plaani Vorošilov ametist tagandada. Stalin eeldas, et kui praegu tahavad marssalid ja kindralid tagandada tema enda poolt ametisse määratud rahvakomissari, siis järgmisel korral tahavad nad kukutada juba ka peasekretäri. Kas ta sai siis neid usaldada? Kogu 1937.–1938. aasta puhastus oligi mõeldud selleks, et hävitada „kahtlased” tegelased.
Kas marssal Tuhhatševski sai sellises olukorras puutumata jääda, ja koos temaga suur rühm Punaarmee kõrgemaid ohvitsere? Kui Stalin oli otsustanud, et Tuhhatševski tegeleb vandenõuga, siis oli juba uurijate ülesanne leida kahtlusele tõepärane põhjendus, peksta süüdistatavatelt välja vajalikke tunnistusi.
Keskkomitee presiidiumi otsusega 5. jaanuarist 1961 moodustati komisjon, et see uuriks materjale ja põhjuseid, mis viisid Tuhhatševski ja teiste väejuhtide süüasja tekkimiseni. 1964. aasta suvel esitas keskkomitee presiidiumi liige ja parteikontrolli komitee esimees Nikolai Švernik Hruštšovile märgukirja. See oli väga mahukas dokument, mis tugines kõikidele materjalidele, mida arhiividest selleks ajaks oli õnnestunud kätte saada.
Tuhhatševski hukutajaks oli tõepoolest luure.
Kuid mitte Saksa luure, vaid meie enda oma.
Meisterlik seriaal „Operatsioon „Trust”” muutis surematuks ühe Nõukogude luure operatsiooni. Kuid selliseid operatsioone oli palju. Nõukogude luure rajas müütilisi põrandaaluseid organisatsioone ja meelitas nende abil kodumaale valgete emigrantide liidreid, kes hiljem arreteeriti.
Operatsiooni „Trust” käigus tegelesid tšekistid aktiivselt desinformatsiooniga. Nad lähetasid Läände võltsinformatsiooni, eeskätt Punaarmee kohta. Seda desinformatsiooni valmistasid spetsiaalselt ette Punaarmee staabiohvitserid ja sõjaväeluurajad.
Loa selliseks tegevuseks andis rahvakomissari asetäitja Tuhhatševski. Pärast arreteerimist süüdistati teda selles, et ta andis vaenlasele välja andmeid Punaarmee kohta.
Enamgi veel, soovides tõsta müütilise monarhistliku organisatsiooni autoriteeti, teatasid tšekistid emigrantidele, et põrandaaluste hulka kuulub ka Tuhhatševski. Siis aga taibati, et see on siiski liig. Edaspidi tema nime operatsiooni „Trust” juures enam ei kasutatud, kuid oli juba hilja.
Läänes jäeti meelde, et noor marssal Tuhhatševski juhib Stalini-vastast opositsiooni. Lääne ajakirjandus arutas seda teemat avalikult, Nõukogude luure aga kandis sellest ette Stalinile, kinnitades tema arvamust, et Tuhhatševski on talle ohtlik…
Ma loen alati hämmastusega lugusid mõjutusagentidest, sellest, kui saatanlikult kavalad on välismaa luureteenistused, kes näivad olevat võimelised kõigeks, ka riigi lagundamiseks.
Kuid mitte ükski välismaine luureamet polnud suuteline tooma riigile nii suurt kahju kui meie oma luure. Tuhhatševski lugu kinnitab seda.
Marssalit ei nimetatud saksa spiooniks mitte seepärast, et oleks olnud mingeid dokumente. Esialgu oli üldsegi kavas süüdistada teda spioneerimises Inglismaa kasuks, sest ta oli Londonis käinud. Oleks võidud nimetada ka Jaapani spiooniks. Või Poola omaks – kõik oleks olnud „tõepärane”.
1937. aasta jaanuaris kirjutas NKVD välismaa osakonna endine juhataja Artuzov kirja rahvakomissar Ježovile, milles teatas, et välismaa osakonna arhiivis on piiri tagant saadud ettekanded, mis kinnitavad Tuhhatševski nõukogudevastast tegevust ja seda, et Punaarmees on olemas trotskistlik organisatsioon.
Mida öelda Artuzovi sellise teo kohta? Just tema juhtiski omal ajal operatsiooni „Trust” ja teadis väga hästi, mismoodi sattusid Läände andmed, et Tuhhatševski olevat meelestatud nõukogudevastaselt. Tal olevat koguni kästud lõpetada selle kuulduse levitamine, et Tuhhatševskit mitte kompromiteerida… Kuid 1937. aastal rippus Artuzovi enda saatus juuksekarva otsas, nüüd oli ta valmis mis tahes vahenditega oma ülemustele tõestama, et teda võib veel tarvis minna.
Seejärel töötas NKVD eriosakonna ülem Leplevski välja plaani, kuidas aktiivselt uurida kõrgeid sõjaväelasi:
„Tuleb kokku koguda kõik olemasolevad materjalid Rogovski, Orlovi, Šapošnikovi ja teiste kõrgemate sõjaväelaste kohta, kontrollida materjale, kavandada konkreetne plaan nende töötlemiseks ja võtta tulemused 5. osakonnajuhataja pideva kontrolli alla…
Erilist tähelepanu pöörata sõjaväelaste hulgas tegutsevatele fašistlikele rühmitustele nii Moskvas kui ka perifeerias.”
13. mail esitasid eriosakonna töötajad rahvakomissar Jagodale õiendi materjalide kohta, mis NKVD-s marssal Tuhhatševski kohta olemas olid. Nii see süüasi valmiski.
Miks aga ükski Punaarmee kõrgem komandör vastu ei hakanud, isegi ei püüdnud põgeneda ega ennast päästa? Nad ju nägid, mis toimub ja kuidas inimestega käitutakse? Neil olid ju relvad.
Lev Razgon arvab nii:
„Ma mõtlen, et nad lootsid ehk soodsat lahendust, et nad saavad asja seletada, küsida ja mõista… Millelegi nad ju lootsid – loogikale, elementaarsele loogikale – et nende tapmine pole vajalik.
Vaprus, külmaverelisus ja mehisus, mida väejuhid ilmutasid lahingus, võis haihtuda, kui nad arreteeriti. Ja neile ei saa selle eest etteheiteid teha.”
Paljudes tekitab imestust, et nii Tuhhatševski kui ka teised nii kiiresti – otsustades ülekuulamise protokollide järgi – ennast süüdi tunnistasid. Nüüd me teame, kuidas need ülestunnistused saavutati.
„Pärast Stalini surma,” meenutas Nikita Hruštšov, „palusin ma otsida üles see mees, kes oli Tšubari (enne arreteerimist oli ta poliitbüroo liige, valitsusjuhi asetäitja ja rahandusminister – L. M.) üle kuulanud ja kes tema asjas juurdlust korraldas. Mind huvitas, milles teda konkreetselt süüdistati. Peaprokurör Rudenko seletas mulle, et Tšubar pole milleski süüdi, et pole mingeid materjale, millest selguks tema süü.
Siis saabuski keskkomitee presiidiumi istungile mees, alles üsna noor. Ta oli väga kohkunud, kui me hakkasime talle küsimusi esitama. Mina küsisin:
„Kas teie tegelesite Tšubari asjaga?”
„Jah, mina.”
„Kuidas te juurdlust läbi viisite ja milles Tšubari süüdistati? Kuidas ta ennast kuritegudes süüdi tunnistas?”
„Ma ei tea. Mind kutsuti välja ja öeldi: „Hakkad Tšubari üle kuulama.” Ja anti selline direktiiv: peksta seni, kuni ta üles tunnistab. Ma siis muudkui peksin, ja tema tunnistaski üles…”
Nikolskaja tänavas, Kremlist vasakut kätt, on seniajani alles ilmetu kolmekorruseline hoone.
11. mail 1937 kogunes siia NSV Liidu Ülemkohtu sõjaväekolleegiumi kohtunikekogu. See arutas „Nõukogudevastase trotskistliku sõjaväeorganisatsiooni” asja. Istungit juhatas armee jurist Vassili Ulrich.
Talle olid abiks marssalid Semjon Budjonnõi ja Vassili Blücher, esimese järgu armeekomandörid Boriss Šapošnikov ja RKKA staabiülem Ivan Belov, teise järgu armeekomandörid – kaitse rahvakomissari asetäitja Jakov Alksnis, Pavel Dõbenko, Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhataja Nikolai Kaširin ja J. V. Stalini nimelise ratsaväediviisi komandör Jevsei Gorjatšov.
Kohut mõisteti Punaarmee kaheksa kõrgema komandöri üle eesotsas Tuhhatševskiga. Kõiki süüdistati kodumaa reetmises. 11. juunil mõisteti nad kõik surma mahalaskmise läbi.
Samal päeval teatati ajalehtedes: „Siseasjade rahvakomissariaadi organid paljastasid Tööliste ja Talupoegade Punaarmees tegutsenud sõjalis-fašistliku organisatsiooni. Sellesse kuulusid marssal M. Tuhhatševski, esimese järgu armeekomandörid J. Jakir, I. Uborevicius, teise järgu armeekomandör A. Kork, korpusekomandörid V. Primakov, V. Putna, B. Feldman ja R. Eidemans.”
Järgmisel päeval pärast kohtuotsuse väljakuulutamist lasti süüdimõistetud maha sealsamas Nikolskaja tänava maja keldris, kus Ülemkohtu sõjaväekolleegium oli oma istungeid pidanud.
Enne revolutsiooni oli selles majas olnud tekstiiliettevõte, keldris oli hoitud kangarulle. Keldrist viis üles kaldtee, mida mööda konksudega tiriti üles kangarulle, et neid veokitele laadida. See kulus ära ka nüüd,