päevaraamatule, kuhu vanaisa, kes luuletajat tundis, pani kirja ka oma mälestused tema kohta.
Vanaisa töötas mälestuste kallal hulk aastaid, kuni surmani 1970. aasta jaanuaris. Ma mäletan, et kui valmistati ette kogumikku „Majakovski sugulaste ja sõprade mälestustes”, tehti temalegi ettepanek avaldada oma mälestusi. Tema aga keeldus: „Mul pole au kuuluda Majakovski sugulaste hulka, tema sõbraks aga ei söanda ma ennast nimetada.”
Seletused Majakovski surma asjaolude kohta, mis tundusid olevat ebaveenvad, andsid mulle mõtte tuua need mälestused nüüd avalikkuse ette.
Arvati, et Stalin käskis Majakovski hävitada pärast seda, kui oli lugenud tema näidendit „Saun”, mis teatavas mõttes oli pila peasekretäri aadressil. Dispuut „Sauna” ümber ongi vanaisa mälestustes kesksel kohal.
Kohe pärast esinemist sosistas Majakovski mulle:
„Sõidame minema.”
Ma läksin vestibüüli ja me astusime tänavale. Majakovski oli morn ja vaikiv. Kell oli juba peaaegu kaksteist öösel. Majakovski viipas mööduvale vabale voorimehele. Istusime troskasse.
„Lähme ehk „Natsionali”?” küsisin ma, arvates, et Majakovski tahab piljardit mängida.
„Ei, sõidame parem „Kružokki”. Nii nimetati Moskva näitlejatest ja kirjanikest boheemlaskonna hulgas Kunstimeistrite klubi, mis asus Staropimenovski põiktänavas. Klubis polnud sel õhtul midagi, mis oleks võinud Majakovskile huvi pakkuda. Ma arvasin, et ta tahab õhtust süüa ja piljardit mängida – selleks ju enamasti „Kružokki” mindigi: seal oli suurepärane ja suhteliselt odav restoran, mitu head piljardilauda ja muheda olemisega marköör Zahhar, kes kõiki külastajaid tundis ja neid suurepäraselt teenindas.
Kuid õhtust me ei söönudki. Ega mänginud ka.
„Istume kuhugi ja ajame juttu.”
Me istusime koridori, kust pääses restorani. Kaks või kolm korda astus meie juurde kelner, kes pakkus meile süüa. Tuli siis veel kord ja ütles, et köök lõpetab töö. Majakovski tänas, kuid restorani ei läinudki.
Me olime kohal juba enne kella kahtteist. Lahkusime viimastena, kui klubi suleti, seega mitte enne kui kell neli hommikul. Mida me siis neli tundi rääkisime? Ja miks Majakovski võttis kaasa just minu, ma polnud kaugeltki tema kõige lähedasem tuttav?
Me olime tutvunud 1926. aasta kevadel, kui ma olin asunud tööle kirjastusse „Molodaja Gvardija”.
Praegu on raske ette kujutada, et kümmekond inimest said hakkama tohutu hulga kõige erinevamate raamatute ilmutamisega. Ilmselt pole praeguste kirjastuste töötajaskonna suur arv ilmtingimata veel eduka töö tagatis.
Ükskord kostis toimetajate toast kõva kära. Milline noor (ja kogenematu) administraator taluks oma asutuses niisugust korralagedust! Astusin tuppa ja nägin üsna naljakat vaatepilti: väikest kasvu toimetaja, ajanud pea kuklasse, seisis Majakovski ees, kes oma peaaegu kahemeetrise kasvu kõrgusest vaatas lae poole ja tõrjus kurjalt ja sarkastiliselt kõik vestluskaaslase ebakindlad argumendid.
Selgus, et luuletaja oli andnud kirjastusse oma luulekogu ja käsikiri oli siin kaduma läinud. Ma juhatasin Majakovski oma kabinetti ja suutsin selle konflikti kuidagi lahendada.
Mõne päeva pärast nägin taas Majakovskit, ta tuli otse minu juurde, istus mu kirjutuslaua servale ja lausus asjalikult:
„Nimekaim, andke mulle raha.”
„Mille eest, Vladimir Vladimirovitš?”
„Mitte mille eest, vaid mille jaoks. Tahan Krimmi sõita.”
„Ilma lepinguta ei anna rahandusosakond kopikatki.”
„Kas mitte midagi ei anna välja mõelda?”
„Mul on üks mõte,” kostsin ma. „Kui olete nõus, siis ma organiseerin teile avanssi. Kirjutage meile üks lasteraamat.”
Möödus umbes paar kuud, siis nägin ma Majakovskit jälle. Nagu oleksime alles eile lahku läinud, ulatas ta mulle oma vägeva kämbla, istus jälle samale kirjutuslauale, võttis taskust väikese märkmiku ja luges selle kaanelt: „See raamat jutustab merest ja majakast”.
Vormistasimegi kohe lepingu.
Alles pärast seda hakkasin ma enam-vähem regulaarselt tema kirjandusõhtutel käima. Seejärel hakkasin ka juba ise kirjutama teatriasjadest, läksin kirjastusest üle ajalehte Vetšernjaja Moskva. Vahel kohtusime kellegi juures kodus, korra ka Lunatšarski juures. Peagi tekkis meil veel üks kokkupuutepunkt – piljardisaal.
Majakovski mängis väga hästi – asjaarmastaja kohta mõistagi. Ma teen selle möönduse, sest ka parimad asjaarmastajad ei suutnud pakkuda mingit konkurentsi elukutselistele, kelle mängutase oli neil aastatel väga kõrge. Piljardisaale oli palju, neis kõigis mängiti üsna kõrget mängu. Revolutsioonieelsed meistermängijad olid veel täies elujõus.
Proffidega mängis Majakovski harva. Mitte seepärast, et ta oleks neid kartnud: mängu võis tasakaalustada händikäpiga. Talle ei meeldinud elukutseliste mängu kavalad peensused, kus olid oma taktikalised nipid ja paras annus salakavalust. Kuid talle ei meeldinud ka „tühi” mäng, kus mingeid panuseid ei tehtud. Erandi tegi ta vaid tema teada viletsatele mängijatele. Nii mängis ta näiteks Lunatšarskiga, kellele piljard kangesti meeldis, kuid kes mängis võimatult kehvasti.
Anatoli Lunatšarski oli üldiselt väga peen ja taiplik mees, kuid piljardisaalis oli ta naiivselt lihtsameelne: ta uskus, et mängib väga hästi, kuid tal lihtsalt ei vea.
Majakovskil oli hämmastavalt täpne ja tugev löök. Eriti hästi mängis ta palle nurgaaukudesse, kuid armastas ka küljeaukudesse „raksuga” palle lüüa.
Prantslased ütlevad: „Inimene – see on stiil.” Piljardimängu stiilist, Vladimir Vladimirovitši igast liigutusest paistis välja see talle omane kordumatu individuaalsus – sirgjoonelisus, tarmukus, julgus, vahel ka jultumus, kuid samas ka suurepärane enesevalitsemine, visadus ja hämmastav korrektsus.
Majakovskile oli üldse omane korrektsus, isegi tõeline rüütellikkus. Kuid ei maksa mõelda, et Majakovski oli alati viisakas, vaoshoitud ja leebe. Hoopiski mitte, ta võis olla vägagi pealetükkiv ja järsk, kui oli tegu tõsiste asjadega, eriti siis, kui tal tuli kaitsta oma loomingulist või ühiskondlikku positsiooni, oma põhimõtteid ja veendumusi. Siis muutus ta halastamatuks ja vankumatuks võitlejaks.
Seda imelikum, iseendaga mitte sarnane, tundus Majakovski mulle sellel meie viimasel kohtumisel.
1930. aasta 27. märtsi õhtul pidin ma Ajakirjanduse majas sissejuhatava sõnavõtuga avama dispuudi, mis oli pühendatud Majakovski „Sauna” lavastamisele Meierholdi teatris.
Päeval oli meil Vetšernjaja Moskva toimetuses Meierholdi lavastust arutanud töölisbrigaad. Suuremas osas koosnes see üliõpilastest, enamik neist GITIS-est. Olid ka mõned vabrikutöölised. Ajaleht kutsus vahetevahel selliseid brigaade etenduse läbivaatusele, korraldades pärast seda ka arutelu.
Pärast „Sauna” vaatamist kõlas rahulolematute hääl valjult ja raevukalt, kaitsjate hääl oli ebakindel ja arglik. Näidendi ja lavastuse kohal mässas kaheteistkümnepalline kriitikatorm.
Kõige teravamalt astus lavastuse vastu välja Rabotšaja Gazeta:
„See, mis Aleksandr Bezõmenskil tema „Lasus” on ehtne nõukogulik satiir, milles on tunda suurt erutust ja valu meie puudujääkide pärast, see on siin muudetud kalgiks ja tahumatuks groteskiks, mis küüniliselt moonutab tegelikkust.”
Majakovskile ei andnud armu ka Komsomolskaja Pravda: „Majakovski on seekord andnud viletsat toodangut, huvitav, kuidas nii juhtus, et Meierholdi teater laskis end ahvatleda seda toodangut kasutama.”
Niisugused hinnangud tulenesid sellest, et Majakovskit ei mõistetud, teda peeti vaid ühe kirjandusrindel võitleva voolu ninameheks. Pealegi ei olnud ta partei liige, lihtsalt kaasamineja.
Kui rääkida „Saunast”, siis oli vaid üks kriitik, kes pärast