kas maakeral ikka tõesti toimub soojenemine:
„On selge, et me ei saa hetkel kurta soojuse vähesuse üle ja see on omamoodi naljakas. CERES-i andmed, mis avaldati väljaandes Bulletin of the American Meteorological Society 2009. a augusti lisas 2008. aasta kohta, näitavad, et soojenemine peaks jätkuma; kuid need andmed on kahtlusteta valed. Meie jälgimissüsteem on ebaadekvaatne.”
Tõendusmaterjalidega manipuleerimine:
„Mike, kas sa saaksid kustutada kõik Keith reAR4 e-kirjad? Keith teeb sama. Ta ei ole hetkel tööl, väike perekondlik kriis. Kas sa saaksid kirjutada ka Gene’ile ja paluda tal sama teha? Mul ei ole tema uut meiliaadressi. Me palume Casparil samuti tegutseda.”
Prominentsete kliimaskeptikute vastu suunatud vägivallamõtted:24
„Järgmine kord kui ma näen Pat Michaelsit mõnel teaduskoosolekul, hakkavad mul ilmselt rusikad sügelema. Kohe väga.”
Katsed varjata ebamugavat tõde keskaja soojaperioodi (Medieval Warm Period, MWP) kohta:25
„… Phil ja mina esitasime hiljuti kirjutise, kus kasutasime umbes tosinat sellesse kategooriasse sobivat NH rekordit ja mitmeid, mis on saadaval ligi kahe tuhande aasta kohta; ma arvan, et ma kasutan pigem 2000 aastast ajavahemikku tavapärase 1000 asemel, see sobib ka hästi Pecki mainituga varasema memo kohta, et oleks kena üritada „hoida” MWP aktuaalsena, ehkki meil ei ole veel nii pika aja taguseid poolkerade keskmisi andmeid teada…”
Kõige laiduväärsemad on aga ilmselt pikad kirjavahetused, kus arutatakse, kuidas oleks kõige paremini võimalik kõrvaldada eriarvamusel olevaid teadlasi eelretsenseerimise protsessist.26 Teiste sõnadega, kuidas luua selline teaduslik olukord, milles kõik inimtekkelise globaalse soojenemise osas eriarvamusele jäävad teadlased oleksid tembeldatud veidrikeks ja nende arvamus ei omaks mingit autoriteeti.
„Oli ohtlik kritiseerida skeptikuid selle eest, et nad ei avalda artikleid nn eelretsenseerivates ajakirjades. Sellele leiti lahendus – võeti üle ajakiri! Ja mida sellest arvata? Minu meelest tuleks lõpetada Climate Researchi pidamine seaduslikuks eelretsenseeritavaks ajakirjaks.
Ehk peaksime me julgustama oma kliimauurimisega tegelevaid kolleege lõpetama sellesse ajakirja artiklite saatmise või sellele viitamise. Me peaksime kaaluma ka seda, mida me räägime või mida ootame oma mõistlikemailt kolleegidelt, kes praegu on seal toimetuses… Mida teised sellest arvavad?”
„Ma saadan ajakirjale kirja ja teatan, et ei soovi koostööd jätkata enne, kui nad vabanevad pahandustekitavast toimetajast.” „Sellel ajakirjal on mitu toimetajat. Kuid kõige selle eest on vastutav vaid teada-tuntud skeptik Uus-Meremaalt. Minevikus on ta lasknud läbi mõned Michaelsi ja Gray asjad. Ma rääkisin sellest Hans von Storchiga, aga ei jõudnud kusagile. Veel üks asi, mida tuleb Nice’is arutada!”
Hadley Kliimauuringute Keskusel on selles mõttes klassi. Septembris, kui kirjutasin loo „Kuidas globaalse soojenemise tööstus põhineb ülisuurel valel”,27 paljastati Kliimauuringute Keskuse uurijate tegevus andmete ilustamisel, et toetada oma valeväidet, justkui oleks üleilmne temperatuur tõusnud 20. sajandi lõpus kõrgemale kui kunagi varem 1000 aasta jooksul. Kliimauuringute Keskus oli ka see organisatsioon, mis vastupidiselt rahvusvahelises teadlaste kogukonnas aktsepteeritud tavadele varjas aastaid uurijate eest andmeid, mida nad pidasid oma ürituse jaoks kasutuks. See on oluline info, kuna Kliimauuringute Keskus, mis loodi 1990 Met Office’i [sic!]28 poolt, on riigi rahastamisel olev asutus, mis peaks olema eksimatu eeskuju. Nende HadCRUT-i aruanne on üks neljast ametlikust allikast, mille globaalse temperatuuri andmeid on IPCC kasutanud.
Oma kirjutise pealkirjas esitasin küsimuse, kas tegu pole ehk inimtekkelise globaalse soojenemise kirstunaelaga. Loomulikult oli tegemist soovmõtlemisega. Kopenhaageni järelkajana võib peavoolu meedias lugeda lõputult hüsteerilisi (ja grotesksete liialdustega) lugusid. Ja me näeme veelgi mürgisemaid ökofašistide kampaaniaid, nagu näiteks see keskkonnaaktivistide grupi Plane Stupid uus naeruväärne reklaamikampaania, kus näidatakse arvutigraafika abil konstrueeritult, kuidas taevast kukuvad jääkarud ja hukkuvad, kuna niisugune asi võiks justkui juhtuda, kui me lendame lennukiga.
Maakera kliima on praegu jahenemas; valijad toetavad üha vastumeelsemalt öko-poliitikat, mis viib üha rängemate regulatsioonide, kõrgemate maksude ja kodukuludeni; tõus on pöördumas Al Gore’i inimtekkelise globaalse soojenemise vastu. Niinimetatud skeptiline seisukoht on nüüd, tänu taevale, muutunud enamuse seisukohaks.
Kahjuks on käia veel pikk-pikk tee, enne kui avalikkuse meeleolu (ja teaduslik tõde) ka meie poliitikute tegudes peegelduma hakkab. Inimtekkeline globaalne soojenemine hõlmab endas liiga palju seaduslikult kaitstud kapitalimahutusi; ja ilma ägeda võitluseta alla andmiseks on kaotada liiga palju, olgu selleks siis kas reputatsioon või raha.
Kõigele vaatamata, ja hoolimata sellest, et peavoolumeedia püüab teemat igati vältida, levib Kliimauuringute Keskuse skandaal Internetis nagu metsatulekahju; kogu see närune lugu on karm löök inimtekkelise globaalse soojenemise lobistide usaldusväärsuse pihta ja suure tõenäosusega nad sellest enam ei kosu.
Lugesin seda lugu esmalt Anthony Wattsi kodulehelt – Watts Up With That? (WUWT).29 Selle pealkiri kõlas „Kuum uudislugu – väidetavalt on häkitud Hadley Kliimauuringute Keskuse arvutitesse; avalikustatud on sadu faile.” Originaallooga tutvumine tekitab segu põnevusest, imestusest, ettevaatusest ja hirmutundest, nii nagu ka tol hetkel kõigi skeptikute hulgas. „Vau! Muud ei oskagi praegu öelda!” oli üks esimesi kommentaare. „Olge ettevaatlikud. Häkkerite avalikustatud failides võib leiduda igasugust ebameeldivat kraami, viirustest ja ussidest kuni niisama mõttetu rämpsuni,” kõlab järgmine.
Mõned järgmised lugejad on juba ka avastanud peagi kurikuulsaks muutuva Mike’i looduse triki ja „peida kahanemist” e-kirjad. „Püha müristus, kas see ei ole siin mitte tegemist suitseva püssiga [sic!]?” kirjutab veel üks. „Suitseva püssiga? Minu meelest ikka rohkem nagu lõõskava relvalaoga!” kõlab vastuseks.
Veel mõned kommentaarid. Keegi küsib üsna meelitavalt:
„Kujutlege, mida Delingpole sellega teha saab.”
Ei ole vaja enam ette kujutada. Delingpole teeb põnevusest püksid täis. Samas on ta ka pisut murelik. Kui peaks tulema välja, et kogu see värk on narritemp, kas ei ole sellel siis õiguslikke tagajärgi – nagu näiteks laimamisel? (Briti seadused on laimamise osas palju karmimad kui USA seadused.) Teisest küljest on aga tegemist looga, mida tuleb kibekiiresti levitada. Blogimine on veelgi ajatundlikum kui trükiajakirjandus. Ja päris kindlasti ei oleks kuigi hea mõte lasta ettevõtte juristil sinu lugu mitu tundi uurida, samal ajal kui konkurendid sinust ette jõuavad. Kui jääd teiseks, ei viita Drudge enam sinule.
Lõpuks otsustasin, nagu te võisite lugeda minu blogi väljavõtetest eespool (ja mis on ära toodud ülima täpsusega, isegi vead on parandamata), kasutada klassikalist ajakirjaniku trikki. Ma jätsin välja kõik nimed, et keegi ei saaks väita, nagu oleks kedagi isiklikult laimatud, ma kasutasin mitmeid kordi sõna „väidetavalt”, ilmestades seda mõninga taustainformatsiooniga, arvamustega teistest allikatest ja isiklike vaadetega. Et voila. Laadisin üles – ehkki ma siis seda veel ei teadnud – oma karjääri kõige suurema ja tähtsama loo.
Ehkki ma olin esimene ajakirjanik, kes „Climategate’i” nimetusega välja tuli, tuleb siiski tagasihoidlikult tunnistada, et ma ei olnud esimene isik. See au jääb ühele Bulldusti-nimelisele kommenteerijale WUWT-is, kes kirjutas: „Hmm millalgi nimetati seda ClimateGate’iks”. Mul ei olnud vaja teha muud, kui haarata tema visatud pall ja pista jooksu. Tagantjärele tundub Mark Steyn’i „Warmergate” tunduvalt parem, aga kahjuks jäi see liiga hiljaks ega tõmmanud endale enam piisavalt vajalikku tähelepanu. Seda seepärast, et juba paari tunni jooksul korjas mu loo üles Matt Drudge. Ja kui lugu jõuab Drudge’ini, siis ei peata seda enam miski. Climategate hakkas viirusena