Jonesile, sama kuupäev: „Ma uurin kohe AGU Fellowship’i auhindade olukorda.”
Mann Jones’ile 2. juunil 2008: „Tere Phil! Kõik laabub kenasti. Ma olen saanud viis äärmiselt positiivset soovituskirja, et toetada sinu kandidatuuri AGU Fellowship’i nomineerimiseks (saladuskatte all: Ben Santer, Tom Karl, Jean Jouzel ja Lonnie Thompson on kõik oma nõusoleku andnud, praegu ootan vastust veel paarilt inimeselt, kokku peab olema maksimaalselt kuus soovituskirja, pluss minu kui kandidaadi esitaja kiri).”
Ja 2009. aasta jaanuaris saabki Jones suurepärase uudise, et – üllatus-üllatus! – talle on antud AGU Fellowship’i auhind. Neli kuud hiljem on Manni meelest möödunud piisavalt pikk aeg, et ta võiks Jonesilt nii muuseas üht-teist küsida.38
Mann Jones’ile 16. mail 2009: „Hoopis teisel teemal. Mõtlesin, et kas sina ei saaks, näiteks koos mõne teisega, mind nüüd sel aastal vastutasuks kandidaadiks esitada ;). Ma uurisin natuke AGU praegust Fellowship’i nimekirja ja paistab, et sellesse on pääsenud päris paljud (näiteks Kurt Cuffey, Amy Clement ja mitmed teised), kes ei ole karjääriredelil sugugi nii kõrgel kui mina, seega arvan, et oleksin üsna tugev kandidaat. Loomulikult ei soovi ma sulle kuidagi survet avaldada, kuid kui arvad, et oleksid nõus organiseerima, oleksin muidugi väga tänulik. Ehk õnnestuks sul veenda Ray’d või Malcolmi asja ajama? Tähtaeg on sel aastal ilmselt jälle 1. juuli.”
See kõik on muidugi äärmiselt põnev, kuid niimoodi liialdades mängivad nad vaenlasele trumbid kätte. Pealegi, nagu on näidanud nende edasine kaitsetaktika (vaata tsitaate eespool), soovivad Climategate’i teadlased kõige enam, et neid peetaks täiesti normaalseteks, toredateks tüüpideks; nagu enamikele meist, meeldib ka neile pisut sarkastiliselt aasida, vahel pisut riskida ja nad on oma sõbra abistamiseks valmis rikkuma reegleid. Nende ainus tõeline kuritegu oli väike eksimus, mis lekkis avalikkuse ette e-kirjade kaudu, mis oleksid pidanud jääma erakirjadeks.
Ei ole mingi kokkusattumus, et paanikatekitajad viitavad Climategate’ist rääkides „häkitud” või „varastatud” e-kirjadele, mitte „lekitatud” kirjadele. Selline sõnakasutus vihjab sellele, et paljastatud teadlased ei ole mitte niivõrd kuriteo kordasaatjad kui kuriteo ohvrid. Sel samal põhjusel ei ole mõtet lähtuda sellistest e-kirjadest nagu näiteks see, kus Phil Jones tunneb õelat kahjurõõmu skeptikust John L. Daly ootamatu surma üle („Kummalisel kombel on see hea uudis!”).39 Või nagu näiteks kiri 9. oktoobrist 2009, kus Ben Santer kirjutab Phil Jones’ile ühe tuntud skeptiku kohta:40
„Phil, mul on tõesti kahju, et pead kogu selle kraami läbi töötama. Järgmine kord kui ma näen Pat Michaelsit mõnel teaduskoosolekul, hakkavad mul ilmselt rusikad sügelema. Kohe väga.”
Neid lõike on lõbus tsiteerida, sellepärast ma olen seda ka teinud. Kuid ärgem loogem endale illusiooni, et neil on mingitki seost Climategate’i poolt paljastatud skandaali tõeliste tagamaadega, mis on peamiselt seotud privilegeeritud ja ülimalt mõjuvõimsate teadlaste teadusprotsessi korrumpeerumisega. Tegemist on teadlastega, kelle palga ja rahastamise maksame kinni meie ning kelle tegevus võib väga tõsiselt ja kahjulikult mõjutada meie kõikide elusid.
Climategate ongi sõna otseses mõttes nn teadusliku meetodi süstemaatiline ärakasutamine. Loomulikult on Climategate’i väljavabandajad, nagu näiteks Steve Easterbrook, näinud palju vaeva meie rajalt kõrvale juhtimisega. Nad väidavad, et teadus on nii elitaarne ja tavapärasest elust nii kauge valdkond, et lihtsurelikud ei või mitte kuidagi mõista seda peent, müstilist valitute maailma eelretsenseeritavate artiklite ja imetabaste arvutimudelitega. „Ärge vaevake oma väikesi kauneid peakesi niivõrd keeruliste asjadega,” kõlab nende sõnum. „See kõik võib näida pisut kahtlane, kuid see on nii ainult seepärast, et te ei mõista, mismoodi teadus toimib.”
Tegemist on täieliku jamaga. Teadlaste kogukonnas on aastaid rakendatud üldaktsepteeritud käitumisnorme, mis tuginevad äärmiselt lihtsatele ja ka võhikule arusaadavatele põhimõtetele. Siia hulka kuuluvad ka jäikus (järgitakse seda, mida katsete tulemused näitavad, mitte seda, mida teadlane tahaks, et need näitaksid); avatus (oma uurimustulemuste jagamine teiste teadlastega, et ka teised saaksid neile hinnangu anda ning neist tulemustest edaspidi lähtuda) ning ausus (tõe rääkimine, mitte asjade välja mõtlemine ja piinlike e-kirjade või andmete hävitamine ja sedasorti asjad). Teadusliku meetodi keskmes on selline asi nagu eelretsenseerimine. See on etalon, mille järgi otsustatakse uute teadusuuringute üle. Kui teadlased suhtuvad konkreetsesse uurimusse tõsiselt, siis saab selleteemaline artikkel ilmumiseks loa mõnes akadeemilises ajakirjas näiteks nagu Nature või Science.
Eelretsenseerimine ei ole ideaalne süsteem. 20. sajandi alguses, teaduse kuldsel ajastul, ei peetud seda isegi vajalikuks: keegi ei eelretsenseerinud Watsonit ja Cricki ega ka Einsteini. Kuid praeguses raskesti mõistetavas ja killustunud maailmas, kus erinevad teadusharud muutuvad üha keerulisemaks ja spetsiifilisemaks, on eelretsenseerimine muutunud üleüldiselt aktsepteeritud meetodiks, mille järgi eristatakse kvaliteetset teadust jamateadusest. Ja kliimateaduse kogukonnas rohkem kui kusagil mujal. Climategate’i puhul oli üks peamisi vahendeid, mida nn omavahel kokkuleppel olevad teadlased kasutasid eriarvamusel olevate teadlaste vastu, just see, et inimtekkelise globaalse soojenemise teooriat kritiseerivad artiklid ei olnud eelretsenseeritud ja olid seetõttu automaatselt kehtetud. Phil Jones kirjutab ühes oma e-kirjas:41
„Eelretsenseerimise süsteem on teaduse valvekoer ja see süsteem on viidud sisse selleks, et takistada halbade teadusartiklite ilmumist.”
Lisaks eelretsenseerimisele on veel üks kontseptsioon, mida tuleks enne Climategate’i e-kirjadesse lähemat süvenemist täpsemalt selgitada; selleks on nn keskaja soojaperiood (MWP) ja sellest on soojenemise teadlaste kirjavahetuses päris palju juttu. Miks? Sest kõigist kliimamuutustega seotud salvestatud andmetest on keskaja soojaperiood peamine tõendusmaterjal, mis õõnestab inimtekkelise globaalse soojenemise väidetavaid põhjuseid. MWP (Wikipedias on see märgitud väga lühidalt põhjustel, mida võib ilmselt seostada nende soojenemise pooldajate eelistustega, kes on vastutavad Wikipedia sissekannete eest)42 oli mõnusalt soe ja viljakas ajastu, mis valitses kogu maailmas umbes aastatel 900–1280.
See oli aeg, mil praegu asustamiskõlbmatu Gröönimaa oli (vähemalt osaliselt) roheline ja seetõttu said seal elada viikingid, kasvatada otra, lambaid ja veiseid. Domesday Book mainib, et sel ajal oli võimalik kasvatada viinamarju sellistes Inglismaa paikades, kus see praegu võimalik ei ole. Kuid sellest meeldiva viljakuse perioodist ei lõiganud kasu mitte ainult Põhja-Euroopa. On piisavalt andmeid selle kohta, et soojaperiood oli valitsev isegi Hiinas, Jaapanis, Aafrikas ning Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Ja seda sellisel määral, et seda on võimalik hinnata (ehkki sel ajal ei teostatud temperatuurimõõtmisi) ning toetudes teadmistele tolleaegsest põllumajandusest ning inimeste harjumustest, tundub igati tõenäoline, et maakera keskmised temperatuurid olid sel ajal tunduvalt kõrgemad kui praegu. Just sellele vihjasid tunnustatud kliimateadlased nagu tegi ka Kliimauuringute Keskuse esimene juht professor H. H. Lamb oma raamatus „Climate, History and the Modern World”.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через