oli mõeldud ainult KGB tippjuhile (ajakirjanikule vastati standardse ja mõttetu väljendiga: „Loo avaldamine Sergei Efroni kohta ei ole otstarbekas.”).
Seega ei olnud Sergei Efron Nõukogude luure agent. Milles siis asi oli?
Efron otsis võimalust teha midagi oma kodumaa heaks. Nõukogude saatkonnas seletati talle: „Te olete suur süüdlane kodumaa ees. Enne kui mõelda tagasipöördumisele kodumaale, peate te oma patud lunastama ja teenima ära andestuse.”
Eks ta siis püüdiski oma patte lunastada ja andestust ära teenida. Küsimused, mis talle esitati olukorra kohta emigrantide hulgas, mõnede emigrantide meeleolude kohta, näisid igati loomulikena. Temale esitas neid küsimusi ju Nõukogude Liidu valitsuse ametlik esindaja. Sellistes asjades naiivne Efron taipas liiga hilja, et NKVD kasutab teda ära.
Stalinlik kohus mõistis „prantsuse spiooni” Efroni surma siis, kui natslik Saksamaa oli juba Nõukogude Liidule kallale tunginud. Riigi saatus rippus juuksekarva otsas, kuid represseerimismasin jätkas tegutsemist.
1941. aasta 31. augustil, olles sügavas depressioonis, poos Marina Tsvetajeva enda üles väikeses Jelabugi linnas, kuhu ta oli evakueerunud Moskvast, millele sakslased juba kiiresti lähenesid. Jelabugis elas Tsvetajeva majas, mis asus kirjanike tagakiusamisega kuulsaks saanud poliitbüroo liikme Andrei Ždanovi nime kandval tänaval.
Marina ei jaganud Efroni kiindumust Nõukogude Venemaa vastu. Kuid ka tema ei osanud oodata, et tema mees ja tütar võidakse arreteerida tobeda süüdistuse alusel, tema ise aga peab elama võõra maja toanurgas, ilma rahata, tööta, sõpradeta ja lootusteta.
Marina ja Sergei poeg Georgi võeti 1944. aasta alguses sõjaväkke. Kuna ta oskas hästi kirjutada ja joonistada, võeti ta staapi kirjutajaks – see oli šanss ellu jääda. Kuid tal oli piinlik staabis istuda, ta palus saata end eesliinile. 1944. aasta juulis sai ta surmavalt haavata.
Ka Georgi Efron oli vabatahtlik, nagu oli olnud tema isa. Soov teenida omakasupüüdmatult ja hästi oli tähtsaim iseloomujoon nende perekonnas.
1929. aastal oli Marina Tsvetajeva kirjutanud poeemi „Perekop” – see käsitles Valgearmee ja Punaarmee viimaseid võitlusi Krimmis. Poeemi peamiseks innustavaks allikaks oli valgete armee ohvitser, tema enda mees Sergei Efron. Temale oli see poeem ka pühendatud (nagu paljud teisedki luuletused) – „Mu armsale ja igavesele vabatahtlikule”.
Need sõnad iseloomustavad minu meelest kõige täpsemini Efroni isiksust. Sergei Efron võitles omakasupüüdmatult selle lipu all, mis talle tundus olevat au ja õigluse sümbol. Temast, nagu ka tema naisest, sai Venemaa 20. sajandi ajaloo traagiliste sündmuste ohver.
Tuntud arst ja kirjanik Viktor Topoljanski on kirjutanud, et Ježov oli pisikest kasvu ja põdur – kõigest sada kuuskümmend sentimeetrit pikk. Füüsilise arengu pidurdumist, mille puhul säilivad lapse kehale iseloomulikud proportsioonid, nimetatakse infantilismiks. Sisesekretsiooninäärmete talitluse häired võisid olla põhjustatud kaasasündinud süüfilisest, tuberkuloosist, vanemate alkoholismist, kolju- ja ajutraumast või alatoitumusest varases lapsepõlves.
„Kas tema füüsiline puue polnud ehk tingitud mingist nakkushaigusest või siis koljukahjustusest, millest tema näole oli jäänud ka väike arm, vaesusest, vanemate alkoholismist, kes olid ta juba 14-aastasena tehasesse tööle saatnud, või ehk mingist kilpnäärme või hüpotaalamuse haigusest?” arutles doktor Topoljanski.
Ta kirjutas ka rahvakomissari psüühilise arengu peetusest, tema ebaküpsest piiratud mõtlemislaadist: „Tema intellekt ja emotsioonid olid jäänud lapse tasemele, need olid kinnistunud koos fantastilise võhiklikkusega… Seletamist vajab ka Ježovi fenomenaalne sadism. Enda alaväärtuslikkuse tunnetamine ja vajadus seda kompenseerida olid tekitanud temas rikutud ja alaarenenud lapsele omase erilise julmuse. Sellised lapsed võivad karistamatuse korral lõputult piinata iga endast nõrgemat elusolevust.”
Muide, suure terrori aja juhtivate julgeolekutegelaste analüüsimine näitab, et nende seas oli väga suur protsent rikutud lapsepõlvega inimesi, kes olid kogu maailma peale solvunud.Võimalik, et lapsepõlves ja nooruses sadestunud viha ümbritseva maailma vastu tekitas täiendava psühholoogilise fooni massiliseks represseerimiseks.
Stalin kutsus Ježovi Ježevitškaks. Ježov meeldis talle seetõttu, et ei põlanud ära ühtegi räpast tööd. Üks NKVD salajase poliitosakonna töötaja rääkis kaaslastele uhkusega, kuidas Ježov oli kord tema kabinetti astunud. Ta päris, kas ülekuulatav on juba üles tunnistanud. „Kui ma ütlesin, et veel ei ole, pöördus Nikolai Ivanovitš ümber ja virutas talle vastu vahtimist. Ta seletas: „Neid tuleb üle kuulata niiviisi!”
Stalin kutsus Ježovi tihti enda juurde, nad mängisid malet. Kuid isanda, eriti veel diktaatori armastus ei kesta kaua.
27. jaanuaril 1937. a. anti Ježovile riikliku julgeoleku kindralkomissari auaste. Järgmisel päeval trükkis Pravda ära tema paraadportree. 17. juulil autasustati Ježovi julgeolekuorganite silmapaistva juhtimise eest valitsuse ülesannete täitmisel Lenini ordeniga.
27. juulil andis Kalinin talle ordeni kätte, öeldes seejuures: „Nikolai Ivanovitš on ilmutanud oma võimeid väga avaralt, ta on saavutanud suurepäraseid tulemusi.” Ježov ütles ordenit vastu võttes: „Kui inimene töötab NKVD-s, siis on ta kõige ustavam bolševik, ta on piiritult ustav oma kodumaale, valitsusele ja parteile ning partei juhile seltsimees Stalinile.”
Tema auks nimetati Põhja-Kaukaasias asunud Sulimovi väikelinn ümber Ježovo-Tšerkesskiks. Ježovi nimi kajas üle kogu riigi. Teda ülistati ajalehtedes. Temast loodi luuletusi:
Кто барсов отважней и зорче орлов?
Любимец страны, зоркоглазный Ежов.2
1937. aasta 20. detsembril toimus Suures Teatris Tšekaa–OGPU–NKVD 20. aastapäeva puhul Moskva partei-, nõukogude ja ühiskondlike organisatsioonide aktiivi koosviibimine, mis kujunes Ježovi austamisõhtuks.
Presiidiumis olid Vorošilov, Mikojan, Andrejev, Ježov, Ždanov, Hruštšov ja Dimitrov. Koosoleku avas Moskva parteisekretär Bratanovski.
Siis ilmus kohale Kaganovitš, kes võeti vastu ovatsiooniga. Ja kui saabus Molotov, tõusis rahvas kogu saalis püsti, tervitades valitsusjuhti hüüetega:
„Vjatšeslav Mihhailovitš Molotovile hurraa!”
Ettekandega esines Anastass Mikojan:
„NKVD pole lihtsalt üks ametkond! See on organisatsioon, mis on meie rahvale ja parteile kõige lähemal. Siseasjade rahvakomissariaadi töötajad, keda juhib stalinlik rahvakomissar Nikolai Ivanovitš Ježov, seisavad meie kodumaa vaenlaste vastu võitlemise eesliinil.
Partei pani Nõukogude karistusorganite etteotsa Stalini andeka ja ustava õpilase Nikolai Ježovi, kelle teod ja sõnad ei lähe kunagi üksteisest lahku. NKVD on teinud suurepärast tööd!
Ta on purustanud välismaa luureteenistuste alatud trotskistlik-zinovjevlikud pesakonnad, on puhastanud meie kodumaa paljudest rahvavaenlastest. Rahvakomissariaat on päästnud sadade tuhandete töötajate elu, on päästnud purustamisest palju tehaseid ja vabrikuid. Rahvakomissariaat toimis vaenlastega just nii, nagu on õpetanud seltsimees Stalin, sest meie karistusorganite eesotsas seisab stalinlik rahvakomissar seltsimees Ježov.
Õppige seltsimees Ježovilt stalinlikku tööstiili, nagu tema on seda õppinud seltsimees Stalinilt! Täna on NKVD ja eeskätt seltsimees Ježov kogu nõukogude rahva lemmikud…”
Mikojan rääkis, et Nõukogude Liidu kõige erinevamais paigus aitavad töölised, kolhoosnikud, insenerid, täiskasvanud ja pioneerid NKVD-l paljastada rahvavaenlasi, alatuid trotskistlik-buhharinlikke ja fašistlikke spioone, sest iga meie töötaja on ka julgeolekutöötaja!
Pärast Mikojani esinesid Stalini-nimelise Moskva autotehase tööline Maksimov, Menžinski-nimelise tehase brigadir Gožajev ja Trjohgonaja manufaktuuri töötaja Kondrašova.
Tšekistide