ronis trepist üles.
Liis magas alles, ent ärkas kohe ja probleemideta, kui Annika tema tuppa astudes tule põlema pani ja „tere hommikust!” hüüdis. Martin oli juba üleval ja heas tujus, keksis pidžaamaväel Liisi tuppa. Annika kobas poisi jalgevahet ja taipas hea tuju põhjust: täna öösel polnudki „õnnetust” juhtunud.
„Tubli poiss,” tegi Annika Martinile pai. „Nüüd kähku riidesse ja hambad puhtaks! Hopp-hopp! Mõlemad!”
„Mul ei ole midagi selga panna,” kurtis Liis.
„Kuidas ei ole?”
„Mul ka ei ole!” teatas Martin.
„Lõpetage,” keelas Annika. Puhtad riided oli ta, nagu alati, ise õhtul välja otsinud ja laste toolidele ootama seadnud. „Olgu riidesse pandud, pestud ja sööma tuldud!”
Kui ta trepist alla tuli, tundis ta kõrbelõhna. Paari kiire hüppega oli ta pliidi juures.
„Ma ju ütlesin, et jälgi omletti!” kirus Annika.
„Mina seda omletti ju ei tahtnud.”Rain luristas kohvi ja jälgis Annika reaktsiooni. Silmanurgas kuri naer. Võileiba polnud kah endale teinud.
„Oma laste peale võiks ju ikka mõelda,” pomises Annika ja sundis end rahulikuks.
„Need „oma lapsed” saavad kahe tunni pärast lasteaias süüa.”
„Ja mis siis?”
„Paksuks tahad neid sööta või? Et teised lapsed neid narriksid?” Rain pani kohvitassi lauale ja vaatas õigustatult pahasel pilgul Annika poole. „Tahadki, et teised lapsed sinu lapsi narriksid?”
„Appi, hurraa,” ütles Annika ja jagas niru välimusega omleti kolme taldriku vahel.
„Mis „appi-hurraa”?” Rain vaatas uurivalt, kuidas Annika taldrikuid lauale tõstis. „Mulle ei tõstnudki?”
Annika pani viimase taldriku kolksuga lauale.
„Mulle aitab, ausõna! Sa nagu ei tahakski normaalse inimese moodi suhelda!”
„Tasa, lapsed…” ütles Rain vaikselt.
„Nüüd on siis lapsed… Nad pesevad praegu.” Ka Annika hääl oli nüüd vaiksem. Ta hingas paar korda sügavalt, valas siis endale kohvi ja istus laua taha Raini vastu.
„Mis see ülemus sulle ütles, kauaks teil seda objekti jätkub?” küsis Annika mõne omletiampsu pärast.
„Sa oskad ka küsida!” pahandas Rain. „Objekti jätkub täpselt nii kauaks, kuni me selle valmis teeme! Aga järgmist objekti veel ei tea.”
Annika ohkas. Vahepeal oli kummaline mõelda, et oli aeg, kus ta tõesti oskas küsida. Rain oli rääkinud nii mõnegi salapatu oma hingelt ära, enne kui arugi sai, et seda teeb. Nüüd aga ei osanud Annika isegi seda küsida, kauaks tema mehel tööd jätkub.
Ülejäänud hommik kujunes üldjoontes selliseks nagu ikka: Rain kamandas lapsi korralikult sööma, Annika pani end sel ajal valmis. Mõlemad lapsed jätsid umbes poole oma söögist alles. Kui Annika kööki astus, sonkis Liis kahvliga taldrikus, Martin oli juba lauast kadunud.
„No näed, jah?” õiendas Rain. „Ma ütlesin, et neil ei ole vaja hommikul kodus süüa. Nad ei tahagi!”
„Mina küll tahtsin omletti,” ütles Martin vaikselt, kui Annika tal saapaid jalga aitas.
„Miks sa siis ei söönud?”
„Sellepärast, et isa rääkis nii kurja häälega jälle.”
Rain kuulis seda.
„Ma ainult ütlesin sulle, kuidas tuleb laua ääres istuda! Ma pole veel kurja häälega rääkima hakanudki.”
„Jäta,” keelas Annika. Nagu Rain ise teeks kõike nii, nagu tuleb teha.
Kui lapsed Raini auto tagaistmel linna poole sõitsid, ohkas Annika kergendatult ja koristas köögi ära. Ta lootis, et Rainil on piisavalt mõistust autos laste kallal mitte norida. Hommikul vara tuju ära rikkuda… Huvitav, mis tal viimasel ajal viga on? Pruudid ei anna enam kätte või? Annika lasi pilgul üle elamise käia. Paistis, et kõik on korras. Ta pani kodu signalisatsiooni alla, istus autosse ja sõitis hoovilt välja.
Annika armastas oma autot. Olgu, see polnud küll mingi mersu või bemar, aga see oli päris tema oma – tema ju maksis liisingut. Ja täiesti uus. Pärast peavalu kümnetest vanadest, ent uhketest autodest, mis Raini ja tema käest läbi olid käinud, oli lõpuks ometi rahulik mõelda, et on auto, millel on garantii ja kohustuslik kaskokindlustus. Loomulikult saaks ju igale autole kaskokindlustuse teha, ent Rain polnud selline mees, kes „igaks juhuks” raha maksaks. Või laseks oma naisel maksta.
Nüüd sõitis Annika, rahu südames, oma isikliku plastmassist liisinguautoga linna poole, ja oli peaaegu et õnnelik.
Annika telefon helises. Rain. Annika võttis kõne vastu.
„Liis räägib siin midagi, et lasteaias olevat mingit kodujoonistust vaja, aga ta unustas ära.”
„Mis kodujoonistust? Joonistab lasteaias uue pildi, kui vaja. Ja teinekord mäletab õigel ajal oma kodujoonistusi.” Annika lõpetas kõne ja võttis hooga kohalt. Kodujoonistus… Esimesed kodused ülesanded unustab tüdruk ära! Mida ta koolis peale hakkab? Annika mäletas täpselt oma lasteaia-aegseid koduülesandeid. Ta oli need ülima hoolikusega valmis teinud. Liis peab sügisel juba kooli minema… Loodetavasti saab hakkama. Rain helistas uuesti. Annika ei hakanud kõne vastuvõtmiseks peatumagi.
„Sa isegi ei kuulanud mind lõpuni,” ütles Rain.
„Mis siis veel oli?”
„Midagi ei olnud. Aga sa viskasid kohe telefoni ära.”
Appi, mõtles Annika. Kui palju on Rain ise telefoni ära visanud? Kui palju tema kõnesid üldse mitte vastu võtnud?
„Palun vabandust,” ütles Annika mesimagusalt. „Kas ma võin nüüd kõne lõpetada?”
Rain urises midagi vastuseks ja lõpetas ise kõne.
Annika ohkas sügavalt. See liigne magusus hääles oleks võinud ära jääda. Annika teadis väga hästi, et kui pidevalt teeselda normaalset pereelu, siis on lootust, et hakkad seda uskuma ja eladki normaalselt. Aga aeg-ajalt oli tal kohe selline kius sees, mis ei lasknud korralikult käituda. Mingi mõnu pidi ju tallegi jääma. Annika ohkas veelkord. Nüüd jäi ainult loota, et Raini tööpäev teda liigselt ei ärrita. Ja loota mitte ainult laste pärast.
Külm oli. Konditsioneer oli küll sisse lülitatud, aga… Ega ometi jälle mingi jama, mõtles ta. Alles üleeile oli ta autoga teenindusest koju tulnud, kus oli vahetatud ära mingi ventilaator… või midagi taolist, mis ei lasknud konditsioneeril töötada. Annika kobas käega aknalaual. Õhk oleks pidanud olema selle aja peale palju soojem.
Annikale meeldisid ummikud. Kui iga päev samal ajal kodust välja sõita, on ka ummikud tihti samades kohtades. Ummikutes seistes tavatses Annika oma meiki kohendada. Täna oli tal juba mitu ristmikku enne töölejõudmist „nägu peas”. Aga jube külm oli ka.
Raamatupidaja assistent ei olnud muidugi mingi unistuste amet, ent Annikal oli hea meel, et ta selle töö sai. Kallitel kursustel (Rain heitis hinda mitu kuud talle nina peale) õpitu oli köömes selle kõrval, mida Annika esimestel nädalatel oli sunnitud juurde õppima. Aga palk tema oskuste eest polnud sugugi väike. Võrreldes keskmise palgaga näiteks. Annika ise oli rahul.
Kui Annika keskkooli lõpetas, tahtsid kõik tema sõbrannad minna ülikooli. Erakoole tekkis pidevalt juurde, veel polnud neist ükski ka pankrotti läinud.
„Varsti on kõik kohad niinimetatud kõrgharituid täis, kes lihtsat tööd teha ei oska,” oli Rain naernud. Annika oli temaga kaasa naernud, mõtlemata sellele, et pärast keskkooli lihtsalt aega maha võttes võis ajapikku saada temast niinimetatud mittekõrgharitu, kes kah ei oska lihtsat tööd teha. Keerulisest rääkimata.
Esimesed aastad Rainiga olid