suunas läks edasi ka siis veel, kui ei kõneleja ise ega ükski teine enam kahelnud, et niihästi sotsialistid-revolutsionäärid kui ka anarhistid on praktiliselt totrus ja loogiliselt mõttetus – vanaduse nõtrusse sureva kodanlise ideoloogia vastukajad, selle kodukäijad.
Kõne oleks ehk veelgi kestnud, sest kõnelejal oli nähtavasti sõnu küllalt, kuid kuumus tegi kõigele lõpu – ka läbirääkimistele, mis pidid järgnema kõnele. Muidugi oleks võidud ju avada aknad ja lasta sealt värskemat õhku, aga see polnud soovitav, sest aknad vaatasid otseteed tänavale, olid alumisel korral ja oleksid võinud toasisemusest rohkem paljastada kui koosviibijaile meeltmööda. Nõnda pidigi kõik jääma seks.
Muidu oleks võidud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtte vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhanded ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.
Aga kergem on olnud tappa rahvaid ja inimesi, kui saada mõttemõrtsukaks, sest mõte on visam ja elupriskem kui ükski rahvas või inimene. Mõte võib ärgata surnuist tuhandete aastate pärast. Sellepärast oldigi salakoosolekuil nii hirmus valvel mõtte pärast, tappes teda ideoloogiliselt ja loogiliselt.
Noored, lahkudes koosolekult aurava nahaga, olid väga rahul: nad olid kuulnud hulk uusi nimesid, hulk uusi sõnu, ja kui nad mõtteliselt kõike hästi ei taibanud, siis oli neil lohutuseks, et järgmisel koosolekul nad kuulevad umbes sedasama, küllap nad siis mõistavad juba paremini.
„Kuulsite, kuis ta kordas: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid?” ütles Kristi. „See oli julge, see oli ilus, see oli vaba!”
Teine kord käis Indrek ühes Kristiga koosolekul kusagil jõukas perekonnas. Siia võis sisse minna kas või karjakaupa, sest siin ei kardetud politseid: kõik võõrad olid kuue-, seitsmeteistkümneaastase noorema peretütre külalised, keda see oli kutsunud vanemate loaga mingile tähtpäevale. Ühes noortega olid siin ka mõned vanemad härrad ja daamid ja nende seas perevanemad ise auväärsete, lahkete ja soliidsete juudipatriarhidena. Kõne ajaks istuti lauda ja ümmardajad valgeis põlledes ning rätikuis kallasid külalistele kohvi, kuna igasugused maiustused ja puuvili seisis laual vaagnail ja vaasides. Ümmardajad olid eestlased ja need mõistsid sellest vähe või mitte sugugi, millest rääkisid härrased oma külalistega vene keeles.
Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis, nagu ei võiks revolutsiooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe, ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale.
Ka siin rääkis kõneleja lauasistujaist kui sotsiaaldemokraatidest, aga seda ei pandud nagu tähelegi, sest siin oli suuremale hulgale nii paljugi muud tähele panna, mis oli samasugune uudis nagu sotsiaaldemokraatki. Pealegi seisid siin kuldkirjadega raamatud reas lihvitud klaaside taga ja need näisid kinnitavat: meis on see kõik juba olemas. Samal ajal, kui kõneleja ütles: „meie sotsiaaldemokraadid” ja vaatas ise nagu Kristile üle laua otseteed silma, puutus teda tema kõrval istuv mustasilmne mahedalt naeratav peretütar küünarnukist ja pakkus talle kristallvaasilt õunu, öeldes:
„Maitske neid, need on Krimmist, me tõime nad ise sealt kaasa, mina oma käega võtsin nad puu otsast.”
Kristi tänas, võttis ja sõi, aga pärast pidi ta Indrekule tunnistama, et nende omad õunad maitsevad talle rohkem, kuigi nad pole nii ilusad – isegi kui nad on ussitanud. Hiljem pidi ta veel muudki Indrekule tunnistama, sest kui ta mõni aeg peale seda sinna majja uuesti sisse astus, et noorema peretütrega kokku saada, kajasid kogu need ilusad ja suured ruumid lõikavast, südantlõhestavast kisast. Kristi jäi ehmunult seisma ja tahtis hirmunult uuesti välja, aga juurderutanud, nutetud silmadega peretütar seletas, et neil on lein majas – ema surnud. Seda leinakisa ei suutnud miski pehmendada, ei vaibad, mööbel, portjäärid ega kuldkirjadega raamatuteread lihvitud klaaside taga, Kristi tundis, et ei suutnud. Ja kui ta oli uuesti tänaval, pidi ta tahes või tahtmata leinajate häält võrdlema kõneleja omaga, kui nad olid istunud hiljutisel koosolekul. Tal tekkisid nagu mõnesugused kahtlused ja arusaamatused, mõnesugused küsimused, mida ei osanud kuidagi väljendada, sest ütle kuis iganes tahad, ikka pole see, mis olema peab. Lõpuks jõudis ometi sinnamaale, et küsis Indrekult:
„Kas sotsiaaldemokraat võib jumalasse uskuda?”
„See tähendab – kas ta tohib?” küsis Indrek vastu.
„Mitte, vaid ütleme, kas ta saab, kui ta on õige, tõsine sotsiaaldemokraat?” seletas Kristi.
„Seda ma ei tea, sest mina pole veel sotsiaaldemokraat olnud. Aga ma arvan, et kui ma oleks, siis võiks ma küll uskuda…”
„Isegi jumalasse!?” hüüdis Kristi imestanult.
„Jah, isegi jumalasse,” kinnitas Indrek.
„Ja läheksite ka kirikusse?”
„Milleks kirikusse?” imestas Indrek. „Ei, mina arvan, et kui juba kirikusse, siis pole enam sotsiaaldemokraat. Meie praegune jumal segab end maapealseisse asjusse ja sotsiaaldemokraat ei või niisukest jumalat kannatada. Aga mis siis, kui oletada, et jumalal pole maapealsete asjadega midagi tegemist? Kas siis sotsiaaldemokraat võib tema sisse uskuda? küsin mina. Võib, vastan ma, sest niiskuke jumal on minu isiklik asi ja omandus ning seda ei või mulle keegi keelda.”
„Soo, nüüd mul on siis kõik selge,” ütles Kristi natukese mõtlemise järele. „Nemad usuvad.”
„Kes?” küsis Indrek.
„Juudid, kes muud,” seletas Kristi, „sest miks nad muidu vanal kombel leinavad, aga ise on sotsiaaldemokraadid. Ainult meie sotsiaaldemokraadid ei usu, aga juudi omad usuvad. Ja teate, kui mina kuulsin nende leinakisa, siis tulid mul hirmuvärinad peale. Ükski kõne pole minusse nõnda mõjunud kui nende lein. Tähendab usk, sellepärast, eks?”
„Võib-olla sellepärast,” vastas Indrek. „Nemad oskavad paremini leinata kui meie kõnelda, sest nemad leinasid nõnda juba Paabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on meie sotsiaaldemokraadid kõnelnud. Isegi meie õpetajad kantslis ei oska veel kuigi mõjuvalt kõnelda, ja ometi on nad harjutanud oma paar tuhat aastat.”
„Nad ei usu, sellepärast,” kinnitas Kristi tõsiselt ja elutargalt, „aga juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata.”
Usult sattusid nad peagi teadusele ning murdsid nende kallal oma noori päid, nagu ei võiks nad muidu elada või nagu poleks elul muidu mingit mõtet. Üldse olid nad sedavõrd noored, et arvasid – elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru. Nemad olid oma aja lapsed ja uskusid – kuigi nad ise arvasid, et nad teavad –, et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimsoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks. Sellepärast ahmida raamatuid, kuhu oli kuhjatud inimsoo vaimuvara, paistis ülima õnnena, ülima eluülesandena, seda enam, et nende raamatute üle ja najal võis nii lõpmatult rääkida. Eriti hea oli seda teha seal, kus polnud kuulajaid, sest peamiseks kireks olid ju need raamatud, mis olid keelatud. Just neis pidi olema see, mis teeb inimese targaks ja õnnelikuks.
VIII
Elu muutus päev-päevalt aina huvitavamaks ja pinevamaks. Kõik näisid pikisilmi ootavat, mis toob homne päev. Isegi vanad ja hallid, kes vajunud aastate raskuse all juba küüru ja kes polnud juba ammugi elult peale surma midagi oodanud – jah, elu võlgnes neile ainult veel surma –, isegi need hakkasid ühes noorematega ootama ja seadsid õhtul prillid ninale, et ise oma silmaga lehest lugeda, kas ja mis on tulemas. Sest polnud midagi, et kõik teadsid ja kinnitasid: „Lehed valetavad, tsensor ei lase tõtt läbi,”