oli veendunud, et on kinni võetud ekslikult, nad uskusid, et nad vabastatakse kohe, kui Stalin sellest teada saab. Kõik nõudsid aina paberit, et hakata kirjutama avaldusi ja kaebusi. Kuid katsed kedagi päästa enam ei õnnestunud. Ivan Gronski, kes oli ajalehe Izvestija ja ajakirja Novõi Mir peatoimetaja, juhatas Kirjanike Liitu, ja mis kõige tähtsam, tal oli pikka aega olnud võimalik otse Stalini jutule pääseda, püüdis päästa andekat luuletajat Pavel Vassiljevit, kes oli arreteeritud 1937. aasta veebruaris: „Kui ta arreteeriti, siis ma helistasin kaks või koguni kolm korda Ježovile. Me läksime tülli. Ma helistasin J. Stalinile, meie vestlus oli terav. Me riidlesime. Seejärel käisin ma M. Kalinini, A. Mikojani ja V. Molotovi jutul. Me kõik koos püüdsime teda päästa, eriti A. Mikojan. Kuid me ei suutnud midagi teha. Ja hukkuski see ereda andega luuletaja, Majakovski järel kõige silmapaistvam.”
Küllap olid need palved kedagi vabastada, kellelegi armu anda Stalini ilmselt kohutavalt ära tüüdanud. Kas tema lähikondsed tõesti ei mõista, et nii on tarvis? Kogu represseerimise, kogu selle üleliidulise puhastuse mõte oli tänapäevaselt väljendudes selles, et see pidi olema totaalne. Ei mingeid erandeid! Toimikud on olemas kõigi kohta, ka kõigi poliitbüroo liikmete kohta, iga hetk võidakse keegi neist arreteerida. Ja oleks rumal küsida, miks just tema?
Kominterni täitevkomitee peasekretär Georgi Dimitrov kirjutas 1937. aasta 7. novembril päevikusse, et pärast pidupäeva demonstratsiooni Vorošilovi juures lõunatades ütles Stalin:
„Me ei hävita mitte ainult kõiki vaenlasi, me hävitame ka nende perekonnad, kogu nende soo kuni viimase põlveni…”
Anastass Mikojan on meenutanud, et ilma Stalini loata ei tohtinud NKVDsse helistada. Võeti vastu otsus, millega poliitbüroo liikmetel keelati sekkumine siseasjade rahvakomissari tegevusse. See tähendas, et poliitbüroo liikmed ei tohi kellegi kaitseks välja astuda.
Molotov käskis oma abidel represseeritute kirju sissetulnud kirjade registrisse mitte kanda. Ta ei pidanud vajalikuks kellelegi armu anda. Tema meelest polnud massilised repressioonid viga. See oli riigile vajalik poliitika.
NSV Liidu Ülemkohtu sõjaväekolleegiumi esimees Vassili Ulrich kandis hiljem ette, et Ježovi võimutsemise kahe aasta jooksul mõistis kolleegium mahalaskmisele 36 514 inimest, vanglakaristus määrati 5643 inimesele. Kokku karistati 42 157 inimest. Igale kohtuotsusele kulus 10–15 minutit, muidu poleks suudetud saavutada nii fantastilist tootlikkust.
Ulrich lasi maha peaaegu eranditult oma tuttavaid. Need olid inimesed, kellega koos ta oli istunud nõupidamistel ja pleenumitel, oli veetnud koos nendega vaba aega, puhanud Sosnõs ja Barvihhas…
1937. aastal arreteeriti kontrrevolutsioonilise tegevuse pärast kokku 936 750 inimest, 1938. aastal – 638 509 inimest. 1937. aastal lasti maha 353 074 inimest (rohkem kui iga kolmas). 1938. aastal aga 328 618 (iga teine).
Laagrites ja vanglates oli 1 300 000 inimest. NKVD organid mõistsid 1937. aastal ainuüksi spionaažis süüdi 93 000 inimest. Küll oli ikka riigis palju spioone!
Iga NKVD valitsuse juhataja tegutses vastavalt oma fantaasiavõimele. Näiteks Novosibirskis arreteeriti kõik endised sõdurid ja ohvitserid, kes Esimese maailmasõja ajal olid sattunud sakslaste kätte vangi…
Stalini juhtimisel korraldas Ježov massilise puhastuse ka sõjaväes. See sai alguse marssal Tuhhatševski ja veel seitsme kõrge väejuhi mahalaskmisest.
On inimesi, kes tänini arvavad, et Tuhhatševski säilitas tihedad sidemed riigist välja saadetud Trotskiga, valmistas ette riigipööret ja Stalini kukutamist ning tahtis saada diktaatoriks. Marssali ja tema kaaslaste üle peetud kohtumõistmise materjale loevad nad nagu ehtsaid dokumente. Paljud nendest, kes olid Tuhhatševski hukkamisest nördinud, ei süüdista küll teda, kuid arvavad, et kus suitsu, seal tuld: küllap võisid ambitsioonikal marssalil olla mingid poliitilised plaanid.
Kas sellistel kahtlustel ja oletustel on üldse mingit alust?
Tuhhatševski nimi vilksatas julgeolekuameti toimikutes juba ammu enne tema mahalaskmist. Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk leidis nüüdseks saladuskattest vabastatud arhiividest dokumente, mis tunnistavad, et tšekistid tegid esimest korda ettepaneku Tuhhatševski arreteerida juba 1930. aastal.
OGPU töötajad olid avastanud järjekordse „vandenõu” – sedapuhku sõjaväeakadeemias. Arreteerituilt peksti välja tunnistusi, et vandenõu juht olevat olnud Tuhhatševski. Süüdistus oli traditsiooniline: vandenõulased kavatsesid tappa Stalini ja haarata võimu.
10. septembril 1930 kandis OGPU esimees Menžinski lõunas puhkavale Stalinile ette: „Rühma liikmeid on riskantne ükshaaval arreteerida. On kaks võimalust: kas arreteerida viivitamatult selle rühma kõige aktiivsemad liikmed või siis oodata teie tagasitulekuni, rakendades seni agente, et ei juhtuks midagi ootamatut. Pean vajalikuks märkida, et praegu küpsevad ülestõusjate grupid väga kiiresti, viimane variant on seotud teatava riskiga.”
Stalin ei kiirustanud vastama. Ta kirjutas Ordžonikidzele: „See tähendab, et Tuhhatševski oli nõukogudevastaste elementide vang, teda töödeldi parempoolsetelt saadud nõukogudevastaste materjalide abil. Nii selgub esitatud materjalidest. Kas see on ikka võimalik? Muidugi on, kuna see pole välistatud.”
Vapustav seisukoht! Stalin tunnistab tegelikult, et tšekistide materjalid võivad olla ehtsad, aga võivad olla ka võltsitud, sest OGPU-le oli tühiasi fabritseerida mingi vandenõu.
Sügisel korraldasid Stalin, Ordžonikidze ja Vorošilov Tuhhatševskile vastandamise arreteeritutega ja tunnistasid ta süütuks. Tuhhatševskit oli veel vaja.
1930. aasta 23. oktoobril kirjutas Stalin Molotovile: „Mis puutub Tuhhatševskisse, siis tema oli sajaprotsendiliselt puhas. See on väga hea.”
Iseloomulik on seegi, et OGPU ei saanud süüdistuse fabritseerimise eest karistada. Mille eest siin pahandada? Tšekistid tegutsesid neil kehtiva metodoloogia järgi: nad peksid tunnistusi välja kõigi vastu, Stalin aga valis, mida tal sel hetkel just vaja on. Mittevajalik jäi oma tundi ootama…
Kõige huvitavam on aga see, et hulk tšekiste rääkis 1931. aastal avalikult, et sõjaväelaste arreteerimine on võlts värk. Kuid Stalin käskis seda võtta „rühmituse võitlusena OGPU juhtkonna vastu”, 6. augustil 1931 võttis poliitbüroo vastu otsuse kahtlejad julgeolekuorganeist kõrvaldada.
Samal päeval allkirjastas Stalin keskkomitee direktiivi rahvusvabariikide keskkomiteedele, oblasti- ja kraikomiteedele:
„Teha rahvusvabariikide KK sekretäridele ning oblasti- ja kraikomiteede sekretäridele ülesandeks selgitada OGPU kitsale aktiivile viimasel ajal OGPU juhtkonnas toimunud muudatusi järgmiste põhjendustega:
1. Sm-d. Messing ja Belski kõrvaldati töölt OGPU-s, sm. Olski vabastati töölt eriosakonnas, sm. Jevdokimov aga on vabastatud salajase operatiivosakonna juhataja ametikohalt seetõttu, et…
b) nad levitasid OGPU töötajate seas tegelikkusele absoluutselt mittevastavaid ja kahjulikke kuuldusi, et kohtuasi kahjurlusest sõjaväes on võltsitud;
c) sellega nad kõigutasid OGPU töötajate raudset distsipliini…
Keskkomitee märgib, et jutud ja sosinad OGPU organite „sisemisest nõrkusest” ja nende praktilise tegevuse „ebaõigest” joonest on kahtlemata vaenulikust leerist liikvele lastud kuulujutt, mida on rumalusest edastanud mõned „kahkommunistid”.”
Tuhhatševski uurimine jätkus. Mõned teated olid päris fantastilised. Agent Zaiontškovskaja, endise tsaariarmee kindrali tütar, teatas 1934. aastal: „Sõjaväelaste hulgast peab tulema lask Stalini pihta… Selle lasu teeb Moskvas isik, kellel on võimalik ligineda sm. Stalinile või olla tema lähedal juba oma ametikoha tõttu.”
Tookordne NKVD GUGB eriosakonna ülem Gai kirjutas selle ettekande äärele:
„See on aru kaotanud rumala vanaeide sonimine.” Kuid sellised ettekanded muudkui kogunesid Tuhhatševski toimikusse.
Stalin mõistis Tuhhatševski tõelist väärtust, andekas väejuht nimetati kaitse rahvakomissari asetäitjaks, seejärel juba esimeseks asetäitjaks, ta