Vetšernjaja Moskva toimetuses alanud nõupidamist pidin ma korraks ära minema. Kui ma tagasi jõudsin, nägin järgmist pilti: Majakovski seisis koridoris, toetudes selle toa uksepiida vastu, kus nõupidamine toimus, ta kuulas, püüdes jääda kokkutulnutele märkamatuks.
Ma tundsin hääle järgi ära kriitiku, kes Vetšernjaja Moskva veergudel tihti üles astus. Ta kritiseeris näidendit ja selle lavastust argumenteeritult, kuid küllaltki õelalt. Majakovski muutus silmanähtavalt näost halliks, kuid takistas mind tuppa minemast ja arutelu käiku sekkumast.
Ma tunnetasin, kui valulik oli Vladimir Majakovski reageerimine tema näidendit tabanud kriitikale, kuigi ta oleks rohkem kui ükskõik kes teine pidanud olema harjunud sellise peapesu ja materdamisega ning selliste kriitikatormidega, et toast kostvad vana teatrimehe sõnad võisid tunduda isegi heasüdamlikena. Nähtavasti aga oli Vladimir Vladimirovitši meeleolu neil päevil just niisugune, ta oli sel ajal ülimalt haavatav, muidu oskas ta kriitikale kas terava naljaga, õela repliigiga või ka ilmselge kelkimisega suurepäraselt vastata. Kuid nüüd oli ta rusutud ja norus.
Kui ma pöördun mõttes tagasi sellesse kaugesse aega, ei suuda ma mõista seda ükskõiksust, pimedust ja kurtust, mis valdasid tema sõpru ja võitluskaaslasi, kes luuletajat lähedalt tundsid.
Kunstimeistrite klubi avamisel kuulsin ma esmakordselt, kuidas Majakovski luges sissejuhatust oma poeemile „Täiel häälel”.
Atmosfäär oli paraadlik ja kergemeelne nagu banketil. Külalised istusid lauakeste ääres. Erinevate muusade kõige nimekamad esindajad võistlesid oskuses lõbustada kitsast peente nautlejate ringi (saal oli väike, sinna mahtus ehk sada viiskümmend inimest).
Sellise labase olenguga sarnaneva koosviibimise foonil lõikasid Majakovski värsid südamesse.
„Kui uurida meie päevade pimedust…” Millist pimedust? Kelle meelest on pime see helge aeg, mil likvideeritakse kulaklust kui klassi ja Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon (RAPP) on saavutanud täieliku võidu muu-usuliste üle, sealhulgas ka Majakovski enda üle?
Mind vapustas see sügav rahutus, see varjatud valu, mis oli haaranud luuletaja hinge. Ta pöördus tulevaste põlvede poole, sest oli kaasaegsete arvamuste tõttu meeleheitel. Kuidas oli võimalik mitte märgata tema traagilist meeleolu?!
Majakovski bassihääl kõmises, aega oli liiga vähe, et hinnata tema luulekujundite kogu jõudu ja sügavust, kordumatut värsiehitust, hämmastavat helikõla – mind haaras mingi täiesti uus tunne: sisemine värin, alateadlik ärevus ja rahutus.
Lõpuks saabus see vaikusehetk, millest unistab iga näitleja ja lavastaja, võlutud vaikus, mis on väärtuslikum ka kõige tormilisematest ovatsioonidest. Kui etleja hääl viimase noodi järel vaikis, kui sai kuuldavaks enneolematu vaikus selles saalis, kui aplaus oli lõppenud, kostis äkki ühe lauakese äärest vastikult arutlev hääl:
„Majakovski proovib meid samamoodi rabada, nagu ta kunagi rabas Petrogradi koolitüdrukuid.”
Seda ütles ühe suure Moskva teatri direktor, kes oli tuntud oma sõjaväelasliku rühi poolest ja selle poolest, et tundis hästi kuulipildujast tulistamise teooriat…
Ma ei suutnud hulk aega vabaneda erutusest, mis minu arvates oli põhjustatud vaid poeemi sügavusest ja selle jõulisest esitusest.
Ma ei tundnud Majakovskit siiski piisavalt lähedalt, ma ei teadnud kõiki neid hädasid, mis olid teda tabanud, ma ei saanudki mõista seda kohutavat valu, mis juba nädalaid ja kuid oli purenud tema südant.
Ja Majakovskile tavaliselt omane vaoshoitud, kuid sõjakas ja agressiivne hoiak ei sobinud kuidagi mõttega arenevast, aga võib-olla juba lõpp-punkti jõudnud tragöödiast.
„Sauna” arutelul oli rahvast üsna vähe. Juba minu sissejuhatava sõnavõtu ajal sai selgeks, et kuulajaskond koosneb kahest ebavõrdsest osast. Kuni ma rääkisin näidendist, esialgu enam-vähem kiitvalt, pildus rühm RAPP-i liikmeid vahele oma iroonilisi märkusi, mind toetasid aga Meierholdi pooldajad. Kui ma rääkisin näidendi puudustest, sattusid meierholdlased ärevusse, ja RAPP-i asjamehed asusid mind toetama.
Ka Majakovski enda jutt polnud selline, nagu see tavaliselt oli – ründav, sageli agressiivne, vahel lõbus või noriv.
Pärast seda dispuuti Ajakirjanduse majas viiski Majakovski mu Kunstimeistrite klubisse, kus me vestlesime peaaegu terve öö.
Majakovski igast lausest, žestist ja hüüatustest oli tunda tema kurbust, hämmastust ja solvumist. Ma ei suutnud unustada seda peataolekut, mis oli teda sel päeval vallanud ja mis mitte kuidagi ei sobinud tema tavalise olekuga.
Majakovski küsis mult, miks Vetšernjaja Moskva, mis tavaliselt võttis esietenduse kohta sõna juba järgmisel päeval, pole tema näidendi kohta ikka veel midagi avaldanud. Ma vastasin ausalt, et toimetuses pole näidendi suhtes üksmeelt.
„Kuid artikkel „Sauna” kohta on seal ju olemas?”
„Kes teile seda ütles?” vastasin küsimusele küsimusega.
„Toimetustes saladused ei püsi. Miks teie artiklit ei avaldata?”
Vastasin, et mu artikkel polnud kõige õnnestunum, kolleegide arvates on see laialivalguv.
„See pole siis küllalt terav? Seltsimehed kardavad, et ei käi ühte jalga Rabotšaja Gazeta ja Komsomolkaga? Öelge, millega seda epideemiat seletada? Kas teie mäletate, et mõnest teisest näidendist oleks nii õelalt kirjutatud? Isegi „Turbinite päevadest” ja „Zoika korterist” ei kirjutatud nii lahmivalt. Ja just nagu käsu peale. Kas see on mõni direktiiv?”
Ma püüdsin Vladimir Vladimirovitšit veenda, et mingit direktiivi ei ole ega saagi olla, et need retsensioonid on tingitud esietendusest jäänud ebasoodsast muljest, et näidend on raskesti mõistetav, et Meierhold ei suutnud ilmutada talle muidu nii iseloomulikku leidlikkust…
„Mis Meierhold siia puutub!” katkestas Majakovski mu jutu. „Löök on antud minu pihta, kontsentreeritud, tige ja organiseeritud löök. Need näotud retsensioonid on ju organiseeritud kampaania tagajärg.”
„Organiseeritud?” imestasin ma. „Kelle poolt? Kes on huvitatud sellisest kampaaniast teie vastu?”
Majakovski rääkis isegi tagakiusamisest. Ta väitis, et selline rünnak tema vastu muutus eriti raevukaks seoses näitusega, mille ta organiseeris oma loomingulise tegevuse 20. aastapäevaks.
„Ma sõidan palju ringi, esinen, kuigi mu häälepaelad on haiged, ma ei tohiks üldse esineda,” seletas Majakovski.
Ta kinnitas, et on juba ammu jõudnud veendumusele, et tema luule pääseb kõige paremini mõjule, kui seda kuulata. Sellisel moel hangib ta endale lugejaid. Nüüd võib ta esinemisõhtutel müüa maha suure hulga raamatuid, isegi kogutud teoste köiteid. Selle kõrval tegeleb ta ka üldkultuurilise haridustööga, mida keegi teine ei tee. Ja selle töö haripunktis antakse talle nüüd üks hoop teise järel, ilmse kavatsusega õõnestada usaldust tema vastu, lüüa ta rivist välja.
„1918. aastast peale pole mind niiviisi sõimatud. Pärast minu „Müsteerium – buf-fi” esietendust Petrogradis kirjutati: „Majakovski müüs ennast bolševikele maha.”
Ma üritasin pöörata vestlust kergemale, humoristlikule rajale:
„Mida te siis muretsete, Vladimir Vladimirovitš? Sõimati siis ja sõimatakse ka nüüd…”
„Kuidas te aru ei saa! Nüüd häbimärgistatakse mind minu oma armsates ajalehtedes!”
„Ja ometi suhtutakse teisse hästi,” jätkasin mina oma vastuväiteid.
„Kes suhtub?”
„Näiteks Anatoli Lunatšarski ütles mulle, et partei keskkomitees olevat teid toetatud, kui tekkis küsimus teie kogutud teoste avaldamisest.”
„Jah, Lunatšarski aitas mind tõepoolest. Kuid pärast seda on juba suur hulk vett merre voolanud.”
Majakovski oli veendunud, et temasse vaenulikult suhtuvad jõud saavad kusagilt väga tugevat toetust.