kus äripartneritega kohtuti bensiinijaamades või parklates. Pidudest polnud puudust, ilusatest riietest samuti mitte. Kodusoetamisega ei kiirustanud kumbki, neil oli väga korralik üürikorter kesklinnas, mille omanik tuttava tuttav. Üürikorterina saidki nad korralikumat korterit lubada kui ostes, sest pangad hoidsid tol ajal oma varandust hoolega, ei jaganud seda madala intressiga „Teisele Eestile” laiali.
Aga siis hakkas Rainil kehvemini minema, ja nagu neetult jäi Annika just siis rasedaks, kui neil kummalgi mingit sissetulekut ei olnud.
Rain ei olnud enam sugugi vaimukas ning ka tema riided kulusid ajapikku. Annika püüdis olla hoolitsev naine ja oma meest toetada, sest hoolimata järjest vastikumast käitumisest oli Rain talle endiselt armas. See oli ju tema Rain! Tema peaaegu esimene armastus ning kindlalt esimene ja seni ka viimane sekspartner.
Annika parkis auto mõnisada meetrit oma töökohast eemale, väiksele kõrvaltänavale, kus parkimine oli tasuta. Mõned vabad kohad veel olidki – Annika polnud kaugeltki ainus, kellele parkimise eest maksta ei meeldinud. Natuke nõme oli küll võõraste akende alla parkida, aga see polnud ka asi, mille pärast väga põdeda. Annika astus autost välja ega tundnudki külma: autos oli peaaegu sama külm kui väljas. Oli selge, et ükskõik, mida seal autoteeninduses eile ka ei parandatud, konditsioneeri see korda polnud teinud.
Kohe pärast seda, kui Annika oli teenindusse helistanud, tänaseks õhtupoolikuks aja saanud ja selle üle rõõmustada jõudnud, helistas Rain. Annika jooksis koridorinurka rääkima, et uudishimulikud kabinetikaaslased pealt kuulata ei saaks.
„Kuule, mul läheb täna kauem, too ise lapsed lasteaiast ära,” ütles Rain.
Aga autoteenindus?
„Seda konditsioneeri ju alles parandati,” vihastus Rain. „Kui sul on vaja valesid välja mõelda, siis mõtle midagi originaalsemat, mitte mitu päeva järjest sama jama.”
„Ma ei valeta sulle. Ausõna…”
„Olgu, eks ma siis jätan oma asjad katki, sest sinu autokene on ju tähtsam.” Jälle oli Rain see, kes kõne hüvastijätuta lõpetas.
Annika ohkas. Vähe oli lootust, et Rainil päeva jooksul midagi tujuparandavat juhtuks. Niisiis võis arvata, et päeva lõpuks on mees end täielikult üles keeranud ja Annika õhtu seega sisustatud.
Ta kohendas seinal laste joonistusi, mis need paar päeva tagasi talle sõbrapäeva puhul lasteaias joonistanud olid. „Kallis ema, head sõbrapäeva!” seisis mõlema pildi allservas. Kuna pildid olid joonistatud vaid temale, mitte Rainile, pidas Annika targemaks neid Rainile mitte näidatagi, vaid hoopis tööl seina peale panna. Rain nagunii ei hoolinud kuigipalju mingitest tähtpäevadest, ka Valentinipäevast oli nende majas märku andnud vaid kook. Aga kooki küpsetas Annika vähemalt paar korda nädalas.
„Noh, mis sina siin mossitad? Tule, teeme suitsu.” See oli Lauri, naaberfirma jurist. Kena prillidega mees. Annika naeratas rõõmsalt. Üks väheseid normaalseid inimesi sel koridoril, kellega suitsuruumis käia.
„Tead, ma olen autoteeninduse peale nii tige,” rääkis Annika pärast esimest mahvi. „Nagu oleksin ma mingi loll, keda jooksutada.”
„Jooksutada?” küsis Lauri.
„Nojah, see on ju jooksutamine, kui ma ühe ja sama probleemiga mitu korda kohal pean käima. Loodetavasti läheb see ikka garantii alla…” Raha oli enne meelest läinud. See ka veel… Auto ja Rain ja… Annika tundis, kuidas ärritus temas aina kasvas. „Nojah, mind on lihtne jooksutada ka, ma ju ei tea, mis seal kapoti all toimub! Ma ei pea teadmagi, ma olen naine! Minu jaoks lihtsalt konditsioneer ei tööta, või noh, töötab, aga ei lähe soojaks. Mind ei huvita, mis konkreetselt seal viga on, kas on ventilaator või filter või… mingi huijoovina. Ma tahan, et see töötaks. Ühe parandamisega. Kas seda on tõesti palju palutud?”
Annika vakatas, sest Lauri vaatas teda kummalise pilguga. Natuke nagu naerdes ja natuke… kaastundlikult.
„Vabandust, läksin hoogu.” Kindlasti ei olnud Annika sooviks mõjuda naljanumbrina. „Selline pisiasi ja mina…”
„Tihtipeale pisiasjad need kõige häirivamad ongi, suure mure puhul saad ju aru, et tegemist on murega, võtad asja rahulikult ja saad hakkama.”
Annika naeratas nukralt.
„Võibolla on sul õigus. Kuidas sul endal läheb?”
„Tavaliselt. Kuule, läheks hiljem koos lõunale?”
„Palun väga.”
Lauri naeratas sõbralikult.
Huvitav, kas ma olen imelik, kui ma tunnen end tööl mõnusamalt ja vabamalt kui kodus, mõtles Annika. Sisimas oli talle ju kodurahu tähtsam? Perekond ja need teised kaunid sõnad.
Kui ta oma laua juurde tagasi jõudis, helistas ta autoteenindusse ja lasi õhtupoolikuse aja tühistada. Seejärel saatis Rainile sõnumi, et võtab ise lapsed lasteaiast.
„Igas abielus on tõuse ja mõõnasid,” rääkis Lauri kohvikulauas.
„Ma tean,” vastas Annika. „Aga viimasel ajal tundub mulle, nagu minu abielus oleks viimasel ajal ainult mõõn… Sorri, et sulle üldse oma probleemidest rääkima hakkasin…”
Lauri oli peale käinud, et klaasike veini lõunasöögi kõrvale ei tee mitte midagi – selleks ajaks, kui autorooli istuma peab, on ammu kõik peast ja kehast läinud, aga tööd ei tohiks see kindlalt segada. Lõpuks, kui Annika nõustunud oli, avastas ta, et „klaasike” tähendas Lauri meelest 24 sentiliitrit, mitte kahtteist. Nüüd tundis Annika, et sõltumata korralikust praest kipub ta purju jääma. Ta ei armastanud alkoholi. Talle meeldis maailmast aru saada täpselt nii, nagu see on, ilma igasuguste filtriteta. Nüüd oli tarkus käes – pisut veinifiltrit ja juba ta hakkas peaaegu võhivõõrale inimesele oma abieluprobleeme kurtma.
Nojaa, midagi oli Annika juba varem Laurile rääkinud, ja midagi teadis ta ise Laurist juba ka. Seda, et sel on naine ja kaks last, mõni aasta vanemad kui tema omad. Teadis seda, et nad elavad Mustamäel üsna korralikus korteris. Kõike seda oli Lauri ise Annikale rääkinud. Seda, et Lauril ei ole väga kerge, arvas Annika tema silmadest ise välja lugevat. Aga kui paljud üldse õnneliku näoga ringi käivad?
„Aga mina olengi ju kõige sobivam kuulaja,” leidis Lauri. „Piisavalt võõras, et olla objektiivne. Samas mitte nii võõras, et sa rääkida ei julgeks.”
„Mängid psühholoogi?”
„Võin mängida, kui sa tahad.”
„Ei, pole vaja.” Annika võttis lonksu veini ja vaatas enda ette lauale. Sadu kordi pestud linikukest ja kulunud õielehtedega kunstlillekimpu.
„No kuule,” ütles Lauri. „Ära nüüd arva, et ma nimelt tahtsin sind täis joota, et siis sinu saladusi kuulata. Sa olid nii pinges, mul oli sind lausa hale vaadata. On sul nüüd parem?”
Annika tõstis pilgu. Kas tõesti läheb kellelegi korda, kuidas tema ennast tunneb? Lauri naeratas.
„Vist on pisut parem, mis?” küsis ta. „Ära karda, ma ei räägi kellelegi, et su mees sind hinnata ei oska.”
„Ma ei öelnud ju nii!” protesteeris Annika.
„See oli see, mida ma sinu jutust välja lugesin,” vastas Lauri.
„Kummaline,” lipsas Annikal vaikselt suust.
„Mis asi?” küsis Lauri.
„Noh, et… ah, ei midagi. Räägi parem endast.”
Lauri keerutas oma veiniklaasi sõrmede vahel ja silmitses seda.
„Minust pole midagi rääkida. Minu elus on kõik väga stabiilne.” Lauri jõi mitu veinilonksu.
„Kadestan,” ohkas Annika.
Lauri vaatas talle tõsiselt silma.
„Ära mitte kunagi mitte kedagi kadesta, eks?”
„Olgu,” võttis Annika optimistlikuma tooni. „Kuigi väike kadedus ei tee