mil nad tundsid end üksi või sotsiaalselt isoleerituna, siis sellest piisas, et nende hinnang oma olemasolevale sotsiaalsele tugisüsteemile muutuks negatiivsemaks, samuti süvendas see nende häbelikkust, suurendas sotsiaalset ärevust, põhjustas meeleolu ja enesehinnangu langust ning kahandas optimismi.34
Üksildus on ka põhjus, miks me hindame teisi rangemalt ning tajume läbikäimist sõprade ja lähedastega negatiivsemalt võrreldes olukorraga, kui me poleks üksildased. Ühes teises uurimuses salvestati üliõpilaste suhtlemine sõbraga videosse ja seejärel paluti neil hinnata selle suhtlemise ja sõprussuhte kvaliteeti.35 Üksildased üliõpilased hindasid nii oma suhtlemist kui ka sõprust sootuks negatiivsemalt kui mitteüksildased. Nädala pärast näidati katse osalistele videosalvestusi taas. Kui mitteüksildaste hinnangud polnud muutunud, siis üksildased hindasid oma sõprussuhet teisel korral veelgi negatiivsemalt.
Lionel arvas, et maleklubi liikmed ignoreerivad teda ja jätavad ta kõrvale, sest ta on nende jaoks sama hästi kui nähtamatu. Üksilduse traagiline iroonia aga on selles, et kui me ise tihtipeale tunneme, justkui oleksime teiste jaoks nähtamatud, siis tegelikult on meie üksildus neile vägagi nähtav. Paljudes uurimustes on leitud, et teised tunnevad üksildasi inimesi kergesti ära, ja kui meid on juba üksildasteks hinnatud, suhtutakse tagajärjena meisse negatiivselt.36 Sageli peetakse üksildasi inimesi mitteüksildastest vähem atraktiivseks ja isegi vähem intelligentseks37 (tegelikult ei paku füüsiline atraktiivsus üksilduse eest mingit kaitset; atraktiivsed inimesed võivad alguses tõmmata enda poole rohkem kaaslasi, kuid nende suhete kvaliteet jätab soovida ning üksildus võib osaks saada neilegi).38
Kokkuvõttes mõjutab üksildus taju väga mitut moodi. Üksildus mõjutab seda, kuidas me näeme ennast ja teisi, ning ka seda, kuidas me tajume oma interaktsioonide ja suhete kvaliteeti. Üksildus mõjutab ka seda, kuidas teised meid tajuvad – me tundume võimaliku suhtluspartnerina vähem huvitavad ja köitvad. Nende tegurite koosmõju tõttu on erakordselt raske heita seljast oma nähtamatuks tegev mantel ja hakata edukalt uusi suhtlussidemeid sõlmima või olemasolevaid süvendama.
Paljud teekonnad üksildusse saavad alguse siirdeperioodil või muutuste ajal. Kolledžisse tulles tunnevad esimese kursuse üliõpilased end alguses sageli äärmiselt üksikuna, ümberringi tundmatud näod, kodust eemal ja ilma oma sisse töötanud sõprussuhetest. Lahutus, lahku kolimine ja lähedase kaotus, eriti kui need tabavad meid ootamatult, võivad jätta meid täiesti ettevalmistamatuna reaalsesse üksildusse, mis selliste kaotustega kaasneb. Kui meie esmane sotsiaalse interaktsiooni ja tegevuse allikas on töö ja töökaaslased, võib töö kaotamine tähendada kogu sotsiaalse tugisüsteemi kaotust ajal, mil me seda kõige rohkem vajame. Ümberkolimistele ja emigreerumistele on iseloomulikud pikad üksilduse perioodid, mil me uut suhtlus- ja tugivõrgustikku otsast peale vaevaga looma hakkame.
Kõigil sellistel puhkudel tuleme tavaliselt üksildusest välja, kui me uute olukordadega kohaneme ja oma sotsiaalsed infrastruktuurid uuesti üles ehitame. Enamik kolledži esmakursuslasi leiab lõpuks uued sõbrad, lahutatud inimesed hakkavad tavaliselt aasta jooksul pärast lahutust taas kellegagi käima (lesestumise korral võtab see küll rohkem aega), uut tööd otsides on tihti vaja luua sidemed inimestega, kellega oleme kontakti kaotanud, ja suurem osa seab uues linnas või kogukonnas lõpuks sisse nii sotsiaalseid kui intiimseid suhteid.
Kuid mõnikord kestab üksilduse külm haare kaugelt kauem, kui normaalne kohanemisperiood võiks kesta. Me jääme sellesse lõksu kinni, olles halvatud emotsionaalse valu lainetest, löödud kasutuse ja lootusetuse tundest, rõhutud sügava sotsiaalse ja emotsionaalse isolatsiooni laastavast tühjusest.
Miks see juhtub? Mis on see, mis takistab mõnel inimesel vabaneda üksilduse köidikuist ja eluga taas järje peale saada?
Vastus on, et lisaks valusate väärarusaamade tekitamisele ajendab üksildus meid alatasa enesekaitsele ja teiste vältimisele, mistõttu me loome isetäituvaid ennustusi ja tõukame tahtmatult eemale neidsamu inimesi, kellega tahaksime suhelda.39
Serena, keskkooliõpetaja, kellega ma hiljuti töötasin, oli sattunud just sellisesse nõiaringi, kusjuures temagi seda üldse ei teadvustanud. Psühhoteraapiasse tõi teda see, et „tema elus puudusid täielikult meessuhted“. Alguses ei saanud ma kuidagi aru, miks tal polnud kunagi tõsist suhet olnud. Ta oli kolmekümnendates aastates ja lisaks lihtsalt oivalise välimusega naine. Polnud kahtlust, et mehed pöörasid talle rohkesti tähelepanu. Peagi sain teada, et neli aastat tagasi oli Serena välimus teinud läbi põhjaliku muutuse, ta oli 36 kilo kaalus alla võtnud.
„Ma olen kogu elu olnud tüse. Mehed vaatasid minust mööda, nagu mind ei olekski toas. Ja uskuge,“ lisas Serena nukra naeratusega, „tegelikult oli raske mind mitte märgata. Nüüd nad vahivad mind, nad naeratavad mulle ja püüavad mu tähelepanu köita, aga ometi tundub, et mingil moel on kõik täpselt endine. Nad justkui reageeriksid mu välimusele, aga minust kui inimesest vaatavad nad endiselt mööda.“
Serena igatses kõigest hingest leida meest, sama tugevasti aga soovis ta vältida haiget saamist. Tema ebakindlus ja usaldamatus pärast aastaid kestnud tõrjumist ja üksildust oli kindlasti mõistetav, kuid oma hirmude tõttu jättis ta endassetõmbunud, kaitsepositsioonis oleva ja kahtlustava mulje. Seetõttu olid tema kokkusaamised meestega tihtilugu pingestatud ja ebamugavad ning vähesed mehed ilmutasid soovi taaskohtumiseks. Asja katkijätmine meeste poolt üksnes kinnitas Serena kahtlusi, et nad polegi esmajoones huvitatud „tõelisest temast“. Kordagi ei tulnud naisele pähe tõsiasi, et nendel kohtumistel varjas „tõeline Serena“ end psühholoogilise müüri taha ega olnud kunagi päriselt kohal.
Põhjus, miks me sääraste tsüklite lõksu kinni jääme, peitub selles, et üksildus nihutab meie suhtlemismotivatsioonide tasakaalu paigast. Tundes end haavatavana ja sotsiaalselt eraldatuna, asume me kaitsepositsioonile ning püüame minimeerida kõiki teiste inimeste potentsiaalseid negatiivseid reaktsioone ja tõrjumist. Selle tagajärjel läheneme inimestele mitteusaldavalt, kahtlustavalt, küüniliselt ja ärevusega või püüame neid üldse vältida. Kuna meil puudub usk oma sotsiaalsete interaktsioonide positiivsusse, ei püüdlegi me nende poole, ja kui need tekivadki, jätame neile vastavalt reageerimata.
Mida kauem üksildus kestab, seda raskem on kahjuks oma suhtumisi ja käitumisviise muuta ning neid põlistavat enesehävituslike mõtete ja käitumismustrite tsüklit murda. Tagajärjeks on niisugune käitumine, mis tõukab eemale just need, kes võiksid meie üksildust leevendada, nende distantseeritust aga võtame me järjekordse tõendina enda põhimõttelisest ebasoovitavusest. Selle tagajärjel tunneme end passiivse ohvrina karmis maailmas ega mõista, et oleme ise oma ebameeldiva olukorra põhjustaja.
Edukas müügijuht Alban tuli koos oma naise Blancaga paariteraapiasse, sest naine oli talle juba kuude kaupa peale käinud. „Blanca heidab mulle ette, ma olen abielus oma tööga, ja ilmselt on tal õigus. Mitte et ma seda tahaksin, aga mu töö nõuab seda. Blanca on pahane, et ma pean isegi kodus olles töötama, ja ma saan tema tunnetest täielikult aru.“ Alban võttis naise ümbert kinni ja pilgutas talle silma. „Ma ütlen talle kogu aeg, et armukadedus on „teiseks naiseks“ olija seisukohast täiesti normaalne.“
Naine tõmbus kiiresti eemale. „Sa tead väga hästi, et see pole minu meelest naljakas!“ Blanca pöördus minu poole: „Ta teeb seda nalja kogu aeg, aga mulle see ei meeldi.“ Naine pöördus uuesti Albani poole ning ta silmad täitusid pisaraist. „Mind ei häiri mitte see, et sa nii palju kodust ära oled, vaid see, et siis, kui sa kodus oled, pole meie vahel tõelist kontakti. Pole tundeid, pole romantikat, pole intiimsust. Ma olen nii üksi ja õnnetu … ja sinule on see ükskõik.“
Albani silmi ilmusid samuti pisarad. „Loomulikult pole mul ükskõik! Mina tunnen ka ennast üksikuna. Aga raske on saada sinuga kontakti, kui sa oled