noorsugu oli valmis relvi haarama. See tekitas ärevust Nõukogude luures, kes hakkas uue organisatsiooni aktivistide ridadesse oma agentuuri sokutama.
Juba 1928. aastal olid Vene Noorsoo Liit Bulgaarias ja Vene Rahvusliku Noorsoo Liit Jugoslaavias teinud emigrantide nooremale põlvkonnale ettepaneku ühineda. 1929. aastal loodigi Vene Rahvusliku Noorsoo Liit Välismaal. Liidu osakonnad tekkisid neis linnades, kuhu emigrandid olid koondunud.
Nende rühmade konverentsil, mis toimus 1.–5. juulini 1930. aastal Belgradis, moodustasidki noored emigrandid Jugoslaaviast, Bulgaariast, Tšehhoslovakkiast ja Hollandist Vene Rahvusliku Noorsoo Liidu. Võeti vastu põhikiri, liidu täitevkomiteed hakkas juhtima endine ohvitser Viktor Baidalakov.
1931. aasta mais nõustus ajalehe Rossija i Slavjanstvo toimetaja Pjotr Struve andma oma ajalehe uue organisatsiooni liidrite käsutusse. Struve oli enne revolutsiooni võidelnud Lenini parteiga, pärast revolutsiooni aga nõukogude võimuga. 1941. aastal arreteerisid Jugoslaavia okupeerinud sakslased Struve, kuid meenutades tema kommunismivastaseid teeneid, lasid ta hiljem vabaks. Struve aga, nagu kõik Euroopa liberaalid, vihkas natsionaalsotsialismi veel rohkem kui kommunismi. Sõja ajal oli ta Venemaa poolel ja natsliku Saksamaa vastu.
1931. aasta konverentsil võttis emigrantlik noorsoo-organisatsioon endale uue nime – Uue Põlvkonna Rahvuslik Liit. 1936. aastal hakati seda nimetama Uue Põlvkonna Rahvuslik Tööliit – NTS. Selle nime all eksisteerib see emigrantlik organisatsioon tänapäevani.
1932. aastal asutasid uuspõlvkondlased ehk solidaristid, nagu neid emigrantide seas kutsuti, oma ajalehe Za Rossiju.
Sellesse liitu astusid nooremad inimesed, kes väljendasid valmidust võidelda kommunistliku režiimi vastu. NTS hakkas aktiivselt levitama propagandistlikku kirjandust, mida püüti toimetada ka NSV Liitu.
Selleks et pääseda NSV Liitu, oli liidu liikmetel vaja raha, passe ja abi piiri ületamisel. Seda abi pakkus neile Poola luure. Vaidlus selle üle, kas vene patriootidel sobib teha koostööd välisriigi luurega, ja millistel tingimustel, on jätkunud tänini. Ametlikult väidab NTS, et spionaažiga pole tema liikmed kunagi tegelnud.
Ma pärisin selle kohta NTS-i juhtkonna endiselt liikmelt, tuntud emigrandi pojalt Boriss Millerilt.
„NTS-i liikmed imbusid NSV Liitu,”seletas Miller, „kuid mitte terroriga tegelema, vaid selleks, et mõista, mis riigis toimub, et luua tugipunkte põrandaaluseks tööks.”
„Kes aitas neil NSV Liitu pääseda?”
„Seda võimaldas meile Poola kindralstaabi Venemaa osakonna ülem Richard Wraga.”
„Mida Poola luure vastutasuks soovis?”
„Poola sõjaväelased olid loomulikult huvitatud igasugusest Moskva kommunistliku valitsuse vastasest tegevusest. Luureandmeid ja sõjalist informatsiooni me ei andnud, ainult poliitilist.”
„Nõukogude Liit on alati uhkust tundnud oma piirivalve üle. Kas teie inimesed suutsid tõepoolest piirist läbi tungida?”
„Mõned rühmad hukkusid ka otse piiril. Teised võeti kinni juba siseriigis. Mõnedel õnnestus siiski NKVD-d üle mängida, viibida Venemaal ja ka edukalt tagasi jõuda…”
Ajaloolased kirjutavad, et neil pole kindlat informatsiooni NTS-i põrandaalusest tegevusest Nõukogude Liidu vastu enne sõda. Mingeid inimesi küll saadeti, kuid kas Nõukogude vastuluure mitte ei jälginud neid juba sellest hetkest alates, kui nad piiri ületasid?
Nõukogude luure residentuurid Euroopas jälgisid tähelepanelikult NTS-i aktivistide tegevust, õppisid tundma liidu programmi ja saatsid Moskvasse tutvumiseks ka solidaristide juhtide tähtsamate sõnavõttude tekste.
NTS ei võtnud osa tol ajal nii tavalistest emigrantide vaidlustest selle üle, mis peab Venemaast saama – kas vabariik või monarhia, pidades seda vaidlust enneaegseks. Ennekõike on tarvis kukutada kommunistid. Emigrantlikud noored ei tunnistanud mingit föderalismi ega rahvaste õigust Venemaast lahku lüüa. Neile ei meeldinud ka parteide paljusus ega demokraatia. NTS kuulutas, et otsib kolmandat teed. Kolmas tee aga viis NTS-i natsionaalsotsialismi juurde.
Ajaloolane Robert Johnson kirjutab raamatus „Uus Meka, uus Babülon. Pariis ja Vene emigratsioon. 1920–1945”:
„Solidaristide liikumisele pani 1930. aastate alguses Belgradis aluse Wrangeli armee atleetliku kehaehitusega kasakaohvitser Baidalakov. Ta reageeris entusiastlikult natside võimuletulekule Saksamaal. Teda ei häirinud ka Hitleri slaavlastevastased suundumused, ta jagas natside antisemiitlikke vaateid.
Solidaristid otsustasid sõja korral anda Nõukogude Liidule hoobi seestpoolt… Ilmselge vaimustumine Adolf Hitlerist annab tunnistust solidaristide profašistlikust hoiakust.”
Erinevalt Harbiinis asuvaist valgeemigrantidest, kes ennast otsesõnul fašistideks nimetasid, polnud NTS-i liikmed siiski sajaprotsendiliselt natsid. Kuid nad nägid, et demokraatia taandub kommunismi surve all ja Itaalias, Saksamaal, Hispaanias, Portugalis ning Lätis võidukalt leviva fašistliku liikumise ees.
NTS-i täidesaatva büroo peasekretär Mihhail Georgijevski kirjutas: „Meie avariisse sattunud laeva pääsemine on natsionaalsotsialismis, mis on tõstnud esile rahvuslike huvide teenimise idee. Ja fašismis, mis on lähedane töötajate solidarismi ideele, näeme veenvaid tõendeid selle võitluse võimalustest ja edukusest.”
„Mõned fašismi jooned avaldasid NTS-ile kahtlemata tugevat muljet, eriti fašismi võitlus kommunismi ja marksistliku ideoloogia vastu,” kirjutas ajaloolane Catherine Andrejeva. „1930. aastate kogemused kinnitasid NTS-i liikmete arvamust, et demokraatia on nõrk ega suuda kaitsta inimeste majanduslikke ja poliitilisi vajadusi.
Veel lahkusetum oli demokraatia emigrantide kogukondade suhtes. Välismaalastena said nemad esimestena kannatada poliitiliste ja majanduslike probleemide tõttu, neid vallandati, et anda tööd oma kodanikele.
Esimestel eksisteerimisaastatel näis fašism olevat võimas vahend nii mõnegi probleemi lahendamisel Euroopas ja riikide rahvusliku uhkuse taastamisel.”
Euroopa noorsoo innustumist marksismist 1920.–1930. aastatel on põhjalikult uuritud. Palju vähem teatakse seda, et samal ajal innustus teine osa noori sama ägedalt hoopis natsionaalsotsialismist. Sõna „fašism” kõlas tookord paljude kõrvus kui magus muusika.
1939. aastal avaldati NTS-i – tookord veel Uue Põlvkonna Rahvuslik Tööliit – ametlikus häälekandjas Za Rodinu tervitus, mille oli saatnud Mandžuuria vene emigrantide seas tegutsev Venemaa Fašistlik Liit (RFS):
„Kaasvõitlejad!
Venemaa fašistide neljas kongress, kuhu tuldi kokku Mandžuuria keisririigi kõigist punktidest, samuti ka Nipponist ja Hiinast ning kodumaa piiride äärest ja mis esindab seega Venemaa Fašistliku Liidu organisatsioone kõigis maades, tegi mulle ülesandeks tervitada ajalehte Za Rodinu kui uue vene natsionalismi silmapaistvat väljaannet.
Meie kongressil, kus Venemaa fašistide kõrval viibis ka Uue Põlvkonna Rahvusliku Tööliidu esindaja – NTS-i erivolinik RFS-i juures K. Aleksejev –, kinnitati veel kord meie organisatsioonide ideoloogia, programmi ja taktika ühtsust ning kongress võttis ühehäälselt vastu otsuse selle ühtsuse edasiseks tugevdamiseks.
Kongress avaldas veendumust, et rahvusliku revolutsiooni teedel liikudes moodustavad Venemaa Fašistlik Liit ja Uue Põlvkonna Rahvuslik Tööliit ühtse Venemaa jõu – koos kõigi Venemaa rahvusrinde organisatsioonidega.
Kongressi esimees, Venemaa Fašistliku Liidu juht
NTS-i ajalehe toimetus tänas „tervituse eest, mis lubab näha Venemaa Fašistlikus Liidus liitlast ja võitluskaaslast”.
Eraldi tükiti ära veel ka Venemaa Fašistliku Liidu tervituskiri NTS-i juhile Viktor Baidalakovile:
„Väga austatud Viktor Mihhailovitš!
Venemaa fašistide IV kongressil on au Teie isikus tervitada Uue Põlvkonna Rahvuslikku