organisatsioonide nõukogudevastasest tegevusest.
Efronil oli oluline ametikoht niinimetatud nõukogudemeelses Pariisi organisatsioonis „Kodumaale Naasmise Liit”, ja ta saatis Prantsuse luure ülesandel NSV Liitu spioone, diversante ja terroriste, kasutades ära asjaolu, et NKVD 5. osakonna juhtkond, kes oli varem temasse vaenulikult suhtunud, usaldas teda nüüd täielikult.”
Nii et stalinliku kohtu otsuses räägiti samuti Efroni koostööst luurega! Kas see tähendab, et asi nii oligi?
Selles väites on tõtt täpselt sama palju kui kogu süüdistuskokkuvõttes, milles tõele vastavad ainult süüdistatava nimi ja sünniaasta.
Neid, kes Efroni üle kuulasid, pole samuti enam elus. Kuid paljude samasuguste protsesside kogemustele tuginedes võib oletada, et sidemetest nõukogude ametnikega Pariisis rääkis uurijatele Efron ise, püüdes uurijaid naiivselt veenda, et tema vastu esitatud süüdistused on alusetud. Ja uurijad haarasid pakutust meelsasti kinni!
KGB arhiivis lugesin ma nõukogude luuraja, valgete armee endise ohvitseri ja agentide värbaja Pjotr Kovalski toimikut. Ta töötas mitu aastat mitmes Euroopa riigis nõukogude luure heaks.
1937. aastal, kui repressioonid NSV Liidus olid kõige massilisemad, arreteeris kohalik NKVD osakond Kovalski Ukraina linnas, kus ta elas Moskva luurekeskuse kahe ülesande täitmise vahelisel ajal, teda süüdistati spionaažis Poola kasuks.
Kovalski viitas, et ta on NKVD OGPU töötaja, kuid harimatu uurija, kes ei mõistnud ka omakeelseid termineid, ei üritanudki pöörduda kolleegide poole luurest, ta kirjutas lihtsalt süüdistuskokkuvõttesse: „Nähtavasti sai Kovalski välismaa osakonnast mitmeid fakte, mis äratavad kahtlust seoses tema tegevusega Poola kasuks.”
Süütõendite puudumine ei saanud Stalini ajal olla takistuseks surmanuhtluse väljakuulutamisele…
Kovalski lasti maha, luurekeskus aga otsis teda veel tervelt kaks aastat taga üle kogu Nõukogude Liidu, et saata ta järjekordse ülesandega välismaale!
Samal ajal kui käis juurdlus Efroni asjas, oli NKVD teistes kabinettides lõppemas välisluure juhtivate töötajate hävitamine.
Iga „Prantsuse spiooni” Efroni sõna tema kontaktidest Nõukogude kodanikega Pariisis – kellest iga teine töötas luure heaks – tekitas uurijates nähtavasti vaimustust. Efroni kohtuotsuses esinevad sõnad „NKVD 5. osakonna endisest vaenulikust juhtkonnast” polnud vajalikud mitte Efroni süü kinnitamiseks, see oli NKVD uurijate valmistumine arveteõiendamiseks oma teenistuskaaslastega luureosakonnast.
Oma panuse legendi „Efron kui NKVD agent” tekkimisse andis ka tema tütar Ariadna, kes arreteeriti isaga samas asjas.
1940. aasta juulis mõisteti ta kui Prantsusmaa agent kaheksaks aastaks laagrisse. Kui see tähtaeg täis sai, lisati talle uus karistus ja ta saadeti Siberisse asumisele.
1954. aastal, pärast Stalini surma, algas Stalini ohvrite rehabiliteerimine. Ariadna Efron kirjutas NSVL peaprokurörile palve teatada talle tema isa saatusest. Sellele kirjale viidatakse, kui otsitakse tõestust väitele, et Efron olevat töötanud Nõukogude luure heaks.
Ariadna Efron kirjutas:
„1939. aastal arreteerisid julgeolekuorganid Moskvas minu isa Sergei Efroni, kes oli pikka aega töötanud välismaal Nõukogude luure heaks, sealhulgas ka Prantsusmaal. Tema edasine saatus on mulle teadmata.
Tundes oma isa kui absoluutselt ausat inimest ja olles veendunud, et ta on süütu, palun teid, seltsimees peaprokurör, teatada mulle, mis tema kohta teada on, kas ta on elus, millise paragrahvi alusel ta süüdi mõisteti ja kui pikaks ajaks.”
Püüdes oma isa kohta midagi teada saada, kasutas temagi seda argumenti, mis talle sel hetkel näis olevat veenev: isa väidetavat tegevust Nõukogude luure huvides.
Hiljem, kui sekeldused isa rehabiliteerimisega olid lõppenud, tunnistas Ariadna Efron sõpradele, et tegelikult ei teadnud ta midagi oma isa tegevusest NKVD huvides…
Jõudnud asumiselt tagasi Moskvasse, kohtas Ariadna Efron naisterahvast, kes oli tundnud tema vanemaid. See oli Jelizaveta Henkina, tsaariarmee kindrali Nelidovi tütar, kes oli varem olnud näitleja. Ta sõitis Nõukogude Venemaalt ära 1923. aastal, kuid tuli 1941. aastal tagasi. Pariisis oli ta Kodumaale Naasmise Liidus juhatanud teatrisõprade ringi, ja nagu ta hiljem oma tuttavatele Moskvas rääkis, olevat ta osutanud Nõukogude esinduse töötajatele eriteeneid.
Olles rõõmus ootamatu kohtumise üle inimesega, kes võis tõendada, et tema isa oli olnud ustav nõukogude võimule, kirjutas Ariadna Efron kirja sõjaväe peaprokuröri abile:
„Jelizaveta Henkina tundis Spiegelglasi, ta mäletab hästi, kes ja kuidas täitis selle ülesande, mille Spiegelglas andis rühmale, mida juhtis minu isa, ja kuidas ning kelle süül see asi läbi kukkus. Ta mäletab palju muudki, millest võiks olla kasu minu isa süüdistuse uuesti läbivaatamisel…
Teine inimene, kes samuti tundis mu isa umbes 1924. aastast või veel varasemast ajast, on Vera Trile, kes samuti aktiivselt osales meie töös välismaal. Praegu elab ta Inglismaal. Tema aadress on Henkinal olemas…”
Selles kirjas mainitud nimed näivad olevat kaalukas tõend, et Efron oli seotud NKVD-ga.
Enne sõda maha lastud Sergei Spiegelglas oli kahtlemata võimekas ja osav luuraja, ta tõusis NKVD GUGB 5. osakonna juhataja asetäitjaks.
Tema aruandeid, mis ta allkirjastas pseudonüümiga „duce”, säilitatakse kuulsa nõukogude agendi, endise valgete armee kindrali Nikolai Skoblini isiklikus toimikus. Mul õnnestus selle toimikuga KGB arhiivis tutvuda.
Spiegelglasi allkirjastatud paberid annavad tunnistust sellest, et ta oli julge ja otsustusvõimeline operatiivtöötaja, tema ettekanded erinevad järsult teiste luureagentide kuivadest ja lamedatest ettekannetest. Spiegelglas juhtis hulk aastaid võitlust vene emigrantide vastu, 1930. aastatel elas ta pikka aega illegaalselt Lääne-Euroopas, sealhulgas ka Pariisis.
Kuid kas Sergei Efron ja Jelizaveta Henkina ikka võisid temaga tuttavad olla?
Oma seisundi tõttu – ta oli suure illegaalse residentuuri juht – suhtles Spiegelglas vahetult ainult kõige tähtsamate agentidega, sellistega nagu kindral Skoblin, kes võis edastada esmaklassilist informatsiooni emigrantide ladviku plaanide kohta. Ei Efron ega Henkina, isegi kui oletada, et versioon nende kaastööst Nõukogude luurele vastab tõele, ei kuulunud selliste agentide hulka. Nõukogude luurel oli Pariisis tohutu suur ja liigendatud aparaat, väikeste agentidega (selliseid oli ka emigrantide hulgas kümnete kaupa) kohtusid sama tähtsusetud luuretöötajad.
Spiegelglas elas välismaal valenime all. Tema õiget nime teadsid Pariisis vaid mõned üksikud Nõukogude residentuuri kaadritöötajad, kes tegutsesid diplomaatilise esinduse kattevarjus.
Jelizaveta Henkina ja teisedki kuulsid aga sellest nimest alles siis, kui seda mainis Läände põgenenud Walter Krivitski, nimi vilksatas ka ajalehtedes (Spiegelglas ise oli selleks ajaks juba maha lastud).
Vera Gutškova-Trile’i, keda Ariadna Efron oma kirjas nimetab, peetakse samuti seotuks Ignatius Poretski mõrvaga.
Vera oli Venemaa tuntud töösturi, III Riigiduuma esimehe, pärast Veebruarirevolutsiooni moodustatud esimese valitsuse sõja- ja mereväe ministri Aleksandr Gutškovi tütar.
1935. aastal abiellus Vera Glasgow’ töösturi poja Robert Trile’iga. Robert kuulus nende vasakpoolsete briti intellektuaalide hulka, kes otsisid õnne kommunistlikest ideedest. Aastail 1934–1936 elas ta Moskvas, töötas ajalehe Moscow News toimetuses. Nähtavasti see ongi andnud alust arvata, et Vera oli seotud ka tšekistidega. Kuid Efron ei tundnud Verat hästi mitte „ühise tegevuse tõttu NKVD-s”, vaid seetõttu, et Vera esimene mees oli euraasialane Pjotr Suvtšinski, kellega koos Efron oli andnud välja ajakirja Verstõ. Kindral Skoblini toimikus, mida talletati Nõukogude luure arhiivis, leidsin ma salajase dokumendi, millel on seos Sergei Efroniga.
Kunagi pöördus üks nõukogude ajakirjanik KGB poole palvega lubada tal kirjutada „silmapistvast nõukogude luurajast Sergei Efronist”. Kehtestatud korra kohaselt sattus see taotlus KGB pressibüroosse. Pressibüroo