ikka üsna kummalised lood – peaaegu mitte keegi ei anna kellelegi millegi osas järele, kuid inimtekkelise globaalse soojenemise meem ei oleks mitte iial levinud nii laialt ja nii kiiresti, kui ei oleks eksisteerinud masside tahtetut alistumist hämmastavalt väikese grupi ideele.
Ma tahaksin pareerida roheliste poolt levitatud kuvandit, et inimesed, kes ei usu kliimamuutustesse või inimese põhjustatud globaalsesse soojenemisse, on paremäärmuslastest loodusevihkajad ja nii sõltuvuses oma kallist linnaelustiilist ning süsinikku väljapaiskavatest surmavatest autodest, et nad lihtsalt keelduvad (isekuse ja eluviisi valiku tõttu) kuulamast igasuguseid põhjendusi.
Nimetatud kirjeldusel on üsna vähe sarnasust ükskõik millise tõelise kliimarealistiga, keda mina olen kohanud ja kellest enamik teeb selle mängu kaasa, sest nad armastavad loodust liiga palju, mitte liiga vähe. Mis neid aga kõige enam häirib, nagu ka mind, on õudust tekitav käitumine, mis on omane rohelistele liikumistele meie maakeral selle nn päästmise sildi all.
Vihmametsi hävitatakse ja inimesed nälgivad biokütuste eelistamise poliitika tagajärjel. Tuuleparkide tõttu hävitatakse ürgset loodust ja maakohti. Looduse nautimise asemel peame ennast tundma süüdlastena.
Mina usun, et inimesed on kõige õnnelikumad siis, kui nad on vabad, ja et maailmas ei ole ühtegi probleemi, mida statistikud ei suudaks oma n-ö heade kavatsustega „paremaks”, vaid hoopis halvemaks muuta.
Kõik sai alguse Briti endise peaministri Tony Blairi saabumisega. Suured rahvamassid kogu maal, isegi kohtades, kus traditsiooniliselt on alati hääletatud tooride poolt, olid Blairi uuest ajastust vaimustuses. Tegemist oli mingi imelise valemiga, mida nimetati kolmandaks teeks ja mis kujutas endast justkui ideaalset sünteesi parempoolsest majanduslikust vabadusest ja vasakpoolsest sotsiaalsest õiglusest. Siin ei ole ju tõepoolest midagi sellist, mis ei oleks saanud meeldida.
Suurbritannia oli jälle lahe. Isegi selline autoriteet nagu ajakiri Vanity Fair ütles meile seda oma „Cool Britannia” väljaandes.10 Downing Streetile saabusid popstaarid, et moodustada Blairi õukond. Igaüks kogu maal sai endale nüüd lubada iPodi, mobiiltelefoni, 50-tollist lameekraaniga telerit ja vähemalt kolme puhkusereisi aastas kohtadesse, millest nad ei olnud varem kuulnudki, näiteks nagu Riia, Ljubljana ja Plovdiv – nii imeliselt odavad; seda kõike tänu suurepärastele odavlennufirmadele EasyJet ja Ryan Air.
Noh, see tähendab peaaegu igaüks. Olles üks neist õnnetutest, kes ei töötanud Londoni finantssektoris, ei olnud jurist ega valitsuse loodud bürokraatia priiskaval palgal, tundub ka tagantjärgi üsna kummaline, et mul õnnestus Blairi „noorte riigis” ellu jääda. Nädalavahetuse ajalehed olid täis artikleid, kus väideti, et meil ei ole kunagi läinud nii hästi, et me oleme nüüdseks saavutanud niivõrd absurdse ülekülluse, et on meil kõigil on tõesti saabunud aeg korrigeerida oma elustiili: vahetada materiaalne välja hingelise vastu, piirata kulutusi ja kolida jõeäärsetesse majakestesse. Me peaksime toituma orgaaniliselt kasvatatud juurviljadest ja humaanselt kasvatatud ja hukatud sigade peekonist, samal ajal kui meie kaunid blondid lapsed, kes näevad välja nagu Bodeni kataloogi modellid, hullavad mudas (nii nagu nad tegid seda enne kui antibiootikumid ja tööstusrevolutsioon selle terve ja loomuliku elustiili hävitas).
Ma lugesin neid artikleid ja mõtlesin: „Jah. See sobib mulle. Ainult et alles siis, kui mul õnnestub ka tegelikkuses saavutada nii piisavalt mugav elustiil, et ma hakkan järele mõtlema; siis suudan ka mina kulusid kokku hoida, muutun hingeliseks ja sigadesõbralikuks. Senikaua aga on mul eluasemelaen maksta ja lapsed toita ja töökoht, mida tühise raha eest orjata. Niipea kui liigne küllus saabub, annan sellest kohe teada…”
Kuid rohkem kui vaesena, hakkasin ma tundma end rahutuna. Tundsin, et selle näilise külluse taga oli midagi mäda.
Aga mis? Majandus ilmselt mitte. Majandus oli nii heas seisus, et see pidi kestma ilmselt igavesti. Inglismaal oli aga päris kindlasti midagi muutumas. Ja seda niisuguse kiirusega, et see maa, mille osas olin Margaret Thatcheri ajal olnud nii rahulik, oli nüüd täielikult kadunud. Kultuuri, traditsioonide, reservide, hierarhia, arukuse ja stoilisuse asemel, tänu millele olime võitnud Teise maailmasõja – ja ka Falklandi sõja – valitses nüüd ohjeldamatu, üliemotsionaalsetest vingujatest koosnev rahvas, kellel oli äärmiselt terav nina selle osas, mida meie valitsus peaks meie heaks tegema, kuid äärmiselt piiratud ideed selles osas, mida me ise saaksime oma maale pakkuda.
Blairiga olime astunud uude hullumeelse poliitilise korrektsuse ajastusse. Cheltenhamis keelati aednikel istutada puude alla võõrasemasid, sest juuri täis pinnases varitses oht nikastada oma randmeid. BBC andis oma töötajate tarbeks välja „Ukse turvalise kasutamise instruktsiooni”, sest üks naine oli jäänud Birminghami BBC-s jalgapidi ukse vahele. Tewkesburys Gloucestershire’is keelati vanurite toitlustamisega tegeleva Meals-on-Wheels teeninduses pabersalvrätikute kasutamine, sest kardeti, et pensionärid ja puudega inimesed võivad nende kätte lämbuda.
Ühesõnaga – nii nagu luukered filmis „Jason and the Argonauts” („Iason ja argonaudid“), ehkki palju inetumad ja raskemini võidetavad – kargas terve bürokraatide ja tähtsusetute ametnike armee ei tea kust kutsumata esile, olles valmis haldama ning korraldama viimse detailini meie eraelu. See armee tahtis kontrollida, kui palju me joome, millist toitu me võime süüa, milliseid nalju me tohime rääkida, millal (ja millal mitte) me tohime oma kodude juures panna välja riigilipu, ja loomulikult tahtsid nad kontrollida meie süsiniku jalajälge. Et võimudel oleks lihtsam meie järele nuhkida ja meid iga väiksemagi eksimuse eest trahvida, seati meie tänavatele üles piilukaamerad, meie teedele kiiruskaamerad ja meie prügikastidesse mikrokiibid – mis me kõik olime muidugi ise kinni maksnud.
Kolmeteistkümne võimuloleku aastaga õnnestus uuel leiboristide valitsusel luua üle 3000 uue seadusrikkumise.11 Neist ligi poolte eest oli ette nähtud vanglakaristus, näiteks: litsentsi puudumine kirikukontserdi läbiviimiseks, avalikus kohas suitsetamine, hallorava müümine, litsentseerimata kala transiidikaubandus või tervishoiu- ja ohutusinspektorile mitte allumine.
Mis pagana jama see küll oli? Ja veelgi enam – kuidas oli küll võimalik, et tüübid sellest kõigest ka puhtalt välja tulid? Mis hullumeelses, pahupidi maailmas me küll elasime? Maailmas, kus õelad, kontrollifriikidest pessimistlikud vasakpoolsed olid „head”, samas kui neid, kes uskusid üksikisiku suuremasse vabadusse, peeti saatana saadikuteks?
Püüdes leida vastuseid neile küsimustele, sattusin esmakordselt kokku itaallasest marksisti Antonio Gramsciga.12 Tegemist oli mehega – ümmarguste prillide ja naljaka boheemlase soenguga –, kelle kirjutised 1920.–1930. aastatel viisid kultuuridevahelise sõja mõisteni. Gramsci väitis, et vasakpoolsete ja parempoolsete vahelises suures ideoloogilises võitluses ei oma tavapoliitikas toimuv kuigi suurt tähtsust. Poliitilised parteid võivad tulla ja minna, aga kui õnnestub haarata kogu ühiskonna hing ja mõistus, siis on sõda igaveseks võidetud. Nii alustasid Gramsci vasakpoolsed jüngrid oma nn pikka marssi institutsioonides. Nad vallutasid koolid, ülikoolid, meedia, kunsti; nad tungisid kõikjale, mille kaudu nad said mõjutada laiemat ühiskonda (st meid kõiki) ja arusaama maailmast.
Mõelge, kui paljudes ülikoolides üle kogu maakera jälgitakse siiani Prantsuse filosoofide nagu Foucault’ või Derrida ideid, kes eitades autoriteete, hierarhiat ja empirismi õõnestavad sellega pea kõiki Lääne vaimsete traditsioonide väärtusi (ühes edasises peatükis näeme, et sellest masendavast trendist ei jäänud puutumata isegi teaduslik ratsionalism).
Mõelge, kui palju on raamatuid, teatrilavastusi, filme, ajalehti või dokumentaalsarju, milles räägitakse sellest, kui halb on kapitalism, kui ahned on ärimehed, kui ülbe on USA, et Lääs peaks õppima olema rohkem Ida moodi, et terrorism on meie enda süü, inimkond on kurjast, ja muidugi, et parempoolsed inimesed on halvemad kui vasakpoolsed inimesed.
Me elame kultuuriruumis, kus väärtused on pea täielikult defineeritud vasakliberaalide poolt. Ja ehkki need väärtused on muutunud nii valdavaks ja mõjutavad kõike, meie keelekasutusest kuni selleni, kuidas me mõtleme, me ikkagi isegi ei märka neid.
Kes kontrollib keelt, kontrollib