et naisele hakkas Miles aja jooksul meeldima … ja ta tahtis meest mõista. Miles kohkus hirmsasti.
Niisiis läksid nad lahku. Milesi endine naine leidis kiiresti ühe Bromma hambaarsti ja jäi rasedaks.
Diplomaadisuguvõsa üritas Milesile tuleviku asjus nõu anda. Milesi kannatus katkes. Ametivahetus oli ainus võimalik lahendus ning ta hankis endale töökoha välisministeeriumist ja diplomaatiast nii kaugele kui võimalik. Selleks sai politseimaailm. Diplomaadid ja politseinikud: vastandid, vastaspoolused igal võimalikul moel.
Perekond lõpetas temaga rääkimise. Pettumus oli tohutu, kuid niisama tohutu oli ka Milesi kergendustunne.
Nüüd oli Miles Ingmarsson neljakümne viiene, üsna sportlik ja sitke tänu igaõhtusele harjumusele enne magamaminekut kätekõverdusi ja kõhulihaste harjutusi teha. Tal olid tumedad hallisegused juuksed ning tema näos ja silmades oli möödunud aegade filmitähtedele omast sarmi. Kõike temas varjutas aga tema rüht, mille vajutas kühmu mingi nähtamatu mure, mida isegi Freud poleks osanud ära seletada, liiati siis Ingmarsson ise.
Ta oli täielikult sõltuv stripparitest. Need parandasid tema enesetunnet ja ainult stripibaari miljöös võis ta tõeliselt lõõgastuda. Feminiinsusest hoovav soojus, see, et ta võis neid veidi vaadata – nende rindu, kehavorme, naiselikkust. Ta ei käinud seal seksi pärast. Pigem mingi väändunud turvatunde saamiseks, mida tal polnud õnnestunud kuskilt mujalt leida. Ja Jumal teadis, et ta oli seda igalt poolt tikutulega otsinud. Alkoholist, hašišist, toidust, kehalisest liikumisest, hasartmängudest. Mitte miski ei mõjunud nii hästi kui striptiis. Ta käis stripiklubis viis päeva nädalas, aasta ringi, iga ilmaga.
Nüüd istus ta seal pimedas nurgalauas ja jõllitas kõhetut silikoonrindadega naist, kes esitas postitantsu viletsa elektroonilise idaeuroopa popmuusika saatel. Naine oli kehv tantsija. Miles oleks tahtnud naisele öelda, et tal pole vajagi tantsida, ta võiks selle ära jätta ja lihtsalt niisama seista, veidi end hõljutada…
Pintsakutaskus vibreeris telefon.
„Jah?”
Tommy Jansson keskkriminaalpolitseist tundis huvi, mida ta teeb.
„Söön lõunat,” vastas Ingmarsson.
„Tahad sa minu juurde tööle tulla?”
Naine tiirles liiga jõuliselt ja tasakaalutult ümber läikiva posti..
„Okei,” ütles Ingmarsson ja vaatas meelelahutust edasi.
Väljumine stripiklubist keset selget päeva tähendas seitsmesekundist häbitunnet. Seitse sekundit kulus selleks, et avada uks, astuda välja, lasta uksel sulguda ja minema kõndida, võttes vastu möödujate näoilmeid. Pervert.
Miles sumpas hommikupoolikul sadanud pehmes lumes. See oli aetud sõiduteelt kõnniteele hangedesse, et jalakäijad end surnuks kukuksid, peaasi, et autodel hea liikuda oleks.
Ta hoidus majaseinte lähedale, õngitses mantlitaskust suitsu, surus filtri huulte vahele ja süütas tulemasinaga. Tõmbas mahvi, läks edasi, suits põletas kopsu augu, enne kui ta selle jälle välja puhus. Seejärel kaks kiiret sügavat mahvi üksteise järel, et suitsuhimu rahuldada ja sigareti hävitustööst naudingut tunda.
Viimased aastad oli ta jõlkunud majanduskuritegude üksuses. Seal uuris ta ebahuvitavaid juhtumeid, mis harva mingi lahenduseni viisid. See oli täiesti okei, polnud tarvis pingutada.
Aga Tommy Jansson oli helistanud. Tommy tahtis kokku saada, Tommy tahtis rääkida. Klara kvartali pubis toimus sinivilkurite õhtu, kus võmmid tavatsesid koos käia. Täna õhtul olid kohal isegi kiirabi omad ja tuletõrjujad – kogu sinivilkurite kamp. Tuldi kokku ja joodi end keset nädalat täis. Miles oli käinud seal mõne korra, talle ei meeldinud. Kiirabitüübid olid arengupeetusega, pritsimehed kas juhmardid või lillad – või siis nii üht kui teist. Kolleegid, nagu teatud tüüpi võmmid visalt üksteist kutsusid, olid nii kaugel Milesi maitsest, et tal oli vastik nendega koos olla. Aga Tommy tahtis just seal kokku saada ja ta kavatses pakkuda Milesile uut tööd. Võib-olla oligi nüüd õige aeg. Milesil oli niikuinii tunne, et iga mööduv päev oli kui aeglane suremine. Ja nii oli ta tundnud juba pikka aega.
Higilõhn, äraleierdatud seitsmekümnendate hitid, vesine vaadiõlu ja üleliia ere valgus – siniste vilkurite õhtu. Miles rajas endale rahvasummas teed.
Tommy istus koos teiste tähtsate ninadega lauas ruumi kaugemas otsas. See nurk oligi mõeldud neile, võmmibossidele. Vahel juhtus mõni ebateadlik uustulnuk kogemata sinna sattuma ja maha istuma, aga see lõppes alati väga piinlikult. Kõik pubis olijad tahtsid näidata, et nad tundsid reegleid. Seda väljendati vilistades ja hõikudes.
Tommy tõstis Milesi nähes parema käe. Ingmarsson läks istuma, andis kelnerile märku, et soovib õlut. Vestlus algas seltskondlike fraaside vahetamisega, mis lõppesid kähku, sest mõlemad olid selles tõeliselt viletsad. Seejärel asus Tommy asja kallale.
„Tahaksid sa mõrvauurimise enda kätte võtta?”
„Mida see puudutab?”
„„Musträstast”.”
„„Musträstast”?” küsis Miles.
„Üht Vasastani restorani. Gangsterite tapatöö möödunud suvel. Kust Hector Guzman jalga laskis,” selgitas Tommy.
Miles noogutas. See lugu polnud kellelgi märkamata jäänud.
„Miks siis?” küsis Miles.
„Sest mul on uut uurijat vaja.”
„Miks mina?”
„Sest et sina oled vana tegija, sina tunned asja,” ütles Tommy.
„Ei, seda ma ei tunne.”
„Tunned küll.”
„Milles on konks?” küsis Ingmarsson.
„Pole mingit konksu, tahan praeguse uurija sinu vastu välja vahetada.”
„Aga milles konks on?” küsis Miles uuesti.
„Ära ole nii kuradi enesekriitiline. Meil on palju tööd, saad võimaluse sammu võrra ülespoole hüpata. Pealegi vajan ma seda naist mujal.”
„Naist?”
„Miller, Antonia Miller.”
Miles tundis teda. Ta oli kuulnud, et naine oli asjalik.
„Millal?”
„Varsti,” ütles Tommy ja lonksas õlleklaasist suure sõõmu.
„Mul on majanduskuritegudes asju pooleli,” ütles Miles. „Ma ei või oma töökaaslasi jänni jätta, mitte praegu.”
Tommy hoidis klaasi käes ja summutas röhatuse.
„Muidugi võid sa seda teha. Kogu see kamp seal on ühed kuradima sotsid. Ma tõstan su üle. Nad ei saa sittagi teha.”
Milesi ja Tommy teed olid aastate jooksul aeg-ajalt ristunud. Võiks isegi öelda, et nad olid olnud pooleldi semud. Nüüd ei olnud nad mõnda aega kohtunud ja Milesi arvates oli Tommy muutunud kuidagi kibedamaks.
„Aga Miller?”
„Ära sina tema pärast muretse,” kähistas Tommy.
Miles vajus mõttesse. Ta ei leidnud ettepanekus ei head ega halba, aga nii see tavaliselt oligi. Kõik oli ühtviisi hall ja igav.
Kelner tõi räpakalt üle ääre loksutatud õlle, pani selle lauale, klaasialus läks märjaks.
Miles võttis lonksu, Tommy kulistas kolm suurt sõõmu.
„Tahad veel üht?” küsis Tommy, liiga palju gaasi kõris.
Miles raputas pead. Tommy röhitses.
Antonia seisis baaris veidi kaugemal. Ta nägi Tommyt ja üht teist meest ega süvenenud sellesse kuigivõrd. Nad kohtusid Tommyga peaaegu iga päev, töötasid koos ja vaidlesid vahel tühja-tähja üle. Peamiselt selle üle, et Antonia oli liiga innukas ja Tommy püüdis teda tagasi hoida. Nii pidigi see olema, Tommy oli tema