädalat, veidi üle aasta. Üks sõjaretk vältas tavaliselt paarist nädalast mõne kuuni ning lõppes lühikese ja otsustava lahinguga. Väga suuri ja pikaajalisi piiramisi, mis iseloomustasid Saja-aastase sõja käiku Prantsusmaal, praktiliselt ei toimunud (ühe-kahe erandiga). Samuti esines ilmselt harva rüüstamist, mis oleks tavainimeste majanduslikule olukorrale laastavalt mõjunud.
Ka sõjaväed, mida kasutati, olid märksa väiksemad, kui kontinentaal-Euroopa sõdades tavaks oli. Samuti koosnesid aristokraatide väesalgad suures osas sõjalise väljaõppeta tavainimestest ning need olid oluliselt viletsamalt varustatud ja sõjapidamiseks ettevalmistatud, kui inglaste poolt mandrile prantslaste vastu sõdima saadetud professionaalsed üksused. Sõja esimeses faasis osales kindlasti palju Prantsusmaalt taandunud vägedes sõdinud mehi, kuid suures osas olid Saja-aastase sõja lõpuperioodil Inglise garnisonid Prantsusmaal olnud mehitatud vananevate veteranidega, kelle lahinguline võimekus polnud enam teab mis kiita.
Ning isegi kui väkke värvatud lihtinimesed said enda käsutusse normaalse relvastuse ja neid ka kiirkorras sõdima õpetati, siis mingit reaalset sõjakogemust neil valdavalt polnud, nad ei olnud elukutselised sõdurid. Seepärast mängiski sõdade kahes esimeses faasis alati otsustavat rolli Calais’ garnison, mis koosnes Inglise armee kõige pädevamatest ja suurima reaalse sõjakogemusega meestest. Sõja käigule avaldasid tihti mõju ka Põhja-Inglismaalt värvatud väekontingendid, milles sõdivatel meestel oli tihti olemas reaalne konfliktikogemus piirisõdadest šotlastega, ja samuti invasiooni-armeed mandrilt, mis koosnesid samuti enamasti elukutselistest palgasõduritest. Kuid laias plaanis oli Rooside sõda mandri-Euroopas peetud sõdadega võrreldes märksa rohkem ajast ja arust vahenditega peetud, primitiivsem ja oma proportsioonidelt lokaalsem ning piiratum konflikt.
Ka oli Rooside sõdade puhul tavaks, et vangilangenud lihtsõdureid ei tapetud, erinevalt jällegi Prantsusmaal lahingute järel toimunud massilistest tapatalgutest. Küll aga kinnitab Shakespeare’i ja teiste loodud erakordselt julma ning verist pilti Rooside sõdadest tõik, et vaenupooled lasksid väga tihti tappa kõik vastaspoole vangilangenud väejuhid ja aristokraadid. See oli teadlik poliitika, lihtsõdureid säästeti, samas kui kaotanud poole kõrgemas juhtkonnas viidi enamasti läbi massiline hukkamine. Need olid selles mõttes täiesti selgelt aristokraatide dünastilised sõjad, et ei säästetud ka vastaspoole teismelisi noorukeid, kuna neist võinuks paari aastaga sirguda oma surnud isa või venna või lelle eest kätte maksta tahtvad parunid ja krahvid.
Selles mõttes Shakespeare ei liialda, kui kirjeldab neid sõdu kui konflikti, kus aadlikud omakasu huvides tihti vaenupoolt vahetasid («ta heitis magama Valge Roosina, ärkas aga Punase Roosi pooldajana»), kus lahinguis tapeti julmalt ka mõneteistaastaseid poisse, kes vaevu mõõka hoida suutsid. Need sõjad muutsid põhimõttelist arusaama senisest keskaegsest sõjapidamisest, kus varem oli pigem tapetud lihtsõdureid, kelle elud olid väärtusetud, kuid oli võimalusel alati ellu jäetud ja pantvangi võetud aadlikke, kelle eest võis loota suurt lunaraha. Kindlaim viis aktiivse, jõuka ja mõjuka vastase elimineerimiseks oli tal pea maha lüüa. Seepärast oli ka sõdade kolmel erineval perioodil nii vähe kattuvaid osalisi, need sõjad brutaliseerisid keskaegset sõjapidamise viisi.
Legendi taga sõdade laastavast mõjust võibki esmalt näha Yorki müüdi edukat toimimist, mille järgi 1440–1450ndate kaose ja anarhia vahetas 1461. aastal välja Yorkide dünastia tõhusam ja efektiivsem valitsemine, ning veelgi rohkem Tudori müüti, mille järgi kogu Yorkide-Lancasterite eriliselt laastavale konfliktiperioodile Inglismaa ajaloos järgnes Tudorite dünastia valitsemise all kuldne rahupõlv.
5. HALVAD LANCASTERID JA HEAD YORKID
1924. aastal asutas Liverpooli kirurg S. Saxon Barton Valge Metskuldi Vennaskonna, mis koondas amatöörajaloolasi ja koduloolasi, kelle eesmärgiks oli kuningas Richard III reputatsiooni ümberhindamine. Teise maailmasõja ajal ühingu tegevus soikus, kuid 1951. aastal ilmunud Josephine Tey raamat «Tõde on aja tütar» (millest allpool pikemalt) ning 1955. aastal valminud Laurence Olivier’ legendaarne film «Richard III», milles ta ise ka peaosa mängis, ja samal aastal ilmunud ameerika kirjandusloolase Paul Murray Kendalli mahukas uurimus kuningas Richardist andsid ühingu tegevusele uue hingamise.
Olivier’ linateos võttis Shakespeare’i originaalitruu ekraniseeringuna kokku kõik Tudori müüdi elemendid (ja valed) Richard III-st: küüraka väljanägemise, erakordse õeluse ning pea lõputa loendi Richardi mõrvarliku käe läbi reeturlikult hukkunuist, kuhu kuulusid Walesi prints Edward, vana kuningas Henry VI, Richardi enda vend Clarence’i hertsog George, ning venna Edward IV pojad Edward V ja Shrewsbury Richard. Kui siia lisada veel oma vennapoja Edward V, kelle hooldajaks ja kaitsjaks ta oli viimase ootamatult surnud isa Edward IV poolt määratud, kukutamine ja Toweri kindlusvanglasse sulgemine ning soov abielluda oma vennatütre Elizabethiga, saame kokku kindlasti Inglismaa ajaloo kõige kuratlikuma kuninga kuju.
Tey ajalooline kriminaalromaan ja Kendalli monograafia võtsid Richardi kuvandi põhjalikuma vaatluse alla ning püüdsid seda ajaloomüütidest puhastada ja kuningat pea täielikult rehabiliteerida, Kendall selle asemele muidugi uut müüdiloomet pakkudes. 1959. aastal sai vennaskond ametlikuks nimeks Richard III Selts ning on tänapäeval vägagi häälekas ja rohkearvuline liikumine inimestest – rikardiaanidest –, kes usuvad, et nende kultusobjektile on juba alates Henry VII ajal loodud Tudori müüdist ja Shakespeare’ist liiga tehtud ja koletislikke jooni külge poogitud. Ajaloolased muidugi teavad, et Richard III ei sooritanud kõiki neid mõrvu, mida suur näitekirjanik talle on omistanud, kuid ühingu peamiseks usuteesiks on läbi aegade olnud, et Richard III ei lasknud tappa oma vennapoegi – nn. Printse Toweris, vaid et selle taga oli kas Buckinghami hertsog Henry Stafford, Henry VII Tudor või viimase ema Margaret Beaufort. Samuti oldi täiesti veendunud, et küüru pookis kuningale selga just Tudori müüt ja selle kinnistas sinna Shakespeare, ikka selleks, et niigi negatiivsele tegelasele veelgi saatanlikkust lisada.
Kuna peksupoisi rollis olija pälvib alati kaastunnet, on ka tõsiusklike rikardiaanide read tänapäeval enam kui arvukad. Õieti on Richardi rehabiliteerimine toimunud juba alates Shakespeare’i ajast. Dramaturgi vähetuntud kaasaegne, antikvaar ja riigiteenistuja sir George Buck sai 1619. aastal valmis «Kuningas Richard III ajaloo», mis jäi küll käsikirja ja ilmus muudetud kujul alles 1646. aastal. Selles kirjatöös võttis Buck esmakordselt kokku kõik põhilised hilisemad rikardiaanide argumendid: kahtlustus ei ole seaduse silmis tõestatud kuritöö, tema võimuhaaramisele võib leida legaalse põhjenduse, kuningas tegi riigihalduslikult palju head ning oli tegelikult vägagi võimekas ja edukas valitseja, temast kirjutades ei ole kasutatud kõiki olemasolevaid allikaid.
Kuulus 18. sajandi kirjamees ja gooti romaani üks esimesi viljelejaid, Orfordi krahv Horace Walpole avaldas 1768. aastal teose «Ajaloolisi kahtlusi kuningas Richard III elu ja valitsuse asjus», milles samuti võttis seisukoha, et kuningas ei mõrvanud oma vennapoegi, printse Toweris. Suurimaks eeskujuks hilisemaile rikardiaanidele saigi tegelikult just see töö. Et Walpole hiljem, olles näinud giljotiini hävitustööd jakobiinide