pole looduses võimalik ellu jääda – aga kas see on tõepoolest nii? Ei, see ei ole nii, ütleb igaüks, kes oskab mõelda. Loodus nagu ka inimelu allub võitmatu ja peatamatu voo seadustele, voolu seadustele. Kas maksab siis, kas maksab mingite võltside ellujäämisteooriate pärast rikkuda tõeliselt korrapärast süsteemi ja ilmselgele vastu seista? Järele mõelnud, ütleb igaüks, et ei maksa. Selles võib olla absoluutselt kindel. Seetõttu ma arvan, et ausaks ja läbipaistvaks tuleb õpetada mitte ainult inimesi, vaid ka teisi loomse elu esindajaid maa peal. Võib-olla ainult taimedele võib kõik andestada, olles omavahel kokku leppinud, et taimed ei oska valetada. Kas see on tegelikult nii või mitte, ei tea keegi. Seetõttu võib puhta südametunnistusega selles kokku leppida ja selle üle rohkem mitte muretseda. Vähemalt mitte sellepärast.
Muuseas, kuulatage väljendit „puhas südametunnistus”. Mida te selles kuulete? Me tuleme selle juurde veidi hiljem tagasi.
Niisiis, kui lõpuni aus olla, tuleb märkida, et ega ma raha suhtes tegelikult nii naiivne ikkagi ei olnud. Ma kujutasin endale ette selle suhtelist väärtust. Suhtelist, kuna absoluutne väärtus on hoopis milleski muus, me ju teame seda. Ma oskasin ema arvelt raha välja võtta, ta jättis mulle kaardi, kui ära sõitis. Ma oskasin raha konverteerida puljongiks. Teatud kupüür võrdus teatud arvu liitrite puljongiga. Selliste lihtsate tehetega sain ma täiesti hakkama isegi tolles poolläbipaistvas seisundis, milles ma olin sellel perioodil, eelteadmise perioodil.
Üsna pea hakati minu uksele koputama. Ma ei avanud. Kuidas on võimalik avada, kui sinu uksele koputatakse? See on vale meetod enda ilmumisest teada anda. Teoreetiliselt peaks läbi imbuma ja kohal olema. Nagu tegi tema. Nagu tegi alati vesi. Siis hakkasid nad lõhkuma ja minuga läbi ukse rääkima. Ma ei näinud nendes vestlustes mõtet, aga ma vastasin neile. Osalt viisakusest, osalt seetõttu, et kui inimesed minuga räägivad, siis nad ilmselt soovivad saada mult mingeid vastuseid. Aga kes ma selline olen, et keelata inimestele seda, mida nad minust tahavad?
Niimoodi, ukse tagant sain ma teada, et ema ei tule Türgist tagasi. Veel sain ma teada, et korteri eest on kolm kuud maksmata ja kui ma viivitamatult võlga ei kustuta, võidakse mind sellest välja tõsta. Seda ma muidugi ei tahtnud. Ma ei olnud veel saavutanud seda puhastumise astet, et elukoht poleks tähtis olnud.
Hakkasin mõtlema, kust raha saada. Kõik läks sassi.
3.
Georgi ei suutnud millestki muust mõelda. Ta läks sooja või külma õue, jalutas mööda poekestest, õllekatest, meestest, kes mängisid pikkade naritaoliste laudade taga doominotaolisi mänge, ning keris oma peas ühtainukest mõtet:
„Miks? Miks ometi?”
Mõnikord ütles ta seda valjusti ja mehed reageerisid kaastundlikult, pakkudes erinevaid vastusevariante:
„Sest on juba hilja.”
„Sest jooki on vähe.”
„Vaenlased on ümberringi.”
„Küsi midagi lihtsamat.”
Meeste hulgas istus Jean-Paul, kes kolistas hasartselt doominokividega vastu lauaplaati ja jälgis silmanurgast sebivat Georgit. Ta ise tegi Adamile sellise ettepaneku. Tõeline uurija ei saa eirata ühtki võimalust. Adam ja Jean-Paul olid kasvõi enda arvates tõelised uurijad. Jean-Paul otsustas, et ta ei ole rohkem võimeline striptiisitaridega vestlema, ehkki Adam kiitis teda õnnestunult läbi viidud vestluse eest, mis küll ei lisanud ühtki fakti uurimise hoiukarpi, aga suunas oluliselt Adami mõtteid. Ei tea muidugi, kas vajalikus suunas või mitte, aga igatahes nüüd vähemalt oli, mille üle mõelda. Võis üles ehitada hüpoteese ja teha oletusi. Võis millestki tõukuda. Ja Jean-Paul andiski Adamile selle imelise tõukumisvõimaluse.
„Sina oled siin suhteliselt oma. Sind võib kasvõi omaks pidada. Sa sobid siia. Aga minu puhul on kohe näha. Võõrapärane lõust. Mulle saadakse jälile ja antakse peksa.”
„Võiks arvata, et esimest korda,” ütles Adam.
„Ei, muidugi mitte esimest. Aga see pole põhjus. Kunagi peab see lõppema. Ma olen väsinud rindejoonel elamast.”
„Ühest asjast ma ei saa aru, kust sa need ksenofoobid kõik välja võtad?”
„Ma ju ütlesin, lõust on selline. Nad lendavad selle peale kohe kohale.”
„Miks nad minu peale kunagi ei lenda?”
„Ma ei tea. Sa ei karda neid ega tõmba neid ligi. Aga minu hirm arvatavasti meelitab neid.”
„Mis hirm? Mida sa kardad?”
„Ma ei karda midagi konkreetset. Minu hirm on abstraktne. Tulnuka abstraktne hirm mitte sobituda.”
„Oota nüüd, kui sa juba oled tulnukas, nagu sa räägid, kuidas sa siis üldse saad sobivusega arvestada?”
„Alateadlikult.”
„Aaa.”
Ja siis pakkus Jean-Paul välja võtta Georgi pideva jälgimise alla. Selle jälgimise abil võis pääseda lähemale kahele tähtsale eesmärgile. Esimene – see oli uurimine iseenesest. Mitte kunagi ei saa kõrvale heita inimest, kes on tellinud teise inimese otsingu. Alati jääb võimalus, et ta lihtsalt püüab jälgi segada. Ja tuleb tunnistada, see on üks parimaid võimalusi seda teha. Vähesed hakkaksid kahtlustama inimest, kes kannatab armastatu enneaegse kaotuse pärast. Aga võimalik, et see ongi see, mis vaja. Ja iga endast lugupidav uurija – ja Jean-Paul pidas kahtlemata endast lugu – hoiab alati seda võimalust peas.
Seetõttu nurus ta Adamilt välja loa takistusteta Georgit jälgida. Seejuures ei tulnud talle üldse pähe mõte, kuidas ise selle jälgimise ajal läbinägelikele aborigeenidele märkamatuks jääda. Ta kas viskas selle peast välja või lihtsalt lootis oma tulnuka arenemata intuitsiooni peale. Aga mis kõige huvitavam – kui ta oli juba lülitunud meeste mängudesse, siis osutas ta minimaalset tähelepanu pilkudele, mida ümbritsevad temale heitsid. Teda ei huvitanud, kui võõras ta neile tundub, ja seetõttu ei tundunudki enam. Jah, mõnikord neid ehmatasid tema hüüatused „Merde!”, kui talle ei sattunud kätte vajalikud kivid ja ta ärritus oma mängukaaslaste, õhu, igasuguste jumalate peale, kes olid kõiges süüdi, oma rahakoti peale, kuna see keeldus kupüüre sünnitamast, Georgi peale, kes möödus mängulaudadest valulise näoilmega. Kuid mitte rohkem. Nad pidasid teda imelikuks, kergelt segaseks, aga omasuguseks. Selliseks nagu nad ise.
Mingil hetkel Jean-Paul tajus seda. Oli mingi eriti hasartne mänguhetk, ta vandus kuidagi eriti keerukalt, Georgit ei olnud läheduses, mehed vaatasid teda, ja kõige väljendusrikkam neist, kõige punasema lõustaga, kõige paksemate huultega, ütles rahustavalt:
„Ole nüüd, Palõtš, ära siis nii keema mine, kõik saab korda.”
Ja Jean-Paul hardus vaikselt.
4.
Arkadi otsustas alustada oma tuttavatest. Kuna tuttavaid preilnasid tal ei olnud või siis peaaegu ei olnud, hakkas ta sõpru mööda käima. Kuidagi kukkus välja, et ta otsustas alustuseks valida oma projekti meesosatäitjad ja hiljem, kui on juba tekkinud kogemused suhtluseks inimestega sellel tundlikul teemal, minna üle naisosatäitjate juurde. Danil teatas kohe, et ei kavatse talle abiks olla.
„Kui siis, ainult äärmisel juhul. Sa tahtsid ise seda teed käia. Hakka aga minema. Iga minu tehtud sammu eest hakkan sult võtma protsenti.”
Selleks ajaks olid nad juba sina peal.
Seepärast istus Arkadi praegu külas oma klassivenna Altufjevi juures ja jõi laiast pokaalist kummalist läilat jooki – Altufjevile meeldis hämmastada oma külalisi ootamatute jookidega, seekord pakkus ta Arkadile cointreau’d – ja puterdas piinarikkalt.
„Mispärast sa tulid?” küsis kärsitu Altufjev. „Ma saan ju aru, et mitte niisama. Kuidas käsi käib? Hästi. On midagi uut? Ei ole. Kohustuslikud küsimused on esitatud. Mine asja juurde.”
Ta hüppas diivanilt ja hakkas mööda tuba sebima. Arkadi puterdas, aga asja juurde ei asunud.
„No ma ei usu, et sa oleksid