parteitöötajale tähelepanu: poole aasta pärast, 1922. aasta veebruaris saatis keskkomitee orgbüroo ta Mari autonoomse oblasti parteisekretäriks. Sellel otsusel on keskkomitee sekretäri Vjatšeslav Molotovi allkiri.
Ajaloolased on püüdnud tulutult ära arvata, kes Ježovi kaitses ja upitas, kes aitas tal partei eliiti pääseda, kes andis talle kõrgeid parteilisi ameteid. Sidemed ja tutvused on loomulikult väga tähtsad, kuid sel ajal oli parteikaadrist suur puudus, ei jätkunud elementaarselt haritud inimesi, kes oleks teinud sekretäritööd, iga vähegi taibukam inimene oli väga vajalik. Ja Nikolai Ježov oli taibukas töötaja.
Professor Nekrassovi arvates olid Ježovil olemas loomulik ettevõtlikkus, terve talupojamõistus, oskus asju ette näha ja neis orienteeruda. Hiljem aga aitas teda piiritu ustavus Stalinile – mitte teeseldud, vaid siiras ustavus!
1922. aasta mais sõitis Ježov koos naisega Krasnokokšaiskisse, praegu on see Joškar-Ola. Naine hakkas juhatama partei ajaloo bürood oblastikomitee juures. Ilmselt kirjutas just tema mehe eest valmis need paar artiklit, mis ilmusid oblasti ajakirjas. Kuid töö Krasnokokšaiskis Ježovil ei edenenud. Ta käitus jämedalt, oli ülbe, läks kohalike töötajatega tülli ja juba sügisel kutsuti ta keskkomiteesse tagasi.
See ebameeldiv lugu tuli Ježovile kasuks. Järgmist kohalemääramist pidi ta küll üsna kaua ootama, kuid 1923. aasta märtsis soovitati ta partei Semipalatinski kubermangukomitee sekretäriks. Ka seal ei sujunud asjad kuigi hästi. Edasi saadeti ta Orenburgi, madalamale ametikohale, oblastikomitee osakonnajuhatajaks, varsti aga sai ta Kzõl-Orda partei kraikomitee sekretäriks (see linn oli tol ajal Kasahhi ANSV pealinn). Ilmselt oli Ježovil ikkagi organisaatoriannet.
1927. aastal kutsuti ta Moskvasse: keskkomitee organiseerimis- ja jaotamisosakonna juhataja Ivan Moskvin pakkus talle instruktori ametikohta. Sellest keskkomitee hierarhia madalaimast ametikohast saigi Ježovi trampliin. Vana väljaku maja ülemustele Ježov meeldis. Moskvin tegi temast varsti oma abi, hiljem aga juba asetäitja. Ježovil oli sellise töötaja maine, kes oskab inimestega töötada.
Varsti hakati Ježovi mitmetesse ametitesse juba meelitama – küll Tatarimaa oblastikomitee sekretäriks, küll maaharimise rahvakomissari asetäitjaks kaadri alal. Sellesse ametisse ta suunatigi 1929. aasta detsembris, just kollektiviseerimise ja kulakluse likvideerimise kampaania eelõhtul.
Nüüd korraldas Ježov ka oma eraelu ümber. Ta läks Antonina Titovast lahku – see muide päästis naise elu, teda ei puudutanud hiljem keegi. Ježov aga abiellus naisega, kellega ta oli kohtunud Kaukaasias. See oli Jevgenia Haljutina-Gladun, lõbus ja seltsiv naisterahvas, kellele see oli juba kolmas abielu.
1930. aasta novembris määrati Ježov keskkomitee jaotusosakonna juhatajaks, see tähendas, et tema juhtis kogu riigi parteikaadri liikumisi. Selle ülimalt tähtsa osakonna juhataja allus vahetult Stalinile. Moskvin oli selleks ajaks parteiaparaadist minema löödud. Peagi nimetati Ježovi osakond ümber juhtiva parteikaadri osakonnaks.
Mälestuste põhjal olevat Ježov seal olnud tagasihoidlik, avatud ja meeldiv inimene, ta käitus vägagi demokraatlikult, armastas napsitada ja lõbutseda, ta laulis hästi ja kirjutas isegi luuletusi. Buhharin nimetas teda lahke hingega inimeseks. Hiljem aga kutsuti Ježovi veriseks kääbuseks.
Kirjanik Juri Dombrovski, kes oli asumisel Kasahstanis, kirjutas, et tema tuttavate hulgas „polnud kedagi, kes oleks Ježovi kohta midagi halba öelnud. Ta olevat olnud vastutulelik, humaanne, pehme loomuga ja taktitundeline mees.”
1933. aastal määrati Ježov partei puhastamise keskkomisjoni esimeheks. XVII kongressil valiti ta Parteikontrolli Komisjoni esimehe asetäitjaks, varsti vahetas ta juba selle komisjoni esimehe ametis välja Kaganovitši.
1934. aasta 24. novembril kirjutas Majakovski armastatu Lilja Brik kirja Stalinile. Ta kirjutas, et Majakovskit püütakse unustada, see aga ei olevat õiglane.
Stalin kirjutas sellele kirjale resolutsiooni, mis oli adresseeritud Ježovile: „Majakovski oli ja on meie nõukogude aja parim ja andekaim luuletaja. Ükskõiksus tema mälestuse vastu on kuritegu… Kaasake Tal ja Mehlis ning palun tehke korda kõik, mis me oleme tegemata jätnud. Kui on vaja minu abi, siis ma olen valmis.”
Ježov helistas otsekohe Lilja Brikile Leningradi ja küsis, kas ta ei saaks Moskvasse tulla.
„Ma tulen Moskvasse neljandal kuupäeval.”
„Kas te varem ei saa?”
Lilja võttis pileti ja saabus kohale päev varem. Ježov võttis ta otsekohe vastu:
„Miks te varem keskkomiteele ei kirjutanud? Mina armastan Majakovskit, aga kuidas tema luulet välja antakse, millisel kehval paberil.”
„Selle peale ma kaebangi,” seletas Lilja Brik.
Stalin palus selle asjaga tegeleda just Ježovil, sest teadis täpselt: Nikolai Ivanovitš teeb kõik, mis on mõeldav ja sedagi, mis on mõeldamatu. Ning Ježov ei vedanud alt: tema rakendatud abinõudest Majakovski mälestuse jäädvustamiseks jätkus kuni perestroikani välja.
Perestroika ajal ilmus endise parteitöötaja, professor Aleksandr Solovjovi väga huvitav päevik. 1930. aastate keskel oli ta töötanud Maailmamajanduse ja Maailmapoliitika Instituudis. Instituuti juhtis akadeemik Jevgeni Varga, keda austas isegi partei juhtkond.
1935. aasta märtsis oli Solovjov keskkomitee teaduse osakonna juhatajalt Karl Baumanilt küsinud, milles on Ježovi nii kiire esiletõusu põhjus, alles hiljuti oli tema nimi olnud päris tundmatu. Bauman naeratas ja vastas: „Ta on end näidanud väga tugeva isiksusena, kellel on väga hea nina. Kaganovitš seisab tema selja taga nagu müür. Ja teda usaldab väga ka sm. Stalin.”
Saanud partei peainkvisiitoriks, asus Ježov Varga instituudi kallale. Talle viirastusid kõikjal vaenlased.
Keskkomitee sekretäri Ždanovi juures toimunud nõupidamisel küsis Ježov akadeemik Vargalt tögamisi, et „miks nii kvalifitseeritud aparaadis on olnud võimalik end nii vabalt sisse seada rahvavaenlastel, kes küllap seal veel praegugi pesitsevad. Ježov ütles, et ei usalda poliitemigrante ja neid, kes on välismaal käinud… Ta lisas, et sm. Stalin õpetab, et valvsus nõuab parteivastaste ja vaenulike elementide väljaselgitamist ja nendest vabanemist.”
Instituudi juhid kutsuti NKVD-sse, neile öeldi, et tšekistide arvates on instituut risustatud võõraste elementidega. Akadeemik Varga protesteeris. Siis viidi ta Ježovi juurde, kellele oli öeldud, et Varga meelest takistab NKVD tema tööd.
„Ježov vihastas ja ütles, et me olevat unustanud suure juhi ja õpetaja, geniaalse Stalini üleskutse olla äärmiselt valvsad… Instituudi töötajate hulgas – emigrantide ja välismaal käinute seas – on kindlasti Ameerika, Inglise, Prantsuse ja veel mõne maa vastuluure poolt värvatuid ja ka Gestapo agente. Ježov nõudis, et iga töötaja kohta antaks viivitamatult igakülgne iseloomustus, eraldi nimekiri aga kästi esitada nende kohta, kes olid lähemalt kokku puutunud Zinovjeviga, Kameneviga, Safaroviga, Radekiga ja Buhhariniga…”
Akadeemilise instituudi juhtkond püüdis kaitsta oma õigust tegelda oma põhitööga. Akadeemik Varga ei mõistnud, et on saabunud uus aeg, et tulemas on totaalne puhastus ja et just seepärast oligi esiplaanile tõusnud Nikolai Ježov.
Professor Solovjovi mälestustest:
„Ježov kutsus meid välja. Ta oli kõhetu, rabe ja tasakaalutu, kuid püüdis näida võimukana. Ta ütles, et meie peame teda abistama kontrrevolutsiooniliste põrandaaluste väljaselgitamisel. Varga vaidles vastu, et meie oleme teaduslik asutus, mitte aga kaitsepolitsei. Ježov väitis närviliselt, et meie instituut kubiseb kahtlastest isikutest, kes on seotud välisriikidega, järelikult on instituut tihedalt seotud ka kaitseorganitega, mis jahivad spioone ja vandenõulasi.”
Enesekindel Varga ei tahtnud alistuda ja läks keskkomiteesse Ježovi peale kaebama. Ta oli kindel, et teda toetatakse ja Ježovil kästakse ta rahule jätta.
„Bauman seletas, et tema ei saa kohut mõista poliitbüroo liikme üle ja juhatas akadeemiku Ždanovi juurde,” kirjutas Solovjov. Saanud teada kaebuse põhjuse, helistas Ždanov sm. Stalinile. Stalin tuli peagi kohale. Ta päris Vargalt,