Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

õnneks oli Rain ise selle põhimõtte ellu toonud, kuna ta ei andnud siiani andeks oma emale, kes lastevanemate koosolekult koju tulles viskas mõned pitsid viina hinge alla, enne kui poegadega koolist teadasaadut arutama hakkas. Viinast julgust saanud hooga.

      „Mine pesema ja magama, homme räägime,” saatis Annika Liisi köögist minema. „Süüa tõesti ei taha?” küsis ta siis Rainilt. See ei vastanud. Annika kehitas mõttes õlgu ja otsustas telekat vaatama minna. Midagi ikka peaks kusagilt tulema.

      „Ära mine kuhugi,” ütles Rain.

      „Mis on siis?” keeras Annika end ümber.

      „Hea küll, lastega ei õienda, aga sinuga võin ma ju ikka rääkida?”

      „Ainult ilusatest asjadest.”

      Rain naeris lühidalt ja võttis külmkapist ühe õlle. Annika hingas sügavalt. Asi ei olnud alkoholis – üks õlu ei saa mehele ju mitte midagi teha – lihtsalt kuri naer ja alkoholivajadus käisid Raini puhul käsikäes rusikasügelusega.

      „Ei tea, miks ma peaksin sinuga ilusatest asjadest rääkima?” tõmbas Rain välgumihkliga õllepudelilt korgi maha. „Sinu kätte ei saa isegi laste kasvatamist usaldada! Rikud lapsed enne ära kui nad kooli jõuavad. Mis sa arvad, mis inimene Liisist sedasi kasvada saab, kui ema isegi ei tunne huvi, kuidas tal lahenes mingi probleem?”

      Annika mõõtis Raini jaheda pilguga. Lauri oli tema jutust välja lugenud, et Rain ei oska teda hinnata. Tõepoolest – Annika nägi esimest korda oma elu sellise nurga alt. Ta oli mõelnud vihale, omanikuinstinktile ja raskele lapsepõlvele, ent iial polnud ta arvanud, et Rain lihtsalt ei oska teda hinnata.

      „Sa võiksid sporti teha,” ütles ta Rainile.

      „Mida?!”

      „Sporti. Mine kuhugi jõusaali ja pumpa lihaseid, siis pole seda negatiivset energiat, mida minu peal välja elada.”

      Selline ülbus oli vale käik, nagu ta kohe aru sai: paari sekundi pärast lendas ta vastu seina. Annika tõstis käsivarred näo ette ja kükitas maha – ta teadis, et sinist silma on suhteliselt keeruline märkamatuks meikida. Seejärel kuulis ta hoopide vahele, missugune ülbe lits ta on ning püüdis mitte valu tunda.

      Annika kükitas köögis veel mitu minutit pärast seda, kui Rain elutuppa telekat vaatama läks. Pea oli täiesti tühi, seal polnud mitte ühtegi mõtet. Pikkamisi ajas Annika end sirgu. Ei olnudki kõige hullem. Paar päeva annavad ribid tunda, nädala pärast on ka sinikad kadunud, teadis ta. See polnud aga selline teadmine, millega avalikult uhkustada.

      Tegelikult võis ju mingitpidi Rainist aru saada – igaüks oleks ju emotsionaalselt tasakaalutu, kui ei tea, kas järgmisel nädalal tööd on või mitte. Aga Rain, kes oli harjunud korralikult teenima ja muretult laristama – temale mõjus praegune madalseis kindlasti palju hullemini kui „igaühele”.

      Kolm aastat tagasi, siis, kui nad oma ridaelamuboksi ehitama hakkasid, läks neil mõni aeg päris hästi. Annika oli just tööd saanud, Rain ehitas „mustalt” rikkuritele maju. Ka nende kodu siseviimistluse olid Rain ja Annika koos teinud, ka info saadaoleva pinna kohta oli jõudnud nendeni just Raini tööandja kaudu. Lastele meeldis uues kohas, kõik tundus olevat hästi. Paraku ei saanud Rain kuidagi kuldsete kätega kiidelda ja nii kadusid haltuuraotsad üsna pea. Annika püüdis olla toetav naine. Oligi. See oli ju tema Rain, tema laste isa! Seda ei saanud unustada. Fakti, et ta ka ise aeg-ajalt „musti” otsi teeb (tuttavatele fie-dele aastaaruandeid näiteks), Annika Rainile öelda ei julgenud. Samuti ei avalikustanud ta oma kavalaid plaane ses osas, mismoodi nende pere võiks tulevikus oma elujärge parandada.

      Miks peaks üks naine alavääristama oma meest, kui tegelikult ei ole ju, mille üle kurta? Annikale isegi meeldis, et ta pere toitja oli. Nii oli vähemalt ülevaade sellest, mis toimub.

      Annika ajas end püsti ja liipas trepist üles.

      Martin seisis oma pimedas toas akna kõrval nurgas.

      „Mis sa teed siin?” küsis Annika.

      Martin ei vastanud. Annika astus paar sammu tema poole.

      „Ära tule!” kriiskas poiss.

      „Mis viga on?” imestas Annika.

      „Ära tule!” hüüdis Martin veelkord ja hakkas nutma. Annika pani tule põlema ja astus paar sammu Martini poole. Poiss karjus koleda häälega ja püüdis toast välja joosta. Kui see ei õnnestunud, üritas voodi alla pugeda. Annika sai tal jalast kinni, mispeale poiss rusikatega põrandat taguma asus. Annika märkas tema jalgevahel tumedat laiku. Nurgas, kus laps enne seisnud oli, siras loiguke.

      See ka veel!

      No miks peab kõik halb tema, Annikaga, juhtuma? Pissi ja pisarate lõhn ajas ka Annikale nutu peale. Ta lasi Martini jala lahti ja istus põrandale, nuuksus paar korda ja hakkas siis nutma. Vaikselt, tihkudes. Ta poleks tahtnud nutta, aga nutt tuli ise.

      Ta ei tahtnud seda elu.

      Ta tahtis ära.

      Ta tahtis… ta tegelikult ei teadnudki, mida tahtis. Kas üldse tahtis?

      Martin seisis temast poolteist meetrit eemal nagu kangestunud puuslik.