seas käest kätte või mida hankis kõrvalt omapead. Ta neelas sotsialismi ja kommunismi, sotsialismi ja anarhismi, sotsialismi ja marksismi, sotsialismi ja revisionismi, sotsialismi ja bolševismi, sotsialismi ja tšartismi, sotsialismi ja tradeunionismi, sotsialismi ja utopismi, sotsialismi ja materialismi, sotsialismi ja darvinismi, sotsialismi ja humanismi, sotsialismi ja feodalismi, sotsialismi ja katolitsismi nne., nne. Ikka sotsialismi alla ja midagi teist peale, kuid mõnikord ka vastupidi – teist alla ja sotsialismi peale. Õgis selle kõrval Erfurdi programmi, kaheksatunnilist tööpäeva, lisaväärtust, õigust kogu töösaadusele, inglise tööliste seisukorda, mis pani vere hanguma oma õudusega, naisküsimust, ajaloolist materialismi jne., kõike ikka võimalikult väikestes portsjonites, sest elu ähvardas mööda minna, ähvardas kätte jõuda mingisugune tundmatu, kuid ammu unistatud ja ihaldatud suur pidupäev, enne kui jõuad kõik alla neelata, mis sel päeval ilmtingimata hädavajalik.
Aga ei saabunud kunagi see suurpäev, mil Indrek oleks võinud ühes valitutega minna läbi kõrgete väravate – põranda alla, sest sinna viisidki need tema imetletud kõrged väravad. Tema ei saanud selleks kunagi küllalt valmis, sest ikka leidus veel mõni raamat – mõni endisest suurem raamat, mille ta tahtis enne läbi lugeda, kui võtta omaks see ainuõige, hüljates kõike muud.
Temale ei saanud need uued ja suured asjad kunagi nii selgeks, et ta oleks võinud neid nii-öelda uskuda kui kaljukindlat tõde ja nende eest panna kas või oma pea panti. Teistega oli see kuidagi teisiti. Ka nemad kahtlesid, sest miks muidu vaidlesid nad igavesti suure kisa ja õhinaga. Aga oma kahtluses nad ometi kuidagi uskusid ja läksid põranda alla, kus kannatasid puudust, et ükskord teistel oleks kõike küll; kus tundsid nälga, et teistel saaksid kord kõhud täis; kus magasid kivil või puul, et teistel oleks millalgi pehme ase; kus veetsid uneta öid, et teised võiksid kord väsimusest puhata; kus värisesid sagedasti mitte ainult homse päeva, vaid ka järgmise silmapilgu pärast, et teiste tulevik oleks kord kindlustatud; kus elu kippus sult röövima inimese nägu, et aga teised võiksid tulevikus elada inimlikult. Sinna läksid nad, need valitud.
Ja seal pidid olema aina pommid ja püssid, mis hakkavad kord plahvatama ja paukuma. See oli saladuslik ja kohutav, see ajas hirmu peale. Ehk oli härra Bõstrõil ometi õigus, et inimesel pole suuremat lõbu, kui et panna teisi kartma, sest mida rohkem sind kardetakse, seda rohkem tunned end tõelikult inimesena. Ja ehk ei saanud Indrek oma raamatutega ja suurte asjadega kunagi lõplikult selgusele just sellepärast, et tema ei tahtnud kellelegi hirmu peale ajada.
VI
Indrek sattus kuidagi nagu elukeerdu, leidis korraga rohkem tähelepanu, kui ta ise oleks teadnud või julgenud loota, leidis isegi rohkem, kui see talle meeltmööda. Millal või millest see just algas, seda ta ei teadnud, aga äkki ta märkas, et kui avas oma ukse, siis avanes ka üle koridori vastasuks, millel seisis vaskplaat nimega Passelmann, ja kellegi uudishimulikud silmad jälgisid teda ukseprao vahelt. Mõnikord avanes uks sel määral, et tema vahel tuli nähtavale kogu kastanpruun pea, aga see kadus sealt silmapilkselt, niipea kui Indrek juhtus tagasi vaatama või ümber pöörduma. Sama mäng kordus ka alumise korra ustel, kui ta jõudis mööda nagisevat puutreppi nende nähtavusse. Indrek teadis juba, kes asusid nende uste taga, sest selle eest oli hoolitsenud emand Lohk. Ülal nende vastas asus noor abielupaar. Mees käis sadamas laevu „lossimas”, nagu emand Lohk ütles, ja naine istus kodus – ootas meest, kuni see tuli, enese puhtaks pesi, puhtad „vatid” ümber pani ja naise jalutama viis. Päeval aga see peenike proua Passelmann pistab nina ukseprao vahele, sest emand Lohul on korteris inimene, kes õpetab teistele raha eest kas või ei tea mis. Kõik võivad näha, kuidas õpilased tulevad ja lähevad ning aina puhta raha eest. Ja raamatuid, raamatuid! Kui see Passelmanni proua võiks kordki näha, kui palju on nende noorehärral – ja muidugi noorehärral, just, seda hõõrub emand Lohk kõigile nina alla –, kui palju tal on raamatuid ning aina võõras keeles. Vaat niisuke on õige härra, aga mitte see, kui keegi käib „upsijaks”, nagu Passelmann. Sellele kõigele ei võinud emand Lohk kuidagi jätta juurde lisamata, et pealegi on nende härra veel niisukene härra, et läheb, kui vaja, ka kasakatega kokku. Kes ei usu, vaadaku armi tema kaelal, parema kõrva all – see on kasaka nuudi jälg.
See juhuslik kaelaarm polnud omataoliseks trumbiks mitte ainult emand Lohu suurustelus, vaid ka valitute ringkonnas. Tema oli nagu mingisugune usalduse salamärk. Juba tol korral seal teel ja järve ääres oli ta oma mõju avaldanud. Sellest siis see enam kui ootamatu tähelepanu, heatahtlikkus ja usaldus Indreku vastu. Kaelaarmi tõttu julgeti tema juuresolekul nii mõndagi rääkida, tema mõjul pääses ta nii mõnelegi salakoosolekule.
Kaelaarm mängis teatud osa ka siis, kui pererahva tütar Kristi tuli maalt linna. See oli aasta kuue-, seitsmeteistkümnene plika, kahe ilusa patsiga, mida ta aga maksku mis maksab tahtis maha lõigata, sest nad olla tal hirmsasti tüliks. Läbi ukse Indrek kuulis tütre mangumist ja ema sõitlemist, kes väitis, et naisterahval on teisigi jumala loodud asju, mis ehk on tüliks, aga või siis kõigest sellisest siinilmas lahti saab. Lõpuks ta ütles:
„Juuksed on ju iluks, juuksed teevad ilusaks.”
„Ma ei tahagi ilus olla,” vastas tütar, „poisid on siis nagu kajakad kallal, ei anna ööl ega päeval rahu.”
„Sellepärast tulidki nii vara maalt ära või?” küsis ema.
„Ära päri parem,” vastas tütar puiklevalt, aga jutt kestis neil veel tükk aega ja aina juustest, ilust ja poistest, kuni viimaks isa tuli ja, kuuldes, milles asi, ütles:
„Õpi inglise keel selgeks ja sõida Ameerika, seal võid pea kas või number nulliga kaalikaks koorida, aga siin ei tohi patse puutuda. Need on sul alles ema kasvatatud, ja kui ema ütleb, et jäävad, siis jäävad ka.”
„Aga kui inglise keel selge, siis võin?” küsis tütar.
„Inglise keel selge ja üle mere Ameerikas, siis võid. Ja juuksed saada üle mere tagasi, et oleks veel niigi palju oma lapsest,” vastas isa, ning Indrekule tundus, nagu ei sobiks tema praegune häälekõla ei tema suure ja tüseda koguga ega ka tema väikeste kilavate silmadega.
Emand Lohk kuuldi nina nuuskavat.
„Juba sa, ema, nutad jällegi,” hüüdis tütar imestanult, „mis sa veel siis teed, kui ma tõepoolest sõitma hakkan.”
„Siis ma ehk enam ei nutagi, siis on mu nutud juba nutetud,” vastas ema.
„Aga kui tahate, ma ei sõidagi,” ütles tütar nagu lohutavalt.
„Mis sa siis siin tegema hakkad?” küsis isa. „On parem, kui saad siit mässupesast välja.”
„Ma ei tahagi mässupesast välja,” vaidles tütar vastu.
„Tahad ka mässata, mis?” küsis isa, ja kui tütar ei vastanud, lisas: „See on viimane leib, see mässuleib.”
Nõnda siis pidi tütar tahes või tahtmata oma ilusate patsidega üle ookeani Los Angelesse sõitma, et neid seal onule ja ka teistele näidata, kas peab nad maha lõikama või kõlbavad nad edasi kanda iseendale iluks ja teistele rõõmuks. Ühes pruunikate patsidega pidid minema sinised, nagu emalgi, avameelsed ja rahulikud, peaaegu mõtlikud silmad, vajalikust pisut laiemad õlad, kitsad, noorusest alles nurgelised puusad, juba esiletükkivad rinnad ja käed, kuidagi pikad ja kohatud, nagu oleks nad kusagilt mujalt võetud ja selle keha külge pandud või nagu oleks keha kasvus kängu jäänud, käed aga algelise lopsakusega edasi arenenud. Aga neis kohatuis käsis tundus palju südamlikkust, palju rohkem kui silmis, ehk olgu siis, et viimaseis lõi surtsatama mingisugune imeline helk, mis tegi nad usaldavaks ja soojaks. Seda käte südamlikkust Indrek tundis juba esimesel teretamisel ja nii mõnigi kord hiljem. Kogu kehas ja näos oli ehk ainult suurevõitu lopsakahuuline suu, mis harmoneeris kätega, nii et loodus polnud oma tujukuses neid just päris üksi jätnud.
Indrekut kohtles Kristi kohe nõnda, nagu oleksid nad millegipärast juba vanad tuttavad. Ema oli ju talle Indrekust maale kirjutanud ning nüüd veel pealekauba rääkinud. Kõik, kõik! Kasakad ja kõik, kaelast ja kõik! Nõnda siis esines ta ühel päeval salajase ettepanekuga, kas Indrek ei tahaks tulla koosolekule, sest ka tema, Kristi, seisab mingisuguses põrandaaluses ringis, kus käivad väljastpoolt