kõrgemad kui kaartidega jaotatud toiduainetel.
Enne Zinovjevi ja Kamenevi kohtuprotsessi algust 1936. aasta augustis tutvustati partei liikmetele keskkomitee salajast kirja „Trotskistlik-zinovjevliku kontrrevolutsioonilise bloki terroristlikust tegevusest”, milles öeldi, et zinovjevlased tapsid Kirovi, et nad kavatsesid tappa veel ka Stalini, Vorošilovi, Kaganovitši, Ordžonikidze ja Ždanovi…
Süüdistuskokkuvõtte tekstile lisas Stalin juurde, et Kirov tapeti „Zinovjevi ja Trotski otsesel korraldusel”. Stalin lisas tekstile ka uute süüdistatavate nimed. Nad kõik lasti maha.
Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu 1934. aasta 5. novembri määrusega moodustati siseasjade rahvakomissari juurde kurikuulus erinõupidamine. See muutis julgeolekuaparaadi töö märksa lihtsamaks. Kohtuprotsessil tuli isegi Stalini ajal säilitada minimaalseid formaalsusi. Nüüd aga kirjutas asutuse juhtkond pikema jututa kohtuotsusele alla.
Esialgu oli erinõupidamisel õigus saata süüdlasi kohtuta kuni viieks aastaks laagrisse või asumisele või tunnistada nad ühiskondlikult ohtlikeks, samuti saata riigist välja välisriikide kodanikke.
1937. aastal sai erinõupidamine õiguse saata kuni kaheksaks aastaks laagrisse neid, keda süüdistati kuulumises parempoolsete trotskistide hulka, spioonaaži-, diversiooni- ja terroriorganisatsioonidesse, samuti ka kõrgeima karistusmäära pälvinute perekonnaliikmeid.
Alates 1941. aasta 17. novembrist võis erinõupidamine langetada juba igasuguseid otsuseid, ka surmaotsuseid.
Pärast sõda sai erinõupidamine õiguse saata tähtajata asumisele neid, kes olid oma aja laagris ära istunud, õiguse saata Leedu, Läti ja Eesti NSV-st ning Lääne-Ukrainast riigi äärealadele asumisele põrandaaluse rahvusliku liikumise tegelaste perekonnaliikmeid.
1953. aasta 15. juunil tegi Beria ettepaneku piirata erinõupidamise volitusi, viidates sellele, et julgeolekuministeerium kuritarvitab oma õigusi. Erinõupidamine tühistati 1953. aasta septembris, juba pärast Beriat.
NSV Liidu NKVD käskkirjaga 27. maist 1935 moodustati NKVD oblastikolmikud (troika’d), millel olid erinõupidamise õigused. Troika’sse kuulusid kohaliku NKVD valitsuse ülem või tema asetäitja, miilitsavalitsuse ülem ja kohaliku NKVD selle osakonna ülem, kes oli vastavat süüasja uurinud.
NKVD käskkirjaga 30. juulist 1937, mis oli kooskõlastatud keskkomiteega, loodi teistsugusel põhimõttel moodustatud kolmikud: neisse kuulusid vabariigi rahvakomissarid või NKVD valitsuste ülemad, parteisekretärid ja prokurörid. Nendel oli õigus määrata igasuguseid karistusi, kuni surmamõistmiseni. Need troika’d kaotati NKVD käskkirjaga 1938. aasta 26. novembrist.
Milleks Stalinil seda kõike tarvis oli?
Professor Naumov:
„Ta laskis maha kogu parteiladviku, kuna nägi, et tema otsuseid ei võeta riigis sugugi nii vastuvaidlematult vastu. Ta tahtis panna kõiki hirmu tundma. Ilma hirmuta see süsteem ei toiminud. Niipea kui ust paotada, algab kohe süsteemi lagunemine.”
Stalin soovis vabaneda neist inimestest, kes olid töötanud koos Leniniga ja kes olid aidanud tal opositsioonist jagu saada. Diktaatorile ei meeldi, kui tema kõrval on inimene, kes on talle teene osutanud.
Stalinit ümbritsesid nüüd juba noored töötajad, kes suhtusid temasse kui pooljumalasse, seega oli ta korraldanud põlvkondade vahetuse, tehes seda kogu riigi ulatuses, kuni viimase rajoonikomiteeni välja.
Kuni Kirovi mõrvamiseni võisid parteijuhid vabalt kohtuda ja omavahel midagi arutada, kui nad näiteks Moskvasse kongressile sõitsid. Pärast mõrva kehtestati uus kord: oblasti esimene sekretär sõitis Moskvasse keskkomitee pleenumile või komandeeringusse vaid siis, kui oli saanud selleks Stalinilt loa.
Igasugune parteisekretäride omavaheline suhtlemine lõpetati, see seadis kahtluse alla ustavuse Stalinile. Vestlused ja jutuajamised said toimuda vaid siis, kui tema oli need sanktsioneerinud. Isegi kui Stalin oli lõunas puhkusel, saadeti sinna šifreeritud kirju, milles paluti luba sõita Moskvasse või mõnda teise linna, märkides ära ka sõidu põhjuse.
Poliitbüroo otsustas, kes kuhu puhkama sõidab. Näiteks saadeti Valgevene sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör Jeronimas Uborevicius vägisi välismaale puhkama. Ta ei tahtnud sõita, kuid teda sunniti, pärast aga süüdistati teda tegevuses nende riikide luure heaks, kus ta oli käinud.
Nikolai Ježovi, kes oli käinud Saksamaal ravil, süüdistati samuti selles, et ta töötavat Saksa luure heaks.
Stalinil oli kõik peensusteni läbi mõeldud. Tal oli tõeline administreerija anne. Ega Lenin siis asjata ei pannud teda peasekretäri ametisse. Leninile meeldis tema karmus, otsustavus ja järjekindlus. Stalin muutus Leninile ebameeldivaks siis, kui too tema enda vastu pöördus. Zinovjev ja Kamenev olid Leninit veennud: ta on alles noor, küll me kõik korda ajame. Ajasidki…
Kirovi tapmise kasutas juht ära selleks, et kõrvaldada väga paljusid inimesi.
Ööl vastu 27. juulit 1936 arreteeriti endine poliitbüroo liige Grigori Sokolnikov, kes sel ajal oli metsatööstuse rahvakomissari esimene asetäitja.
Tema naine, kirjanik Galina Serebrjakova kirjutas Stalinile ja Ježovile pika kirja.
Äkki helises telefon.
„Galina Jossifovna?” küsis kellegi võõras hääl. „Siin räägib Agranov. Te ju kirjutasite Stalinile ja Ježovile? Mulle tehti ülesandeks teiega vestelda. Minge täna kell kümme õhtul Spasso-Peskovski väljaku ja Trubnikovo põiktänava nurgale. Seal ootab auto. Astuge autojuhi juurde ja öelge, et teie olete Semjonova. Kas on arusaadav?”
Määratud ajal läkski Serebrjakova ootava auto juurde ja ütles, et ta on Semjonova. Autojuht tegi sõnagi lausumata ukse lahti. Nad sõitsid Lubjankale. Tal tuli viis tundi ooteruumis istuda ja alles hilja öösel juhatati ta heledasti valgustatud kabinetti. Laua taga, millel olid vaagnad koogikeste ja puuviljadega, istusid Agranov ja Jagoda.
„Me tahame teid päästa hirmsast ja vältimatust katastroofist,” lausus Agranov. „Te olete noor ja andekas…”
„Mida ma pean tegema?”
„Rääkima kõigest.”
„Kuid selles, mida ma räägin, pole kellegi vastu midagi süüdistavat, vastasel korral oleksin ma juba ammu kõigest parteile teatanud.”
„Rääkige endast ja oma perest kõike.”
Serebrjakova rääkis tervelt neli tundi. Ajuti Agranov või Jagoda katkestasid teda, hiilates detailide tundmistega, mis ta oli vahele jätnud.
„Ja ikkagi ei räägi te tõtt, te varjate kõige olulisemat,” ütles lõpuks Agranov.
Uks avanes ja tuppa astus keskkomitee sekretär Ježov. Tema lühike kasv ja vana kääbust meenutav nägu tekitasid Serebrjakovas õudust.
„Kas ta ikka veel ei taha meid aidata?” küsis Ježov naeratusega, millest tema nägu veel rohkem krimpsu tõmbus.
„Niisiis, teeme kokkuvõtte,” jätkas Agranov. „Kõige tähtsamat te meile ei öelnudki. 1934. aasta detsembris pärast Kirovi tapmist te kõndisite mööda oma korteri koridori ja peatusite mehe kabineti ukse taga. Te kuulsite, kuidas teie isa…”
„Aga lubage,” karjatas Serebrjakova, „isa ei olnud ju sel ajal Moskvas! Ta pole kogu talve jooksul kordagi, kuulete, mitte kordagi meie juures käinud!”
„Ärge katkestage mind, jätke kõik meelde ja kinnitage seda. Teie isa ütles: „Me koristasime Kirovi ära, nüüd on aeg Stalini kallale asuda.””
„Vale!”
„Saage aru,” lausus Ježov leebelt. „Me tahame säilitada teid kui kirjanikku. Te seisate ju kuristiku äärel. Tunnistage õigesti üles ja teid ei arreteerita. Paari kuu pärast me taastame teid parteisse ja laseme kirjanduse juurde. Te lähete uuesti mehele ja saate õnnelikuks. Teie lapsed saavad kasvada inimlikes tingimustes…”
Esmalt sattus Galina Serebrjakova haiglasse,