tegevusele pärast arreteerimist.
Ordžonikidze arhiivis oli ka hoolikalt vormistatud õiend poliitbüroo liikme Janis Rudzutaksi kohta, kellele kunagi ennustati isegi peasekretäri ametikohta. Rudzutaks oli 1909. aastal mõistetud kümneks aastaks vangi seoses Läti Sotsiaaldemokraatliku Partei Vindavi organisatsiooni kohtuasjaga. Uurimise all olles teatas Rudzutaks kõigi oma organisatsiooni liikmete nimed ja aadressid. Tema tunnistusele tuginedes korraldas politsei läbiotsimisi ning võttis ära relvi ja põrandaalust kirjandust…
Kõik need materjalid sai Ordžonikidze enda kätte veel 1920. aastatel, kui tsaari politsei arhiivid äärmiselt hoolikalt läbi uuriti. Kui seal leidus midagi, mis võis kompromiteerida Stalinit, siis see eraldati ja hävitati.
Stalin tegi kogu oma elu jooksul kõik selleks, et arhiividesse ei jääks ühtegi dokumenti, mis võiks tema reputatsiooni ohustada. Nüüd on juba teada, et ka välismaa arhiivides pole mingeid materjale Stalini koostööst ohrankaga. Seega ei saanud sõjaväelaste kätte sattuda mingeid dokumente, mis oleksid võinud olla sihitud juhi vastu.
Tšekistid Balitski ja Katznelson, keda Orlov nimetas, hukati samuti, sest Ježov ei puhastanud mitte ainult sõjaväge, vaid ka oma ametkonna kaadrit.
Balitski määrati 1937. aasta mais ootamatult Kaug-Ida piirkonna NKVD valitsuse ülemaks, kuid juba kuu aega hiljem ta vabastati ja kahe nädala pärast ka arreteeriti. Juurdlus kestis viis kuud. 27. novembril 1937. aastal mõisteti ta surma mahalaskmise läbi.
Katznelson kutsuti Kiievist Moskvasse veidi enne Balitski vallandamist. 29. aprillil 1937 määrati ta NKVD GULAG-i ülema asetäitjaks ja ühtlasi ka Volga-Moskva kanali ehituse ülema asetäitjaks. Arreteeriti 17. juulil. 10. märtsil 1938. aastal mõisteti talle kõrgeim karistusmäär.
Nende mõlema puhul kulges juurdlus tolle aja mõõduga võttes küllaltki aeglaselt. Kui nad oleksid tõesti teadnud midagi Stalini kohta, oleks nad momentaanselt likvideeritud.
Esimesena rääkis punasest mapist Nikita Hruštšov oma lõppsõnas partei XXII kongressil. Tema sõnul olevat Hitler, kui ta kavandas kallaletungi meie maale, sokutanud oma luure kaudu Stalinile osavalt ette võltsingu selle kohta, et Tuhhatševski ja teised Punaarmee kõrgemad komandörid on Saksa kindralstaabi agendid.
Tuhhatševski oli käinud Saksamaal kuus korda, kui mitte arvestada aega, mil ta seal Esimese maailmasõja ajal vangis oli. Sakslastel olid alles mingid dokumendid, kus oli tema allkiri. Neid allkirju olevatki saksa eriteenistus kasutanud, koostades Stalini jaoks võltsitud dokumentidega punast mappi.
Seda versiooni kinnitas ka Hitleri luureülem Walter Schellenberg, keda meie tunneme enamasti filmist „Seitseteist kevadist hetke”, kus teda hiilgavalt mängis Oleg Tabakov. Tõsi, Schellenberg kuulis sellest loost juba kaudselt, ta viitab Reinhard Heydrichile, oma ülemusele, kes juhatas Saksamaa julgeoleku peavalitsust.
Heydrich olevat Schellenbergile rääkinud, et 1936. aasta detsembri keskpaiku oli endine tsaariarmee kindral Skoblin, kes töötas nii Nõukogude kui ka Saksa luure heaks, teatanud, et rühm Punaarmee kõrgemaid komandöre eesotsas kaitse rahvakomissari asetäitja marssal Tuhhatševskiga kavandavat vandenõu Stalini vastu ning seejuures on neil pidev kontakt Wehrmachti kindralstaabiga.
Sakslased olevat otsustanud toetada Stalinit, mitte Tuhhatševskit, seepärast kästigi koostada võltsitud toimik ja see Moskvasse toimetada. See saadeti teele tookordse Tšehhoslovakkia presidendi doktor Beneši kaudu, kellel olid Moskva valitsejatega usalduslikud suhted.
Walter Schellenbergi kui ühte 20. sajandi kuulsamat luurajat võetakse muidugi tõsiselt. Kuid ei maksa unustada, et ta rääkis vaid seda, mida oli kuulnud. Toimikut, millest ta kirjutab, ei ole leitud ei Saksamaa ega Nõukogude arhiividest. Ja valgekaartlik kindral Skoblin selles loos ei osalenud.
Tuhhatševski kohtuasja analüüsis põhjalikult Jeltsini ajal moodustatud presidendi rehabiliteerimiskomisjon. Selle komisjoni materjalide paljudes köidetes pole kusagil ridagi, et 1937. aasta juurdlusel oleks olnud kasutada selline tähtis tõend nagu Saksamaa kindralstaabis koostatud Tuhhatševski „toimik”.
Eeldamine, et represseerimismasin vajas tõendeid, näitab, et ei tunta Stalini mentaliteeti. Selleks, et viia sõjaväes läbi hiiglaslik puhastus, ei olnud Stalinil vaja sakslaste toimikuid. Tal oli sõjaväelaste hävitamiseks palju kaalukam alus.
Armee ei saanud vältida saatust, mis oli juba tabanud kogu ühiskonda. Oluliseks tunnistuseks selles asjas on luuletaja Felix Tšujevi üleskirjutused Molotoviga toimunud vestluste kohta. Rahvakomissaride Nõukogu endise esimehe väidete tõesuses pole võimalik kahelda. Seda, mis teiste meelest oli kuritegu, pidas Tšujev vooruseks, seepärast pani ta kõik Molotovi ütlused kirja sõna-sõnalt, midagi ilustamata.
Ka nelikümmend aastat hiljem arvas Molotov, et Tuhhatševski puhul oli tegemist sõjaväelasest vandenõulasega, kes tabati alles viimasel hetkel.
Mida Molotov pidas Tuhhatševski peamiseks kuriteoks?
„Ta moodustas nõukogudevastase rühmituse.”
„Kuid teda süüdistati selles, et ta olevat olnud saksa spioon,” ütleb raamatu autor vahele.
Kui oleks eksisteerinud toimik, mis oleks viidanud Tuhhatševski sidemetele Saksa kindralstaabiga, kas oleks võimalik, et Molotov, kes enne sõda oli riigis Stalini järel teisel positsioonil, ei teadnud seda? Molotovil oli väga hea mälu. Kuid ta ei vihja, et oleks midagi kuulnud sakslaste toimikust. Ta vastas hoopis: „Siin pole mingit vahet. 1935. aastani Tuhhatševski venitas ja kõhkles, kuid alates 1936. aasta teisest poolest või siis aasta lõpust hakkas ta riigipöördega kiirustama. Ta ei saanud seda enam edasi lükata. Tal polnud muud võimalust, kui toetuda sakslaste abile. Nii et see on tõepärane…”
Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov leidis tõepoolest täpse sõna: „tõepärane”. Ehk lihtsalt öeldes, kõik see oli väljamõeldis, kuid asja aeti nii, et inimesed seda usuksid.
Tsaariarmees oli Mihhail Tuhhatševski tõusnud porutšiku auastmeni. Kodusõjas juhatas ta armeesid ja rindeid, sealhulgas ka Läänerinnet – sõjas Poola vastu 1920. aastal.
1935. aastal, kui asutati marssali auaste, sai ka Tuhhatševski koos rahvakomissar Vorošiloviga, Kaug-Ida Eriarmee juhataja Vassili Blücheriga, RKKA ratsaväe inspektori Semjon Budjonnõiga ja kindralstaabi ülema Aleksandr Jegoroviga oma lõkmetele suured marssalitähed. Viiest esimesest marssalist hukati kolm, Stalin kinkis elu vaid oma vanadele sõpradele Vorošilovile ja Budjonnõile. Neist kumbki ei hiilanud andekusega, kuid nad olid Stalinile üdini ustavad.
Strateegina oli Tuhhatševski oma kaaslastest peajagu üle. Ta oli auahne, tahtis olla esimene, parim, ta ihkas kuulsust ja võite, auastmeid ja aumärke. Teda nimetati nooreks Bonaparte’iks. Äkki ta kujutaski ennast juba Nõukogude Venemaa diktaatorina, äkki polnudki Stalini kartused asjatud?
Punaarmee juhtkonnas oli tegelikult kaks rühmitust. Vana kaardivägi – Vorošilov, Jegorov, Budjonnõi ja Blücher – kavatses edasi võidelda nii, nagu oli võidelnud kodusõjas: mõõga ja vintpüssiga, nad polnud mingi hinna eest valmis vahetama hobust tanki vastu.
Vastukaaluks nendele olid Tuhhatševski, kaitse rahvakomissari asetäitja Jan Gamarnik ja Kiievi sõjaväeringkonna ülem Jona Jakir, kes moodustasidki teise rühmituse, mis järgis kaasaegset sõjaväelist mõtlemist. Nemad pooldasid uue sõjatehnika, tankide ja lennuväe evitamist ning suurte motoriseeritud väekoondiste ja õhudessantvägede loomist.
Kahe rühmituse vaidlus polnud aga poliitiline. See oli pigem elukutseliste diskussioon.
Kõik, mida Tuhhatševski ja tema sõbrad endale lubasid, oli kodus köögilaua ääres vesteldes rääkida, et harimatu Vorošilov, kes polnud kunagi midagi õppinud ja arvas, et tema Esimese Ratsaarmee kogemustest piisab ka tulevase sõja tarbeks, ei kõlba rahvakomissari ametisse.
Kolme aasta pärast jõudis samale järeldusele ka Stalin ise. Ta vabastas oma sõbra rahvakomissari ametist pärast seda, kui too oli oskamatult juhtinud ebaedukat sõda Soomega. Isamaasõjas ei tulnud Vorošilov toime ka rinde juhtimisega. Siis määras Stalin Vorošilovi partisaniliikumise juhi tähtsusetule ametikohale ja tõukas ta endast