kokku ning siis kaovad kui tina tuhka. Koju tulevad jällegi igaüks omal ajal ja teel, nii et keegi ei saa midagi teada.
Selle saladuslikkuse juures Kristi peatus just kõige kauem ja kõige suurema andumusega.
Ta oli juba pool aastat hiilinud keelatud koosolekuile ja raske oleks olnud tal ehk endalgi öelda, mis tõmbas teda tõelikult rohkem, kas keeld, need koosolekud või see hiilimine. Igatahes viimasele pani ta erilist rõhku juba esimesel korral, kui nad läksid Indrekuga kahekesi. Nad tegid mingisuguseid asjatuid ringe, läksid kusagilt hooviväravast sisse, üle hoovi ja teisest väravast välja, kust pääsesid uuele tänavale. Siis läksid nad veel kuhugi majja, ronisid seal teisele korrale, vahtsid petrooleumilambikese hämarikus uksesilte, tulid sealt alla, nagu poleks nad otsitavat leidnud, läksid uuesti edasi, kuni lõpuks jõudsid pärale, kus nad oleksid võinud olla juba ammugi.
„See on sabade pärast,” seletas Kristi.
„On siis meil saba taga?” küsis Indrek.
„Ei,” vastas Kristi. „Ennem on saba siis, kui lähed üksinda. Sellepärast öeldakse meile ikka: tulge alati kahekesi, tulge kavaleriga, siis ei ole kahtlane. Kuramaaž, mõistate. Kurameerijad ei mässa, ei õõnista riigialuseid, ei nõua vabadust,” seletas ta elutargalt.
„Nii et meie tänased haagid olid ilmaasjata,” järeldas Indrek.
„See oli nalja pärast, et teile näidata, kuis ma teen, kui lähen üksinda,” rääkis Kristi. „Aga see polnud veel ühtigi, mis täna. Üksinda lähen mõnikord kuhugi kaugele, kaugele, kus pime ja hirmus, nii et paneb südame värisema, katsun kusagilt maja uksest, mis krägiseb, tasakesti sisse minna, tõmman ta järsku ja julgelt lahti, nagu oleksin oma inimene. Aga trepp ja koridor on pime. Koban käsikaudu teisele korrale või jään kusagil keset treppi seisma ning kuulan – kuulan ja seisan nõnda tüki aega, mõnikord lihtsalt selleks, et näha, kui kaua võib nõnda võõral trepil seista ja kuulata, enne kui mõni tuleb. Mõnikord lähen kuhugi pimedale hoovile, poen seal kuhugi müüri- või seinanurka ja seisan. Aga siiski, seda ma enam ei tee, see on liig hirmus.”
„Miks nii?” küsis Indrek huvitatult.
„Võib jälle mõni koer tulla,” vastas Kristi. „Viimane kord oli: mina poen kuhugi pimedasse nurka, seisan, ootan. Aga äkki tunnen, et keegi puudub minu riideid, nii põlvede kohalt, keegi hingab. Kahman käega – koera pea, koera nina. Pidin lihtsalt sinnasamasse surema puhtpalja hirmu ja ehmatuse pärast. Mis siis, kui on teine tige, kui nuusutab esteks, ja nii kui end liigutan, ainult katsun liigutada – krauhh kinni. Aga ei, hea koer oli, tahtis, et ma teda silitaksin, nühkis end minu vastu ja liputas saba suurest rõõmust, nagu poleks teda keegi juba ammu silitanud, ainult mina, ise värisen. Veel värava vahel sagisin teist pahema käega, siis sain tulema.”
„Ja nüüd enam ei lähe?” küsis Indrek.
„Enam ei lähe pimedale hoovile seisma,” kinnitas Kristi.
„Aga kui nuhk juhtub tõepoolest kannul olema?” kiusas Indrek.
„Siis lähen trepile, lähen kas või võerasse korterisse ja küsin ükskõik keda või ütlen lihtsalt: spikk on väljas, ootab mind, sellepärast tehke minuga mis tahes, aga laske mul siin natukene aega istuda, seni kui see uulitsalt ära aurab.”
„Aga see võib ju spiki enda korter ollagi, kust teie seda teate,” ajas Indrek jonnakalt oma sihis endiselt.
„Issand halasta, kui hirmsaid asju te räägite!” hüüdis Kristi. „Tähendab, teie arvate, et mina lähen sisse, mulle antakse tool, minuga aetakse juttu ja seda kõik teeb spiki perekond – naine, lapsed, sugulased. Nii et spikil on naine ja lapsed ning kõik?”
„Aga miks siis mitte?” küsis Indrek.
„Ja need teavad, et isa on… Ei, ei see on liig hirmus! Niisuguseid asju ei pea rääkima. Lihtsalt kole! Kuidas teil üldse tulevad niisukesed mõtted?” küsis Kristi õudusega.
„Mis seal siis tulla on,” vastas Indrek. „Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.”
„Õige, mõtted on vabad, mõtted on täiesti vabad,” kordas Kristi endamisi. „Nii et kui ma tahaks, siis võiksin mõelda, et, ütleme, minu… aga ei, ma lihtsalt ei saa seda mõelda. Minu mõtted ei ole vabad, ei ole nii vabad. Ma ei saaks isegi seda mõelda, et teie isa on… lihtsalt ei saa, jääb luksti! kurku kinni. Kui teil poleks seda armi kaelal, siis ehk saaks, aga nüüd ei saa. Nii kui hakkan mõtlema, kohe tuleb arm meelde ja ei saagi enam mõelda, või kuigi mõtlen, siis midagi muud. Aga kas teie tõesti saate kõike mõelda?” küsis Kristi Indrekult täiesti uskumatul häälevärvingul.
„Saan küll,” vastas see lihtsalt.
„Ja võite ka oma isast ja emast kõike mõelda?” päris tüdruk.
„Miks siis just neist?
„Ahaa!” hüüdis Kristi võidurõõmsalt. „Teie ju ka ei saa kõike mõelda.”
„Saan,” vastas Indrek. „Mina võin, näiteks, mõelda, et minu isa on spikk.”
„Kristus halasta!” hüüdis Kristi ja tal kostsid otseteed pisarad kurgus. „Teie olete hirmus! Teie olete kole! Ma hakkan teid kartma.”
„Teie saate minust valesti aru,” püüdis Indrek seletada. „Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda.”
„Ei, ei,” vaidles Kristi vastu. „Kes võib nõnda mõelda, see võib ka seda uskuda. Kui mina midagi kauemat aega mõtlen, siis hakkan ka uskuma, et see ongi nõnda, sest miks ma muidu nõnda mõtlen.”
Kui Indrek sellele midagi ei vastanud, sest ta mõistis, et oli niikuinii liiale läinud, jätkas Kristi:
„Küll on teil hea, te olete mõteteski vaba, aga mina pole kusagil. Kui saan Ameerikasse, siis olen ka mina vaba, pole enam isa ega ema, kes keelavad ja valvavad. Siis hakkan ka oma mõtteid vabaks harjutama, nii vabaks kohe, et ei teagi, kui vabaks. Sealt kirjutan teile, nii et te oma silmaga näete, kuis mu mõtted on täiesti vabad. Ning teie kirjutate mulle vastu – samuti vabalt, täiesti vabalt. Ah, vabadus, vabadus, vabadus!”
„Teid võidakse kuulda,” lausus Indrek, et katkestada Kristi vaimustatud sõnadevoolu. Aga see ei aidanud, ta rääkis mingis imelises ekstaasis edasi, nagu tahaks ta ummisjalu ja avasilmi astuda vabaduse paradiisi.
VII
Nad olid „haakide” tegemisega ja vestlusega pisut hilinenud. Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased, nagu värvitud huuled, mis läikisid kõneldes niiskelt ja nagu soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra, esimesest kümmekond aastat vanem, ja mustaverd daam, kes istusid kõneleja selja taga. Nende läheduses asus paar valgeverelist, kelle riietusest ja ükskõiksest ning hoolimatust seisangust võis järeldada, et kõne pole määratud neile, vaid paarikümnele korralikumalt ja harilikumalt riietatud noorele, poistele ja tütarlastele, kes olid aset võtnud kõneleja ees. Nende viimaste sekka jäid peatuma ka Indrek ja Kristi.
Tuba polnud suur, kus need inimesed asusid, aga kuidagi mahutati nad sinna ära, kiiluti kokku. Seda suurem oli varsti kuumus. Ei aidanud ka see, et praotati teise toa uks – päris lahti teda ei tehtud, sest vististi pidi sealtkaudu kuhugi kostma. Kõige enne hakkas higi pühkima vene särgis kõneleja, siis vanem härra ja daam, lõpuks ka paarkümmend noort. Ainult need mõned ükskõiksed valgeverelised, kes kuulusid arvatavasti juba valitute hulka, ei higistanud mitte, nagu oleks temperatuuril nende kohta sama vähe tähendust kui kõneleja sõnadelgi.
Millega kõne algas, seda Indrek ja Kristi ei teadnud, aga praegu oldi sotsiaaldemokraatide, sotsialistide-revolutsionääride ja anarhistide juures ning materdati kahte viimast. Iga paari lause tagant kordas kõneleja toonitavalt, nagu nõidudes: „meie sotsiaaldemokraadid” ja rabas sotsialiste-revolutsionääre ning anarhiste kord Marxiga, kord Leniniga, kord Plehhanovi või Kautskyga. Ja seda kõike tegi ta puht ideoloogiliselt, puht loogiliselt, puht mõtte arengu ja selle sügavamate aluste seisukohalt. „Sotsialistid-revolutsionäärid