oli alaliselt ta lähedal ja jälgis, et Sophie oleks kaitstud, tuletas talle pidevalt meelde, milline on asjade seis, milline on Sophie positsioon ja et olukord on tõsine. Lõppude lõpuks oli Sophie turvalisus tegelikult vaid näiline.
Sophie kuulis kuskilt oma nime. Tegelikkus tuli tagasi, Aroni hääl ragises viletsas valjuhääldis.
„Sophie? Võta telefon.”
Sophie võttis laualt mobiili, lülitas valjuhääldi välja ja pani telefoni kõrva äärde.
„Jaa?”
„Ma tahan, et sa lepiksid kokku kohtumise don Ignacioga.”
„Miks siis?”
„Rahusta neid. Räägi meie olukorrast, aga mitte kõigest.”
Aron tundus olevat mõõdukalt pinges.
„Me peame neid enda poolel hoidma, aga me ei saa laieneda, mitte praegu. Palu nendelt kannatust. Suurenda väljamakseid, kui tarvis.”
„Seda on Ernst neile juba öelnud, mitmeid kordi.”
„Ütle veel kord.”
„Sellest pole mingit kasu, Aron.”
Sõnad jäid õhku rippuma.
„Meil on vaja aega. Selles on asi. Hoolitse selle eest, et me aega saaksime.”
„See pole hea mõte, Aron.”
„On küll.”
Sophie kuulis Aroni hääles pisukest meeleheidet. Mehel oli liiga palju kohustusi, liiga palju vastutust.
„Kus ma nendega kokku saan?”
„Sa pead nende juurde sõitma, palu Ernstil kohtumine kokku leppida.”
„Kolumbiasse?”
„Seal nad ju elavad.”
3
Surnukeha lebas parkettpõrandal kõhuli, nuga oli torgatud abaluude vahele ja mehe kõrval maas lebas vooditekk. Mees oli alasti, või peaaegu alasti, oli jätnud oma elu samal moel, nagu ta siia ilma oli tulnud, kui mitte arvestada jalas olevaid valgeid spordisokke.
Antonia Miller pidas aru selle üle, mida ta nägi. Kohas, kust nuga sisse oli läinud, polnud peaaegu üldse verd. Ja siis mehe asend? Antonia kükitas maha ja uuris laipa igast küljest. Oli teda pussitatud siis, kui ta voodis magas? Võib-olla oli ta üles ärganud ja põrandale kukkunud, kus ta siis lõpuks suri? Või oli ta tapetud põrandal…
Fotoaparaadi sähvatus pimestas Antoniat, sellele järgnes palju kiireid sähvatusi. Tehnik tegi ülestähendusi, tundus, et ta ei lõpeta kunagi. Antonia tõusis püsti, laskis pilgul ruumis ringi käia. Pilt: Elvis baarmenina, James Dean, Humphrey Bogart ja Marilyn baarileti ääres. Teisel seinal, kummuti kohal, oli määrdunud pleksiklaasi all raami sees plakat: korvpallimeeskond, palju tähti ja triipe, trükitud autograafe – Harlem Globetrotters 1979.
Männipuust raamaturiiul, kus olid mõned vanad Räpase Harry ja Charles Bronsoni filmid ning lisaks veel ports pornovideoid transvestiidiseksiga.
Antonia luges oma tagataskust võetud märkmikust ülestähendusi. Surnud mehel polnud nime. Korteriomanikuks oli naine, kellel oli ilmselt tosinajagu muidki elamispindu kesklinnas ja lähiümbruses.
„Mina olen valmis,” ütles tehnik ja lahkus toast.
„Aitäh,” pomises Antonia.
Sammud ta selja taga vahetasid omanikku. Antonia pööras ümber.
Tema ülemus, Tommy Jansson, seisis uksel ja põrnitses laipa. Ta oli endaga halva ilma kaasa toonud, nii igatahes tundus, temast õhkus külma ja tema musta nahktagi õlgadel oli sulanud lund. Ta oli toonud endaga ka midagi muud – ärritusega segatud stressiseisundi, oma alalise kaaslase.
Tommy osutas pöidlaga selja taha ja sisistas ärritunult:
„See kuradi tänav on ju ühesuunaline. Tulin valelt poolt, pidin parkima kahe kvartali kaugusele ja jala tulema!”
Ta ütles seda nii, nagu oleks tänav tehtud ühesuunaliseks üksnes tema kiuste. Tommy vahtis Antoniale otsa, võib-olla ootas ta vastust, kinnitust või vähemalt mingisugust toetust. Aga midagi selletaolist Antonialt ei tulnud.
„Mida sina siin teed, Tommy?” küsis ta selle asemel.
Küsimus oli asjakohane. Tommy käis nüüdsel ajal väga harva kuriteopaigal.
„Kuulsin sellest raadiost, juhtusin lähedal olema,” pomises ta vastu. Siis osutas ta laibale.
„Kas sa võid selle enda peale võtta, Antonia?”
„Jah, ma olen ju siin?”
„Lõpuni välja, pidasin ma silmas,” ütles Tommy.
„Jah.”
„Sa nurised, et sul on liiga palju tööd,” jätkas Tommy.
„Ei, ma ei nurise,” ütles Antonia.
Antonia ja Tommy lahkusid korterist üheaegselt. Lifti vana mehhanism krigises alla esimesele korrusele logistades.
Antonia Miller ja Tommy Jansson kitsal pinnal tihedalt koos. Nad ei klappinud omavahel kuigi hästi. Neil polnud eriti millestki rääkida, kui nad nüüd kahekesi krigisevas liftis seisid. Õnneks Antonia teadis, et Tommy naine oli ALS-i suremas.
„Kuidas Monical läheb?”
Tommy pilk oli maas, ta tõstis pea ja uuris Antoniat, nagu otsides tema küsimuses mingit tagamõtet.
„Muutusi ei ole.”
Tommy vastus oli nii lühike ja viisakalt valjuhäälne, et Antonia tundis kõhus süütorget.
Lift jõudis esimesele korrusele. Tommy lükkas võreukse nagu eraldusjoone kõrvale ja surus end esimesena välja. Daamide ettelaskmine tema kui ülemuse põhimõtete hulka ei kuulunud.
Lumehelbed olid raheks muutunud, kui nad Sofiagatanile astusid.
„Näeme vist õhtul,” ütles Antonia.
„Võib-olla,” pomises Tommy ükskõikselt, kirus ilma ja tüüris paremale.
Antonia vaatas talle järele ja siis üles tumeda külma taeva poole, mis oli oma kraanid avanud ja puistas nüüd neile väikesi jääkuule kaela. Antonia võttis hoogu ja sukeldus tormi, ruttas oma autosse ja viskus esiistmele. Rahesadu läks ägedamaks, trummeldas vastu auto plekk-katust. Ta jäi veidikeseks istuma, enne kui võtit keeras ja auto käivitas. Ventilaator töötas täiskäigul, et tuuleklaasi sisepinnalt uduhägu hajutada. Seejärel hakkas ta sõitma, möödus Tommyst, kes majaseinte äärde hoidudes südilt edasi rühkis, käed sügavalt tagi taskutes; kehahoiakust oli näha, et mees kannatas.
Antoniale polnud mõttessegi tulnud pakkuda, et ta võiks Tommy tema auto juurde sõidutada.
Mehe eesnime hääldati nagu inglise pikkusühikut – või nagu ühe Ameerika trompetimängija nime. Aga tema vanematel puudusid inglise juured ega olnud nad ka kunagi erilised džässisõbrad olnud. Nad olid diplomaadid, kes pidasid tähtsaks, et lastel oleksid rahvusvahelised eesnimed. Ingmarssonide suguvõsas olid kõik diplomaadid, olid olnud sugupõlvede kaupa. Kõigil olid mitterootsilikud nimed: John, Cathrine, Sandy, Ted, Sam, Molly. Milesi noorema venna nimi oli Ian ja ta oli ristinud oma lapsed Sallyks ja Jackiks. Suguvõsas valitses mingi skandinaavialik Kennedy-kompleks: edukus, valge suvemaja, purjepaat, hoolikalt seitlisse kammitud juuksed, oskus end maksma panna ning fantastiline võime maailma eest oma siseelu varjata. Selle asemel näidati seda ohtramalt pinnapealset olelemist, kus kokteilikonversatsioon ja muu banaalne seltskondlik loba nende elu koos hoidis.
Ka Miles oli diplomaat olnud. Aga selles maailmas oli ta esimesest hetkest peale kaotaja olnud. Tal polnud mingit arusaamist neist ühistest seltskondlikest reeglitest, mis olid kõigile teistele justkui nii enesestmõistetavad.
Tema karjäär tegi vähikäiku. Ta alustas kõrgelt, ronis aga nobedalt ja kindlalt allapoole.