Mina leidsin need alles kaks tundi hiljem, sina siis juba magasid!“
„Aga ma tõin need ju sulle! Sa räägid alati, et kavatsus on see, mis loeb, aga tegelikult ei loe!“
„Sa tõid need mulle, aga ei kavatsenudki neid üle anda. Su kavatsus oligi jätta need köögilauale, sellele samale kohale, kuhu sa jätad raha koristajanaisele!“
Sõnavahetuse edenedes sai ilmseks, et lillede jätmine köögilauale polnud ainus juhtum, kus Albani head kavatsused vilja ei kandnud. Oli selge, et ta hoolib Blancast, aga tunnete tegevuseks tõlkimisel läks midagi kogu aeg valesti. Otsustades Blanca pahameele ja nende omavahelise kontakti puudumise järgi, pidi see olema kestnud juba tükk aega.
Kui meil puuduvad teiste inimestega tähenduslikud ja sügavad sidemed või kui me ei oska olemasolevatesse suhetesse investeerida, lakkame me treenimast oskusi, mida seesuguste suhete hoidmine nõuab. Meie „suhtlemismusklid“ funktsioneerivad üsna samal moel nagu tavalised musklid. Kui me suhtlemismuskleid (näiteks empaatiavõimet või oskust näha asju teise inimese vaatenurgast) regulaarselt ei kasuta või kasutame neid valesti, siis nad atrofeeruvad ja nende jõudlus väheneb.
Probleem on selles, et tihti me ise ei teagi, kui nõrgaks meie suhtlemismusklid on jäänud. Alban arvas, et tema suhtlemismusklid funktsioneerivad korralikult, aga see polnud nii. Tõsi, ta näitas üles head tahet ning tõi Blancale lilled ja kaardi, kuid sellega, et ta oma kingitused köögilauale jättis ja sinna unustas, nullis ta ära igasuguse positiivse efekti, mis neil oleks võinud olla.
Kui me pärast nädal aega gripiga voodis lebamist kõndima püüame hakata, ei taha jalad meid meie üllatuseks pahatihti kanda ning me variseme põrandale. Sel puhul taipame kohe, et me lihased on nõrgaks jäänud, seevastu kehvasti funktsioneerivate suhtlemismusklite korral mõistame seda harva, ükskõik kui palju kordi me ka – metafoorselt väljendudes – põrandale ei variseks. Alban, selle asemel et tajuda oma suhtlemisviisi vajakajäämisi, oli veendunud, et Blanca on lihtsalt tänamatu.
Teine näide: kui me pärast kauast üksi ja partnerita olekut esimestes kurameerimiskatses ebakindlad oleme, ei pea me enamasti selle põhjuseks oma roosteläinud kurameerimisoskusi ja nõrku suhtlemismuskleid. Selle asemel võtame tõrjumist äärmiselt isiklikult ja arvame, et meid põhimõttelisest ei taheta.
Isegi siis, kui oleme mõistnud vajadust oma suhtlemismuskleid tugevdada, me sageli ei aima, kui konarlikuna võivad meie ponnistused paista. Näiteks kui olin Serenale selgeks teinud, et tal endal on võimalik oma kahvatuid kohtamiskogemusi paremaks muuta, otsustas ta oma käitumist muuta. Esimesed katsed olid aga sama edutud, seekord sellepärast, et ta oli liiga püüdlik ja mõjus meeleheitlikuna.
Kui olemas olevaid suhtlemisoskusi on kindlasti võimalik parandada, siis hoopis heidutavam ülesanne on paljude üksilduse käes kannatajate jaoks see, kui tuleb arendada neid suhtlemismuskleid, mida pole iialgi kasutatud. Serenal polnud tõsise kurameerimise kogemust ning Lionelil puudus pea üldse tutvuste sobitamise ning small talk ’i oskus ja taluvuski. Albanil omakorda jäi puudu empaatiavõimest, et Blanca vajadusi ja tundeid piisavalt mõista, nii et ta püüdlused naisele korda läheksid. Kõigil neil juhtudel tuli õppida uusi oskusi ja leida julgust neid harjutada, vaatamata sellega kaasnevatele emotsionaalsetele riskidele.
Lionel on hea näide inimesest, kes lihtsalt ei omistanud seda tüüpi olulisele infole tähtsust. Lõpuks õnnestus mul teda veenda, et ta Stanleyga, maleklubi liikmega, kellega talle kõige rohkem meeldis mängida, lähemat tutvust teeks ja paneks ette koos tass kohvi juua. Rääkisime sellest, et enne tegeliku ettepaneku tegemist on oluline rääkida paar sõna partiist, et teist mitte ootamatult ehmatada. Meie järgmisele kohtumisele ilmudes teatas Lionel kohe, et ta olevatki riskinud ja teinud Stanleyle ettepaneku koos kohvi juua.
„Suurepärane!“ ütlesin mina. „Ja ta oli nõus?“
„Ta keeldus.“
Püüdsin oma pettumust varjata. „Kahju küll. Kas ta ütles, miks?“
„Mis siin seletada. Eks ikka sellepärast, et ta oli kaotamise pärast solvunud.“ Edasi rääkis Lionel, et kuni tema ilmumiseni oli Stanley olnud klubi parim mängija, aga sellest ajast peale oli ta Lionelile pidevalt kaotanud. Minu hämmastuseks ei olnud Lionel sellele infole niigi palju tähtsust omistanud, et sellest mulle varem rääkida. Vaadanuks ta asja Stanley silmade läbi, oleks ta mõistnud, et kui ta võidab kõik mängud, keeldub teiste klubiliikmetega suhtlemast ja vaheaegadel nurgas loeb, siis arvavad teised, et ta on nende suhtes üleolev või koguni põlastab neid, ja ennekõike tunneb nõnda Stanley.
Selleks et luua ja säilitada tihedaid sõprussuhteid ja emotsionaalset lähedust, on oluline mõista inimese vajadusi ja tundeid tema vaatepunktist. Kui need suhtlemismusklid on nõrgad, jääb meile märkamata ülitähtis informatsioon, kuidas teine inimene mõtleb ja tunneb, ning tihtipeale saadab meie püüdeid ebaedu.
Paljud asjaolud, millest üksildus on tingitud, on ajutised ja meil on võimalik suhteliselt lühikese aja jooksul varasem olukord taastada. Näiteks lapsed sõlmivad suvelaagri alguses uusi sõprussuhteid tavaliselt mõne tunni või päevaga, ning inimesed, kes oma suhete tõttu end üksildasena tunnevad, võivad lahkuminekust tegelikult kergendust tunda, asudes taastama kontakte sõprade ja lähedastega, kellega nad olid sideme kaotanud. Veelgi hädavajalikum on üksilduse haavu ravida, kui oleme selle küüsis olnud pikemat aega ja kahtleme, kas suudamegi oma sotsiaalsest ja emotsionaalsest isolatsioonist väljuda. Avagem oma psühholoogiline ravimikapike ja vaadakem, mis ravivõimalused meil on.
Lisaks üksilduse põhjustatud valule ja kannatusele vajavad emotsionaalset esmaabi ka kolm teist psühholoogilist haava. Esiteks tuleb kindlaks teha ja muuta väärarusaamad, mis enesehävituslikku käitumist põhjustavad. Pärast pikaaegset üksildust on neid mustreid võib-olla raske näha, aga need on kindlasti olemas. Teiseks tuleb tugevdada ja arendada oma suhtlemismuskleid, et uute suhete sõlmimine ja olemasolevate süvendamine oleksid edukamad, sisukamad ja rahuldustpakkuvamad. Kolmandaks tuleb minimeerida üksilduse põhjustatud jätkuvat stressi, eriti juhtudel, kus võimalused olemasolevate suhtlussidemete parandamiseks ja uute loomiseks on piiratud.
Järgnevad ravivõtted on toodud selles järjekorras, nagu neid tuleks kasutada. Ravivõte A (negatiivsete arusaamade muutmine) ja B (enesehävituslike käitumismustrite tuvastamine) on eeskätt vajalikud üksilduse põhjustatud väärarusaamade ja sellest sugenevate enesehävituslike käitumismallide korrigeerimiseks. Ravivõtted C (enda asetamine teise inimese vaatepunkti) ja D (emotsionaalsete sidemete tugevdamine) arendavad uute sidemete loomiseks ja olemasolevate süvendamiseks vajalikke suhtlemismuskleid. Ravivõte E (võimaluste loomine sotsiaalsete sidemete tekkimiseks) aitab leida uusi suhtluskanaleid ja ravivõte F (loomade soetamine) tegeleb üksilduse põhjustatud emotsionaalse kannatuse leevendamisega ning sobib eriti inimestele, kelle võimalused oma suhtlussidemeid laiendada või nende kvaliteeti parandada on piiratud (geograafilise isolatsiooni, tervise, liikumispiirangute või muude spetsiifiliste asjaolude tõttu).
Nagu kõiki emotsionaalseid vigastusi, tuleks ka üksilduse põhjustatud haavu ravida nii ruttu kui võimalik. Mida pikemat aega me oma suhtlemismuskleid täiel määral ei tarvita, seda enam need atrofeeruvad ja seda kauem võtab aega, et need taas täielikult toimima hakkaksid. Pealegi vajab igasuguste lihaste taastamine kordamist, harjutamist ja kannatlikkust. Taastamisega kiirustades võime end uuesti vigastada ning meid tabavad tagasilöögid ja pettumus. Ja pidage meeles, et mitte kõiki üksilduse vorme pole võimalik ravida ainult esmaabivõtetega. Peatüki lõpus räägin, millal on soovitav pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole.
Üksilduse tõttu oleme pidevalt valvel, et olla valmis pettumuseks ja tõrjumiseks, mis on kindla peale saabumas. Selle tagajärjel pole meil võimalustki suhtlussidemeid luua ja me käitume viisil, mis teisi eemale tõukab. Selle moonutatud suhtumise muutmiseks ja enesehävitusliku käitumise vältimiseks tuleb teha kolme asja.
Üksildus paneb meie psüühika niipea, kui me kaalume suhtlemise alustamist, otsekohe negatiivseid mõtteid tootma. Meid kutsutakse