Hruštšov.
Talle helistas Stalin ja ütles, et on olemas andmed, mille alusel Uspenski tuleb arreteerida. Kuuldavus oli väga halb. Hruštšov ei kuulnud mitte Uspenski, vaid Ussenko nime. Ussenko oli Ukraina komsomoli keskkomitee esimene sekretär ning tema kohta koguti juba tunnistusi ja ta ootas oma saatust.
Stalin küsis: „Kas te saate tema arreteerida?”
„Saame küll.”
„Aga te peate seda tegema isiklikult.”
Ja Stalin kordas uuesti nime. Alles nüüd taipas Hruštšov, et arreteerida tuleb mitte komsomolijuht, vaid peatšekist Uspenski.
Peagi helistas Stalin uuesti:
„Me arutasime siin seda asja ja otsustasime, et teil pole vaja Uspenskit arreteerida. Me kutsume ta Moskvasse ja arreteerime siis siin. Teie ärge sellesse sekkuge…”
Hruštšov sõitis Kiievist Dnepropetrovskisse ja läks oblastikomiteesse, siis aga helises ootamatult telefon. Helistas Beria, Ježovi esimene asetäitja.
„Sina oled Dnepropetrovskis,” lausus Beria etteheitvalt, „aga Uspenski pani plehku. Tee kõik mis vaja, et ta üle piiri ei pääseks.”
Hruštšov vastas:
„Täna öösel oli meil väga tihe udu, seepärast on autoga Kiievist piiri äärde sõita täiesti võimatu.”
Beria soovitas: „Sa peaksid Kiievisse tagasi pöörduma.”
„Hästi, me teeme siin kõik, mis vaja. Sulgeme piiri, hoiatame piirivalvevägesid, et nad tugevdaksid valvet maismaa- ja merepiiril.”
Hruštšov pöörduski Kiievisse tagasi ja ajas kõik jalule.
Uspenski oli jätnud rahvakomissariaati kirja: „Lahkun elust. Laipa otsige jõe äärest.” Tema riietus leitigi Dnepri äärest. Tuukrid otsisid võrkude ja konksudega läbi kogu Dnepri ja ka jõe kaldad. Leiti üks uppunud siga, kuid mitte Uspenski laipa.
Samal ajal peitis Uspenski ennast mööda riiki ringi liikudes. Kuu aja pärast saadi ta ikkagi kätte ja lasti aasta pärast maha.
Kui Hruštšov Moskvasse jõudis, seletas Stalin talle:
„Ma rääkisin teiega telefoni teel, aga Uspenski kuulas meid pealt. Me väidame küll, et kõrgsagedusside kaudu peetavaid kõnesid pole võimalik pealt kuulata, kuid nähtavasti suudavad tšekistid seda siiski teha. Küllap tema siis kuulaski…”
On olemas ka teine versioon, mis ilmselt on täpsem.
Rääkides telefoni teel Ježoviga, taipas Uspenski tema rusutud hääletoonist, et lood on kehvad, et tuleb end päästa, kuni pole hilja.
Ježov ise polnud neid mehi, kes oleks püüdnud ennast päästa. Temale ei tulnud see pähegi. Kuhu ta oleks saanudki põgeneda? Ta lootis, et Stalin annab talle armu. Ta oli ju vaid eksinud, polnud suutnud kõiki vaenlasi välja selgitada ja hävitada. Muid vigu ei teadnud ta endal olevat.
Räägitakse, et viimastel kuudel oli ta palju joonud ja tihti enesevalitsuse kaotanud.
Kaks nädalat enne Ježovi minemalöömist sundis Stalin teda oma käega kirja panema need juhtivad töötajad – eelkõige poliitbüroo liikmed – kelle kohta on NKVD-sse laekunud pealekaebusi, keda milles süüdistatakse, millised on sellega seoses NKVD plaanid ja nii edasi. Kokku sai sellest üsna pikk nimekiri. Mitte kirjutusmasinal toksitud, sest seda on võimalik võltsida, vaid Ježovi käega kirjutatud.
Seda dokumenti hoidis Stalin oma arhiivis kuni surmani. Neis ettekannetes poliitbüroo liikmete kohta polnud midagi erilist: vaid udused, kahemõttelised ütlused, mida keegi oli hoolikalt kirja pannud ja siis NKVD-sse toonud. Kuid tähtis polnudki sisu, vaid fakt, et selline dokument on olemas. Vajaduse korral hakkas selle ümber kogunema teisi kaebusi ja tunnistusi juba arreteeritud inimestelt.
Ježovi arreteerimise ajendiks oli NKVD Ivanovo oblastivalitsuse ülema, endise Siberi partisani Viktor Žuravljovi kaebus. Ilmselt oli see kirjutatud ülaltpoolt antud suunise põhjal: kuidagi liiga julgelt süüdistas Žuravljov oma ülemust selles, et too olevat soosinud kahtlasi tegelasi.
Nii oleks ta võinud kirjutada vaid siis, kui oleks olnud täiesti kindel, et Ježovi saatus on otsustatud. Stalin kiitis Žuravljovi, ta toodi pealinna, määrati Moskva oblasti NKVD valitsuse ülemaks ja valiti ka KK liikmekandidaadiks. Beria ajal saadeti ta Karaganda parandusliku töö laagri valitsuse ülemaks. Sellelt ametikohalt löödi ta minema siis, kui selgus, et ta oli ebaseaduslikult kasutanud laagri vajadusteks ette nähtud toiduaineid. Ta saatus oleks olnud nähtavasti üsna kurb, kuid teel Moskvasse ta suri.
1938. aasta 23. novembril oli Ježov Stalini juures. Ta viibis peasekretäri kabinetis peaaegu neli tundi – kella 21.15-st kuni kella üheni öösel. Kohal olid ka Molotov ja Vorošilov, kes sel ajal olid Stalini peamised usaldusisikud. Samal päeval kirjutas Ježov Stalinile pika patukahetsuskirja, palus ennast vabastada siseasjade rahvakomissari ametist ja luges üles oma tehtud vead:
„Esiteks, on täiesti selge, et ma ei tulnud toime tööga sellises suures ja väga tähtsas rahvakomissariaadis, ma ei suutnud haarata luuretööd kogu selle keerukuses. Mu süü seisneb selles, et ma ei tõstatanud seda küsimust ÜK(b)P Keskkomitees õigeaegselt ja kogu teravusega, bolševistlikult.
Teiseks seisneb minu süü selles, et nähes suuri puudujääke töös, enamgi veel, neid puudujääke oma rahvakomissariaadis ka kritiseerides, ei tõstatanud ma neid küsimusi keskkomitees. Rahuldudes mõnede edusammudega, mätsides kinni puudusi, rabelesin ma üksinda, püüdes asju korda ajada. See oli aga raske, ja siis hakkasin ma närveerima.
Kolmandaks, paljudel juhtudel, kui ma ei usaldanud mõnda töötajat poliitiliselt, venitasin ma tema arreteerimisega, ootasin, kuni leitakse tema asemele sobiv töötaja. Samasuguste kitsalt praktiliste motiivide tõttu eksisin ma mitmetes töötajates, soovitasin neid vastutavatele ametikohtadele, kuid nüüd on nad paljastatud kui spioonid.
Neljandaks, minu süü seisneb selles, et ma ilmutasin tšekistile täiesti lubamatut muretust keskkomitee ja poliitbüroo liikmete kaitsega tegeleva osakonna puhastamisel. Eriti andestamatu oli selline lihtsameelsus Kremli vandenõulaste arreteerimisega viivitamisel…
Vaatamata kõigile neile suurtele puudujääkidele ja möödalaskmistele minu töös pean siiski ütlema, et keskkomitee igapäevasel juhtimisel tegi NKVD ära suure töö vaenlaste väljajuurimisel. Annan ÜK(b)P KK ja sm. Stalini ees bolševistliku sõna, et arvestan oma edasises töös kõiki neid õppetunde, võtan arvesse oma vigu ja parandan ennast, ning õigustan KK usaldust igal tööalal, kus KK peab vajalikuks mind rakendada.”
Isegi sellisele mehele nagu Ježov oli omane teatav naiivsus. Tema oleks pidanud ometi mõistma, mis teda ees ootab. Ja ometi ta uskus, et temale, Stalinile nii ustavale mehele, halastatakse. Noh, võidakse ametist tagandada, ehk isegi arreteerida, kuid maha siiski ei lasta! Mille eest peaks teda maha laskma?
Ježovi õigustused ei huvitanud aga enam kedagi. Tema ja ta meeskond olid läbitöötatud materjal. Siseasjade rahvakomissariaat oli antud juba uue meeskonna kätte, mida juhtis Lavrenti Beria. Ja uus brigaad hävitas hoolega oma eelkäijaid.
Meeskonna vahetusel oli Stalini meelest veel üks ilmne pluss – Ježovi ja tema meeskonna kaela sai ajada vastutuse kõigi „ülepingutuste” ja vigade eest. Partei karistas karmilt neid, kes olid seadustest üle astunud… Inimesed nägid nüüd, kui õiglane on Stalin, kui raske tal on, kui tema ümber on nii palju vaenlasi.
Järgmisel päeval pärast Ježoviga vestlemist, 24. novembril kirjutas Stalin alla poliitbüroo üsna neutraalsele otsusele:
„1. Rahuldada sm. Ježovi palve tema vabastamise asjus NSV Liidu siseasjade rahvakomissari ametist.
2. Jätta sm. Ježov ÜK(b)P KK sekretäri, Parteikontrolli Komisjoni esimehe ja veetranspordi rahvakomissari ametisse.”
Vabastamise põhjused olid Ježovile seega küllaltki soodsad: „Arvestades motiive, mida seltsimees Ježov esitas oma kirjas, samuti tema haiglast seisundit, mis ei lase tal üheaegselt juhtida kahte suurt rahvakomissariaati.”
Veel