oleme tuttavad,” ütles Alfonse Sophiele oma laia naeratusega.
Ei, nad ei olnud tuttavad, nad ei tundnud teineteist üldse. Aga Sophie oli meest kohanud tookord „Musträstas”, kui kõik oli vastu taevast lennanud. Kui Vene gangsterid olid Jensi poolsurnuks peksnud, kui Mihhail Asmarov ja Klaus Köhler nende elu päästsid, kui Hector ja Sophie ees seisnud mees olid ühe venelase ära tapnud, ise sellest tõelist naudingut tundes.
Sophie tõusis püsti, Alfonse suudles teda kombekohaselt mõlemale põsele, istus siis nurgadiivani käänukohta ja laiutas käsi..
„Stockholm,” ütles ta. „Seal muudkui juhtub!” Seejärel kõkutas ta naerda, naeru vaibudes läks ta rõõmsameelselt hoiakult üle kaastundlikkusele.
„Kuidas Hectoril läheb?”
„Tal läheb hästi.”
Alfonse noogutas.
„Rõõm kuulda. Ma olen mures olnud ja mu onu samuti.”
Alfonse osutas don Ignacio poole, kes ei paistnud eriti murelik. Tema tühi pilk reetis pigem seda, et tema arvates oli kõik muu peale tema teisejärguline ja ülearune.
„Ja nüüd oled sa siin, Sophie,” ütles Alfonse.
Sophie võttis tema sõnu kui vihjet asja juurde asumiseks, aga Alfonse tõstis käe.
„Nüüd oled sa siin,” kordas ta. „Tulid meid rahustama ja kinnitama, et kõik on nii, nagu olema peab. Võib-olla hakkad paluma ajapikendust, võib-olla räägid loo sellest, et teil on asjad jälle käima läinud, et meie ärid lähevad peagi jälle vanaviisi edasi.”
Mehe hääletoon oli külm, ta hoiak oli muutunud.
„Aga meile on kõik teada,” jätkas ta. „Me teame, et sa oled võtnud ühendust paljude Hectori ärikontaktidega, kinnitanud neile, et kõik on endiselt kontrolli all, et Hector varjab ennast, aga muidu on ta täies jõus. Seda oled sa teada andnud. Oled palunud aega ja mõistmist, oled lubanud, et äri hakkab õitsema, kui olukord rahuneb ja normaalseks muutub. See on olnud su ülesanne ja sa oled seda hästi täitnud.”
Alfonse tõstis nimetissõrme.
„Aga vahest on Hector Guzman surnud? Või nii kõvasti vigastatud, et ei suuda rääkida? Ja Aron võitleb, et seda väikest ärikest vee peal pidada? Olen ma õigel teel?”
Alfonse jäi vait. Don Ignacio sõi oma pähkleid, aeglasemalt kui enne, ühekaupa, nagu oleks esimene peotäis ta nälja vaigistanud.
„Mis see maksma läheb?” küsis Sophie.
Alfonse muigas arusaamatuses, aga pingutas, et paistaks vastupidi.
„Maksma?” küsis ta.
„Jah, maksma.”
Don Ignacio viskas pähkli suhu.
„Maksma, mis asi?” küsis ta.
„Lõpetamine,” ütles Sophie.
„Mille lõpetamine?” küsis Ignacio.
„Teiega koostöö lõpetamine.”
„Kuidas? Kas alatiseks?” Uus pähkel lendas suhu.
Sophie ei vastanud.
Don Ignacio näoilme väljendas pettumust, ta mälus ja pomises midagi vaevukuuldavat oma keeles, hääletoon tundus põlglik.
„Kas mina peaksin hinna määrama?” küsis don Ignacio.
Sophie ootas.
„Sellel pole kindlat hinda,” jätkas don Ignacio.
„Kas peaks olema?” küsis Sophie.
Don Ignacio kehitas õlgu.
„Ei, muidugi mitte.”
„Kuidas me siis teeme, puhtteoreetiliselt?” küsis Sophie.
„Teoreetiliselt,” pomises don Ignacio peaaegu sosinal.
Ignacio ja Alfonse vahetasid kiiresti pilke.
„Hectori vend Eduardo Guzman hukkus traagiliselt Biarritzis paar päeva tagasi,” teatas Alfonse monotoonselt.
Toas läks pimedamaks.
„Keegi tahab teilt midagi, keegi tahab teile midagi öelda.”
Alfonse jääsinised silmad püüdsid tabada Sophie pilku.
„Te peate ju kedagi silmas, Sophie?” jätkas ta.
„Sellel pole mingit tähtsust,” ütles Sophie.
Alfonse muigas.
„Ära karda. Kes see oli?”
„On mitu varianti.”
„Aga kõige tõenäolisem?”
Sophie andis alla.
„Võib-olla sakslased, või siis keegi muu,” ütles ta.
„Hanke omad?”
Sophie noogutas vaevumärgatavalt.
„Miks just Hanke?” küsis don Ignacio.
Jutuajamine oleks toimunud justkui käsikirja järgi, kumbki mees teadis täpselt, millal oli teise kord rääkida.
Sophie ei kehitanud isegi õlgu, ta lihtsalt istus ja ootas.
„Viimati said nad ju võidu?” Don Ignacio naaldus tahapoole.
„Nad tahavad midagi saada,” ütles Sophie.
Don Ignacio kergitas kulme.
„Nad tahavad midagi saada,” kordas ta teatraalselt ja tõstis jala üle põlve.
Sophie märkas tema musti madalaid kingi, mis olid kulunud ja räpased, sokid liiga lühikesed, ja lapikest paljast kahvatut jalasäärt.
„Mida nad siis tahavad?” jätkas Ignacio. Nüüd rääkis ta nagu kooliõpetaja, kes tahab ettemääratud vastust kätte saada.
„Kõike, nad tahavad kõike, oletan ma.”
„Yes,” ütles Ignacio, nagu oleks Sophie õige vastuse andnud. „Nad tahavad kõike. Ja see, Sophie, võib olla hinna mõõduks, kui te soovite meid maha jätta.”
Ignacio kummardus veidi ettepoole, hakkas rõhutatult selgelt sosistama.
„Meie aitasime Hankel Eduardo Guzmani Biarritzist üles leida.”
Sophiet tabas salvav ja valulik, läbilõikav külmus.
„Teile esitatud pakkumine tuleb nii meilt kui ka Hanke omadelt, vaata sellele niimoodi,” jätkas Ignacio.
Sophie märkas, et ta põrnitses don Ignaciot. Ignacio vastas põrnitsemisele lõbustatud ilmega.
„Just nii, Sophie. Selgemini ma ei saa seda öelda: lõpetage oma mäng ära, laske Eduardo Guzmani surmal viimaseks jääda… Lõpetage oma äri.”
Ignacio hõõrus suunurka, pilku Sophielt pööramata.
„Saad sa aru, millest jutt käib? Suudad sa jälgida, mõistad sa seda keelt? Saad sa ikka sõnadest täpselt aru?”
Sophie ei vastanud.
Maailm lennuki akna taga oli algul helesinine, lõputu ja külm. Siis läks see tumedaks ja sulgus.
Ignacio töötas Hanke omadega koos, nad olid tapnud Eduardo Guzmani, nad tahtsid Hectorit välja suitsetada. Ja tema, Sophie, peab veenma Aronit põlvili langema ja üle andma kõik, mis neil on. Mida ei juhtu iialgi. Aron võitleb viimase hingetõmbeni, selline on ta loomus.
Sureb veel inimesi.
5
Jens tõusis vanas Vene AN-12 lastiruumis püsti. Lennuk oli kaheksa tuhande meetri kõrgusel ja suundus läände.
Lennumasin oli umbes viiskümmend aastat vana ja rühkis edasi nelja müriseva nõukogude turbopropelleri jõul. Müra lennuki sees oli talumatu.
Vanal