minu võõrasisa Vitali Sõrokomski jutule, kes tookord, 1960. aastate alguses oli partei Moskva linnakomitee esimese sekretäri abi. Ta oli eriti terava õiglustundega mees, valmis abistama igaühte, kes abi vajas, ning kuuldud loo traagika vapustas teda. Ta lausa sundis oma ülemust Serebrjakovat vastu võtma, sellele järgnes telefonikõne Moskva täitevkomiteesse ja sealt eraldati korter. Serebrjakova kirjutas ja avaldas veel palju raamatuid, kuid tema mälestused arreteerimisest ja asumiselolekust ilmusid alles pärast tema surma…
Kui Kirovi tõepoolest tapsid NKVD agendid, kas neil siis tõesti polnud hirmu sellist asja ette võtta?
Professor Naumov:
„Niipalju kui mina tean, ei öeldud Nikolajevile, et ta peab Kirovi tapma. Ta pidi lihtsalt tulistama, instseneerima kallaletungi. Letaalne tulemus pidi olema välistatud. Sellega on minu meelest seletatav ka see hüsteeriline seisund, mis Nikolajevit tabas. Tahtis hirmutada, aga tulistas kuklasse. Arsti ei olnud vaja mitte Kirovile, vaid Nikolajevile. Ta oli lausa krampides. Teda ei suudetud kuidagi mõistusele tuua. Nähtavasti ehmusid ka organiseerijad ise. Kuid oli juba hilja…”
Milliseks kujunes nende NKVD Leningradi valitsuse töötajate saatus, kes võisid täpsemalt teada, kuidas kõik juhtus?
Peaaegu kõik need, kes teadsid, mis juhtus, hävitati. Loomulikult ei eeldanud nad, et nendega nii käitutakse. Esialgu oli karistus küllaltki leebe: nad ei olnud olukorda kontrollinud, tegemist oli tööalase lohakusega. Hiljem mädandati neid aga laagrites, sealhulgas ka Anatoli Rõbakovi romaanist „Arbati lapsed” tuntud Filipp Medvedi, Leningradi NKVD valitsuse ülemat, ja tema asetäitjat Ivan Zaporožetsit.
Medved liitus revolutsiooniliikumisega Varssavis, ta oli istunud kaks aastat tsaarivanglas. Ta oli Dzeržinskile lähedane ja just Dzeržinski soovitusel võeti Medved 1907. aastal bolševike parteisse.
1919. aastast oli Medved Tšekaa kolleegiumi liige, samal aastal juhtis ta neli kuud Petrogradi Tšekaad. Ta oli julgeolekuorganeis mitmel ametikohal – oli Läänerinde eriosakonna juhataja, juhatas Vene NFSV NKVD koonduslaagreid, seejärel juhtis Moskva sõjaväeringkonna eriosakonda. Siis määrati ta GPU Moskva kubermangu osakonna ülemaks, Valgevene GPU esimeheks ja Läänerinde eriosakonna ülemaks, OGPU täievoliliseks esindajaks läänepiirkonnas ja GPU esimeheks Valgevenes, 1926. aastast oli ta GPU esindaja Kaug-Idas.
1930. aasta jaanuaris määrati ta jälle Leningradi. Ka Kirov soosis Medvedi. Juttude järgi oli ta elurõõmus ja sümpaatne mees. Ta korraldas peoõhtuid, kus laulis Leonid Utjossov, kelle ta selleks spetsiaalselt Moskvast kohale kutsus.
Kirovi algatusel ehitati 1932. aastal Leningradi Liteinõi prospektile OGPU esinduse jaoks suur üheksakorruseline hoone. Sel ajal oli see linna kõrgeim hoone, seepärast nimetati seda Suureks majaks. Hoone ametlik nimetus oli Poliitilise Peavalitsuse administratiivhoone. Arhitekt oli Noi Trotski, kes ise sel ajal vanglas istus. Maja on ruudukujuline, suure, võõraste pilkude eest varjatud siseõuega. Selle keldrites lasti 1930. aastatel maha surmamõistetuid.
1932. aastal saadeti Moskvast kohale Ivan Zaporožets, kes tõi kaasa ka oma alluvaid ning harrastas väga sõltumatut tööstiili, ütles igas asjas välja oma seisukoha ja hakkas pisut väsinud Medvedi pikkamööda kõrvale tõrjuma. Hariduselt oli Zaporožets agronoom, ta oli kuulunud borotbistide (Ukraina vasakpoolsete esseeride) parteisse. Hiljem lõpetas see partei tegevuse, suurem osa borotbistidest liitus bolševikega.
Ivan Zaporožets sündis 1885. aastal Melitopoli lähedal, oli töötanud 1920. aastail välismaal, seejärel julgeoleku keskaparaadis, kus juhatas OGPU majandusvalitsuse 4. osakonda (väliskaubandus), ning hiljem informatsiooni ja poliitkontrolli osakonda. 1931. aasta märtsis ühendati tema osakond salajase poliitosakonnaga. Osakonna ülem oli Jakov Agranov. Zaporožetsist sai tema asetäitja, sellelt kõrgelt ametikohalt saadetigi ta Leningradi, Medvedi asetäitjaks.
Kõik said aru, et ta omandab veidi aega kogemusi ja vahetab siis Medvedi oblastivalitsuse juhi ametis välja. Äkki ei olegi vale Zaporožetsit Kirovi mõrva organiseerimises kahtlustada?
Kuid Kirovi tapmise ajal polnud Zaporožets üldse Leningradis. Augusti lõpus oli ta pandud sõjaväehospidali, kus ta lamas kipsis kuni novembrikuuni ja saadeti siis järelravile Sotši.
Medvedi esialgu ei arreteeritud, ta vaid vabastati ametist ning ta sõitis Moskvasse. Istus oma korteris koduarestis ja ootas oma saatuse otsustamist. Keegi tuttav helistas talle, avaldas kaastunnet ja valmidust teda abistada.
Medved ütles: „Suur tänu vennas, suur tänu. Mul pole midagi vaja ja aidata sa mind ei saa. Kui ma aga ellu jään, siis ma ei unusta, et sa mulle helistasid.”
1935. aasta jaanuaris mõisteti Medvedile kolm aastat parandusliku töö koloonias, vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvile 193-17a (kuritegelik lohakus riigi julgeoleku kaitsmisel).
Ta toimetati erivagunis Kolõmale, kus ta töötas Dalstroi Južnõi mäetööstuse valitsuse ülemana ja ootas, et ta varsti endisele tööle tagasi saadetakse. Tema elujärg oli küllaltki mugav. Kolleegid NKVD-st tundsid talle kaasa. Kui aga arreteeriti Jagoda, tulid laagrisse uued ülemused, kelle meelest Medved ja Zaporožets olid samasugused rahvavaenlased kui kõik teisedki kinnipeetavad.
1937. aastal kutsuti Medved Moskvasse, septembris ta arreteeriti. Nüüd käituti temaga juba samamoodi nagu kõigi teiste „rahvavaenlastega”.
Tema vastu algatati uus süüdistus: teda süüdistati selles, et ta oli olnud „Poola Sõjaväelise Organisatsiooni” aktiivne liige, teda olevat sinna värvanud endine OGPU esimehe asetäitja Jossif Unschlicht ja kuni 1934. aastani olevat ta tegelenud diversioonide ja terrorismiga Poola huvides, lisaks olevat ta Unschlichtilt teada saanud Kirovi kavatsetavast tapmisest, kuid ei võtnud midagi ette, et seda vältida.
Samasugune kohtuasi nagu seegi, mis puudutas juba surnud Felix Dzeržinskit.
1937. aasta 29. novembril lasti Medved maha. 1957. aastal kohtuotsus tühistati kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kuid tema sugulastele isegi ei teatatud, et Medved on maha lastud, neile anti tõend, et ta suri 1946. aastal, karistuse kandmise ajal.
Zaporožets mõisteti surma mahalaskmise läbi pisut varem, augustis, ja lasti maha samal päeval, mil otsus välja kuulutati. Polnud enam kedagi, kellele meelde tuletada oma teeneid ja lubadusi, mis neile oli antud. Ja kui nad ka oleksid tahtnud midagi rääkida, kes neid kuulanud oleks? Tuli käsk, ja nad likvideeriti. Medved ja Zaporožets viisid Kirovi tapmise saladuse endaga hauda kaasa.
Paistab nii, et me ei saagi kunagi teada, kuidas see asi organiseeriti.
Vladimir Naumov vaatas mulle otsa naeratusega, mis tema juures hoopiski ei väljenda head tuju, ja lausus:
„Ei, ei saa.”
Jagoda ei olnud luurest nii huvitatud kui Menžinski. Erinevalt oma eelkäijatest polnud ta välismaal elanud ega osanud võõrkeeli. Kuid ega ta luurajaid eriti ei puutunud, ta lasi neil töötada. Seetõttu tegutses Nõukogude luure Jagoda ajal küllaltki edukalt. Probleemid hakkasid tekkima Ježovi ajal, kes hakkas luurajate ridu puhastama.
Sel ajal peeti vene valgeid emigrante ikka veel pideva ohu allikaks. Moskvas lähtuti sellest, et valgete armee ohvitserid valmistuvad endiselt astuma relvaga nõukogude võimu vastu. Tõsi küll, 1930. aastatel oli Vabatahtlike Armee pillutatud laiali mööda kogu Euroopat, seda võis vaid väga tinglikult pidada riigile vahetuks ohuks.
Kuid Moskvas oldi ikka arvamusel, et kui Euroopas puhkeb sõda, siis kutsub Nõukogude Liidu vaenlane (või vaenlased) kindlasti endise Vabatahtlike Armee polgud oma lahingulippude alla. Seda enam, et sõjaväeline struktuur oli emigrantidel säilinud. Valged ohvitserid pidasid ennast teenistuses olevaiks, nad said täiendõpet, õppisid tundma Punaarmee lahinguvõimet. Lisaks üritasid sõjaväelastest emigrandid korraldada Nõukogude Liidus terroriakte.
Seepärast olidki Nõukogude luure residendid Euroopa riikides suunanud oma peamised jõupingutused emigrantide võitlusorganisatsioonide vastu.
1930. aastate alguses pöörasid Nõukogude luure residentuurid Euroopas tähelepanu uuele jõule vene emigrantide seas – noortele, kes olid täiskasvanuks saanud juba väljaspool Nõukogude