ja väikesekaliibrilisi vintpüsse – 12;
93. Sõjaväe vintpüsse – 2;
94. Vanaaegseid pistodasid – 19;
95. Mõõkasid – 3;
96. Kuldkellasid – 5;
97. Erinevaid kellasid – 9;
98. Auto-1;
99. Külgkorviga mootorratas – 1;
100. Jalgrattaid – 3;
101. Piipude ja suitsupitside kollektsioon (elevandiluust, merevaigust jm.), suurem osa neist pornograafilised – 165;
102. Numismaatiliste müntide kollektsioon;
103. Valgest ja kollasest metallist välismaiseid münte – 26;
104. Kummist valmistatud kunstlik suguliige – 1;
…
116. Erinevaid antikvaarseid toidunõusid – 1008 eset;
…
129. Kontrrevolutsioonilist, trotskistlikku ja fašistlikku kirjandust – 542;
130. Välismaiseid kohvreid ja kirste – 24.”
Jagoda jagas vangikambrit 1930. aastate populaarse näitekirjaniku Vladimir Kiršoniga, kes hiljem samuti maha lasti. Ta oli kirjutanud mitu näidendit, neid lavastati kogu riigis. Kõige populaarsem neist oli komöödia „Imeline sulam”.
Minu vanaisa Vladimir Mletšin sõbrustas Kiršoniga ja oli tema näidenditest kirjutanud. Pärast XX kongressi Kiršon rehabiliteeriti, avaldati isegi tema näidendikogumik. Vanaisa meenutas tihti Kiršoni, kuid ei osanud aimatagi, kuidas möödusid tema elu viimased nädalad.
Õnnetult Kiršonilt nõuti, et ta kannaks ette, mida endine siseasjade rahvakomissar kambris räägib. Kiršon lootis selle eest nähtavasti heatahtlikumat kohtlemist. Muide, sunniti kõiki, väga vähesed erandid välja arvatud. Jagodaga olid nad tuttavad – rahvakomissarile oli meeldinud loominguliste inimestega suhelda.
Kiršoni raport on säilinud:
„Riikliku julgeoleku majorile sm. Žurbenkole
Jagoda ütles mulle: „Ma tean, et teid pandi minu järel nuhkima. Ma ei kahtle, et kõik, mida ma teile ütlen või öelda võiksin, antakse uurijatele edasi See aga, mida teie minule räägite, on teile ette öeldud. Ja peale selle panevad meie jutu ukse taga vihikusse kirja need, kes teid siia saatsid.”
Seepärast ta rääkis minuga vähe, enamasti isiklikest asjadest. Ma pahandasin temaga ja ütlesin, et ta olevat ju ise palunud, et mind tema juurde kambrisse pandaks. „Ma tean,” vastas ta, „et te keeldute, kuid ma tahtsin teilt vaid pärida Ida (Jagoda naine – L. M.), Timoša (nii kutsuti Gorki miniat, Maksim Peškovi naist, kellesse, nagu räägiti, Jagoda oli armunud – L. M.), lapse ja omaste kohta, näha enne surma mõnda tuttavat nägu.”
Jagoda ütles: „Protsessil hakkan ma nähtavasti nutma, mis on veel hullem sellest, kui ma oleksin kõigest lahti öelnud.” Ükskord lausus ta nagu pooleldi sonides: „Kui niikuinii peab surema, siis tuleks protsessil öelda, et ma pole tapnud, mul pole jõudu, et seda avalikult tunnistada.” Seejärel ta lisas: „Kuid see tähendab, et ma koondan enda ümber kontrrevolutsiooni, see on ju võimatu.”
Jagoda rääkis tihti sellest, kui hea oleks surra enne protsessi. Jutt ei olnud enesetapust, vaid haigusest. Jagoda on veendunud, et ta on psüühiliselt haige. Ta nutab mitu korda päevas, räägib tihti, et tal matab hinge, ta tahab karjuda, ta on üldse õnnetu ja häbiväärselt alla käinud…”
Hiljutised alluvad esitasid endisele rahvakomissarile terve hulga süüdistusi kontrrevolutsioonilises ja trotskistlikus tegevuses, spioneerimises Saksamaa kasuks, Gorki, Kuiboševi ja Menžinski tapmise organiseerimises ning oma järeletulija Nikolai Ježovi elu kallale kippumises.
NKVD-st lahkudes olevat Jagoda käskinud rahvakomissari kabineti seinu pritsida tugeva mürgiga, mis aurustub toatemperatuuril.
Ülekuulamistel sunniti Jagodat mängima sedasama mängu, mida tema oli mänginud siis, kui ta istus teisel pool lauda. Siin on tunnistused, millele ta alla kirjutas:
„1931. aastal asus meie kontrrevolutsiooniline organisatsioon terrori ja kulakute ülestõusude organiseerimise teele. Loomulikult jagasin mina kui selle organisatsiooni liige täielikult neid seisukohti ja pean nüüd selle eest vastutama…
Kinnitan samuti oma juba varem antud tunnistusi oma osavõtu kohta S. M. Kirovi tapmises. Seda, et S. M. Kirovi tapmist valmistatakse ette vandenõukeskuse otsusel, sain ma juba varem teada Jenukidze käest (Avel Jenukidze oli NSVL Kesktäitevkomitee sekretär – L. M.). Jenukidze tegi mulle ettepaneku mitte takistada selle terroriakti organiseerimist ja ma olin sellega nõus. Selleks kutsusin ma Leningradist ära Zaporožetsi, kellele ma andsin korralduse mitte takistada kavandatavat terroriakti S. M. Kirovi vastu.
Pärast S. M. Kirovi tapmist püüdsin mina „summutada” selle asja uurimist Kuid selles takistas mind N. I. Ježov, kes keskkomitee korraldusel teostas raugematut kontrolli juurdluse käigu üle S. M. Kirovi tapmise asjus.
Ma kinnitan, et Karahhan (Lev Karahhan oli välisasjade rahvakomissari asetäitja – L. M.) informeeris mind läbirääkimistest, mida ta pidas bloki ülesandel Saksamaa fašistlike ringkondadega. Ma olen teadlik sellestki, et paremtrotskistlik blokk andis nõusoleku ja lubas teha Saksamaale territoriaalseid järeleandmisi pärast seda, kui blokk on võimule tulnud…
Pean lisama, et Gorki surma kiirendamise, st. tegelikult tema tapmise vale ravimise tõttu organiseerisin mina bloki keskuse korraldusel, mille mulle edastas Jenukidze. See otsus tehti seoses sellega, et Gorki oli tuntud kui KK poliitika aktiivne pooldaja ja Stalini lähedane sõber…
Mingeid kaebusi ja pretensioone mul ei ole.
Protokoll on mulle ette loetud, kõik, mis on kirja pandud, on õige.
Kuni tänapäevani liigub oletusi, et Maksim Gorki surmati Stalini korraldusel. Mõned uurijad on selles täielikult veendunud. Teised arvavad, et Jagoda tappis Gorki poja Maksim Peškovi, kuna oli armunud tema naisesse Timošasse.
Ivan Gronski kirjutas oma päevikusse üles Gorki minia Nadežda Peškovaga toimunud vestluse. Jutuajamine oli toimunud 1963. aastal.
Gronski kirjutas: „Peškova palus kohtumist nelja silma all. Ta oli väga erutatud. Teda huvitas küsimus: kas Gorki mürgitati või suri ta loomulikku surma?
Ma vastasin, et selle küsimuse peaksin mina temale esitama, sest just tema oli neil päevil kogu aeg Gorki kõrval.
Nadežda Aleksejevna rääkis, et paar-kolm päeva enne surma hakkas Aleksei Maksimovitšil äkki halb. Ta ei saanud lamada, seepärast ta istus, täpsemalt lamas tugitoolis. Rääkida ta enam ei suutnud. Valvekorras olnud arst (M. P. Kontšalovski) tuli Gorki toast välja ja ütles perekonnaliikmetele:
„ Aleksei Maksimovitš on suremas. Te võite minna temaga hüvasti jätma.”
Me astusime tuppa. Läksime kordamööda kirjaniku juurde. Ta vaatas meile otsa, kuid ei suutnud midagi öelda. Ma mäletan, et astusin tema juurde, suudlesin teda laubale ja võtsin tema käest kinni. Ta vaatas mulle otsa ja silitas õrnalt mu kätt.
Meditsiiniõde (Olimpiada Dmitrievna) tegi ettepaneku süstida kamprit. Mina võtsin süstlasse kamprit ja ulatasin selle siis Olimpiada Dmitrijevnale, kes tegi süsti ära. Sel ajal oli aga P. P. Krjutškov helistanud Kremlisse Stalinile ja öelnud, et Aleksei Maksimovitš on suremas.
Peagi jõudsid kohale Stalin, Molotov ja Vorošilov.
Nende saabumise ajaks oli Gorki äkki nagu surnuist üles tõusnud. Ilmselt avaldas mõju kamper. Ta hakkas rääkima. Enamgi veel – ta nõudis šampanjat ja jõi koos teistega ära terve pokaali.
Järgmisel päeval ta tõusis üles, kõndis mööda tuba ringi ja mängis meiega koguni kaarte – turakat. Meis kõigis ärkas lootus. Me mõtlesime, et kriis on möödunud, et kirjanik on