korduvalt nimetatud 20. sajandi kliimamuutuste uurimisel ebausaldusväärseks indikaatoriks. Graafiku kuju oli tuletatud nende kahtlaste andmete põhjal statistilise jamamasinaga, mis oleks muutnud kõik andmed igal ajal hokikepiks. Andrew Montford, raamatu „The Hockey Stick Illusion” („Hokikepi illusioon”) autor, selgitab:
„See tähendab, et polnud üldse oluline, milliseid andmeid Manni algoritmis kasutada, oli vaja vaid ühte andmete kogumit, millel oli hokikepi kuju, ja seeläbi, olenemata teiste andmekogumite tulemustest, oli juba üsna suur võimalus, et graafik tuleb hokikepikujuline. Algoritm oli rängalt hokikepi kasuks kallutatud. Väga osavalt olid kõrvale jäetud kõik muud andmed, mis olid hokikepi leiuga vastuolus või lükkasid selle ümber.”6
Kaks kanadalast, Steve McIntyre ja Ross McKitrick, kellest kumbki pole professionaalne kliimateadlane, paljastasid selle pettuse.
Manni äärmiselt põlglik vastus hokikepi-graafiku kriitikutele, mille ta pani üles RealClimate’i kodulehele, mille loojad olid tema sõbrad ja kolleegid („The Hockey Team” nagu nad end nimetavad), kõlas nii:
„Valesid väiteid viidetega vigadele Mann et al. (1998) rekonstruktsioonis, võib leida ka alusetutes süüdistustes, mida on teinud kaks isikut, McIntyre ja McKitrick (McIntyre töötab kaevandustööstuses ja McKitrick on majandusteadlane). Valed väited on kõigepealt artiklis… mis on avaldatud mitte-teaduslikus (sotsiaalteaduslikus) ajakirjas Energy and Environment.”7
Mann kasutab samasugust taktikat oma kirjas Hollandi teadusajakirjanikule Marcel Crokile:
„Ma loodan, et Te ei ole võtnud tõsiselt ühtegi nn müüti hokikepi-graafiku kohta, mida on levitanud ignorandid, paremäärmuslased ja fossiilkütuseäri poolt palgatud valeinfo levitajad… Ma pean alustama oma kirja rõhutamisega, et McIntyre’i ja McKitrickit ei peeta teadusringkondades tõsiseltvõetavateks teadlasteks. Samuti ei ole teadlased…”8
Sõnaga „teadlane” vehitakse nina all nagu oleks tegemist vaieldamatu ja täieliku autoriteediga, lisaks paranoiline manamine „paremäärmuslastest” ja „fossiilkütuseäri poolt palgatud valeinfo levitajatest”, ning veel ühe teadusajakirja põlu all panemine, kuna see ei sobitu paanikatekitajate konsensusega, on kaval plaan, mis kerkib järgnevatel lehekülgedel ikka ja jälle esile. Soovitan sellega harjuda, sest see on vajalik mõistmaks nii korruptsiooni ja kuritarvitamist, mis paljastati Climategate’i e-kirjades, kui ka vigu, mida on tehtud inimtekkelise globaalse soojenemise juhtumi puhul. Mõelge sellele: kui teadlastel nagu Michael Mann on olemas täiesti kindlad ja ümberlükkamatud tõendid oma teooria kinnitamiseks, siis miks ei astu nad oma kriitikute väidetavatele vigadele vastu sisuliste argumentidega? Miks peavad nad selle asemel loopima vastu pori ja viitama nn autoriteetide argumentidele? Miks muudavad nad selle kõik isiklikuks?
See ei tähenda, et silmas on peetud teid, kallis lugeja. Ma olen täiesti teadlik, et nii mõnigi teist on siiralt inimtekkelise globaalse soojenemise usku.
Kohe raamatu alguses ei soovi ma päris kindlasti väita, et lugeja on kergeusklik ja rumal. Ma lihtsalt arvan, et teile on tehtud kenake ajupesu, ja isegi kõige targematele inimestele on võimalik teha ajupesu või panna neid toetama vale võistkonda. Mõelge kasvõi vaestele Bernie Madof (vähemasti on nad praeguseks jäänud hulga vaesemaks).
Te ehk mõtlete, mismoodi on teile tehtud ajupesu?
Kui ma ei oleks sellel poolel, kus ma olen, esitaksin endale sama küsimuse. Lõppude lõpuks ei ole ma ei meteoroloog ega klimatoloog ega geoloog ega astrofüüsik, ega üldse mitte mingi teadlane. Nagu kirjutab tõsiusku soojenemise pooldaja Jo Abbess (BSc) südamlikult oma blogis, on minu ainus kvalifikatsioon tagasihoidlik magistrikraad inglise keeles ja kirjanduses Oxfordi Ülikoolist. Ja ometi on minul, humanitaaria teaduskraadiga inimesel, hulljulgus seada kahtluse alla tuhandete või ehk isegi miljonite doktorikraadiga teadlaste väited, mis räägivad täiesti kindlalt, et inimtekkeline globaalne soojenemine on olemas ja kui me kohe midagi ette ei võta, siis tapab see meid kõiki.
Häid vastuseid on mitmeid, ja üks neist koosneb vaid kahest sõnast.
Ei, mitte see vastus.
Ma pean silmas:
„Loogem seoseid – Only Connect.”
Need sõnad pärinevad E. M. Forsteri romaanist „Howards End”. Ma ei ole küll väga suur Forsteri fänn, aga mulle meeldib see tsitaat. See jääb hästi meelde ja selles on palju tõtt. Aastaid enne seda, kui James Cameron leiutas südamlik-nunnu, tervendava ja sädeleva puu moodi asja „Avataris”, ja aastaid enne seda, kui James Lovelock esitas Gaia teooria, mõistis Forster, et mida lähemalt ja ettevaatlikumalt maailma vaadata, seda enam oskad sa hinnata seda imelist sidet, millega absoluutselt kõik on omavahel seotud.
Vastastikused seosed, mida ma selles raamatus uurin, on inimtekkelise globaalse soojenemise ja üldise vasakliberaalse ideoloogia vahelised seosed, need ulatuvad natside rohelisest poliitikast Antonio Gramsci kultuurilise marksismi kaudu Barack Obama keskkonnaalase seadusandluse ja Greenpeace’i kihutustööni välja. Ja sellise asja mõistmiseks ei ole päris tõsiselt vaja teaduskraadi. Vaja on vaid maailmas natuke lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja osata lugeda. Ja küsimusi esitada.
Olen sageli mõelnud, kuidas ma tuleksin toime näiteks olukorraga, kui ma ühel vihmasel hommikul läheksin välja kohvi järele ja tagasi tulles avastaksin, et keegi tundmatu mõrvar on lasknud maha kõik mu kolleegid. Olen jõudnud otsusele, et tuleksin toime päris kenasti. Miks? Seda samal põhjusel nagu tunnistab üks CIA agent filmis „Three Days of the Condor” („Kondori kolm päeva”), kui temalt küsiti, kuidas on Robert Redfordi mängitud karakter ilma spetsiaalse treeninguta õppinud selgeks kõik need kavalad põiklevad liigutused:
„Ta loeb.”
Minu inglise keele professor Mr Conrad tavatses iga semestri alguses jagada meile kätte lehed, millel oli kirjas eelseisva semestri loengute plaan. „Ma pean teile selle plaani andma,” ütles ta põlglikult. „Kuid milleks minna loengusse, kui saab lugeda kriitikat? Ja milleks lugeda kriitikat, kui saab lugeda teksti?”
19- või 20-aastasele inimesele on see ilmselt peaaegu kõige põnevam asi, mida keegi võib öelda, kui ehk välja arvata: „Kas tuleksite pärast mu kabinetti kohvile?” Sinu professor, mees kelle tarkust ja intellekti sa austad üle kõige, tõeline Oxfordi esindaja, ütleb oma bakalaureusetudengitele, et tegelikult on täiesti okei loengutes mitte käia. Ei ole isegi vaja uurida tüütuid kriitikaõpikuid (mida sinu sõbrad teistes ülikoolides on pidanud lugema).
Professor tahab vaid, et tudengid loeksid raamatuid, mida sel semestril läbi võetakse ja formuleeriksid oma hinnangu. Oma isikliku hinnangu. Ja see ongi asja iva. Professor tahab iseseisvat mõtlemist, läbimõeldud analüüsi ja isiklikku nägemust. See on päris keeruline ülesanne, kui arvestada seda, et kuni selle hetkeni on sinu senine haridus koosnenud peamiselt lusikaga toitmisest ja alla neelamisest. Isegi parimates ülikoolides ei ole minu kirjeldatud õpetamismeetod enam eriti elujõuline, mis on alafinantseerimise, ülerahvastuse ja antielitarismi ning hariduse devalveerumise masendava trendi tagajärg.
Seda trendi on laiemalt lahanud oma raamatus „The Closing of the American Mind” („Ameerika mõistuse sulgumine”) Allan Bloom.9 Ja see tähendab kahjuks seda, et isegi meie eeldatav nn intellektuaalne eliit ei suuda oma mõtlemises olla väle ja iseseisev, ehkki kunagi oli see korraliku hariduse loomulik tagajärg.
Inimesed mitte ainult ei tea liiga vähe; nad võtavad ka liiga kergekäeliselt üle eeldatavate ekspertide arvamused, kes teesklevad, nagu oleks neil olemas vastused kõigele.
Sellist kahetsusväärset langust võime täheldada isegi niisuguste institutsioonide juures nagu Londoni Kuninglik Selts (asutatud 1660). Nende moto kõlab uhkelt Nullius in verba, ehk „Ära usu kellegi sõnu”, mis ei ole paraku küll kuidagi kooskõlas kergekäelisusega, millega selts on nii täielikult läinud kaasa inimtekkelise globaalse soojenemise trendiga, kaalumata pikemalt, kas selle aluseks olevad teadusuuringud seda ka kinnitavad.
Laiemalt