ja kõigil. Mitte ainult seksis, kui filmi ideed veidi laiemalt projitseerida. Igas inimtegevuse sfääris. Igas, saad aru?”
„See tähendab, sa oled humanist?” küsis Altufjev kindluse mõttes üle.
„Paljuski.”
„Selge. Ja mis, sa siis võtadki mind filmi? Ilma proovideta, ilma milletagi? Lihtsalt sõbramehe poolest? Usaldad mulle sellise raske asja lihtsalt sellepärast, et me käisime kunagi ühes klassis? Anna andeks, miskipärast pole usutav. Ja ikkagi, kui kõik ongi nii, nagu sa räägid, siis peab see asi sind erutama, ja sel juhul võib sinu lähenemist nimetada vähemalt ebaprofessionaalseks.”
„Ei, ma päris nii ei ütleks. Teatud katse pead sa ikkagi läbima.”
„No see on juba arusaadavam. Ja milles see katse seisneb, kui see saladus pole?” Altufjev elavnes silmanähtavalt.„Noh, sa pead aru saama, et žanri seadused dikteerivad omad reeglid.”
„Sellest saan ma väga hästi aru.”
„Sa pead tegema seda inimeste nähes. Prožektorite ja torulampide valgel. Ma pean veenduma, et kaamera ei aja sind pingesse.”
„Kedagi keppima või?”
„Jah,” ütles Arkadi ja punastas.
„Kuule, aga kes on selle su filmi režissöör?” viis Altufjev jutu mujale, sügavalt mõtiskledes oma perspektiivide üle vaenuliku maailma palge ees. „Ma saan aru, et sa annad tootmiseks raha ja otsustad igasuguste küsimuste üle. Aga kes lavastab? Äkki ma ei meeldi talle? Isegi kui ma teen sellesamuse katse läbi.”
„Mina olengi režissöör. Selles ongi kontseptsioon, mõistad? Just nimelt selles. Keegi ei tea, kuidas seda üles võtta. Keegi ei tea projekti lõpuni. Ainult mina. Ja ma ei räägi kellelegi midagi. See tähendab, räägin, aga mitte kõike. Osade kaupa ja erinevatele inimestele. Sulle ühe osa, kellelegi teisele teise. Igaüks teab väikest ideetükikest, kuid keegi ei tea tervikut.”
„Aga mis meid takistab kokku saamast, neid tükke üksteisele tutvustamast ja mõistatust tervikuna kokku panemast?”
„Aaa, see on ka huvitav punkt. Mõned tükid hoian ma ainult endale. Võib-olla mitte päris võtmeküsimused, aga ilma nendeta te mõistatust ei lahenda.”
„Tähendab, vaat milline kavalpea sa oled?” küsis Altufjev Arkadi meelest austusega.
„Kui soovid.”
„Ei, mis mul sellest. Sinu idee, sina oled peremees, sina otsustad. Ma lihtsalt tõesti ei saa aru, miks sa tulid selle kummalise, ehkki ahvatleva ettepanekuga kõigist klassivendadest just minu juurde.”
„Kui tahad, ma selgitan. Ega ma niisama. Ma uurisin järele. Esiteks oled sa praegu üksi. Mis tähendab, et energiat peaks sul jätkuma.”
„Oletame,” muigas Altufjev rõõmutult.
„Teiseks, ja peamiseks, kas sa mäletad, mis juhtus kolmandas klassis?”
„Kolmandas klassis juhtus paljugi,” ütles Altufjev õigustatult. „Mida sa praegu täpselt silmas pead?”
„Sa tõid millalgi kevadel kooli ajakirja. Täiesti süütu ajakirja. Playboy vist. Praegu me saame aru, et see oli süütu. Aga tollal oli see enamikule meie klassi poistele tõeliseks erootiliseks ilmutuseks. Vähemalt minu jaoks kohe kindlasti. Ja sina assotsieerud alati nende kaunite alasti klantsnaistega. See on saatus, kui soovid. Ja miskipärast olen ma siiamaani olnud sada protsenti kindel, et sa saad hakkama.”
„Aga nüüd enam pole veendunud?”
„Ma oleks veendunud edasi, aga sa ajad nii väärikalt vastu.”
„Hirm on lihtsalt. Pane ennast minu olukorda. Elad niisama tasapisi, ei kõssagi. Äkki ilmub su juurde tont teab kes, kauge kadunud klassivend, ja teeb priuh-prauh ettepaneku pornofilmis osaleda. Siin on kas maailm hulluks läinud või sa ise või siis unustatud klassivend.”
„Sa ei usu oma õnne?” naeratas Arkadi.
„Mitte päris nii. Pigem ei ole kindel, et õigustan. Ma ju ei tea, kuidas mu organism kaamerate ees käitub.”
„Vot sellepärast me teemegi sulle katse.”
Ootamatult olid vestluskaaslased rollid vahetanud, enesekindla elupõletaja ja seiklejana esines juba Arkadi ja Altufjev hakkas äkki üha enam sarnanema vistrikulise juntsuga, kellena end siiamaani oli paratamatult tundnud Arkadi.
„Üks küsimus veel,” et pilt oleks täielik, haaras Altufjev järsku klaasi Arkadist alles jäänud cointreau’ga ja hakkas seda mudima. „Kus sa tüdrukuid valima hakkad? Kas lähed ka vanade tuttavate juurde?”
„Ei, ma ju selgitasin sulle põhiideed. Täiesti tavalised noormehed täidavad kõikide unistuse ja suhtlevad rõõmsalt ebamaiselt kaunite neidudega. Ma hakkan käima mööda modelliagentuure.”
„Ahah, kohe nii. Nad on kohe jooksuga nõus.”
„Sa unustad rahalised huvid. Kui ma pakun neile selliseid summasid, nagu ma pakun, ei suuda nad vastu panna.”
„Sa oled selles kohe nii kindel?”
„Kindel. Kusjuures ma kavatsen iga kandidaadi isiklikult välja valida.”
„See tähendab, järele proovida?”
„Ei, mispärast proovida. Mina olen režissöör ja trupiga suhete loomine ei kuulu minu plaanidesse.”
„Jajaa, saan aru, kõrge kunst. Kõik on sellised higised ja räpased, aga sina lehvid tapluse kohal, musta välgu sarnane.”
„Mispärast räpane? Kõik saab ilus olema. Aga tüdrukutega ma vestlen. Uurin nende plaane ja sisemaailma.”
„Misjaoks sul seda sisemaailma tarvis on?” Altufjev oli siiralt hämmastunud. „Niipalju kui ma endale ette kujutan, ei nõuta ju midagi seesugust. Tavaline lugu ja ei mingit sisemaailma. Mingis plaanis lihtsalt võib-olla. Kus võtmesõna on „sisemine”. Aga miskipärast tundub mulle, et sa ei pidanud seda silmas.”
„Õigesti tundub. Ma olen huvitatud näitlejatest, keda mitte lihtsalt ei meelita minu raha, ehkki mul on seda praegu palju, vaid kes teeksid tööd südamega, saades filmimisprotsessist tõelise naudingu.”
„Tähendab, hakkad entusiaste otsima?”
„Lühidalt öeldes jah.”
„Just-just.”
„Sa ei saa aru. Modellid on ka inimesed. See on selline ilusa naise efekt. No elab selline, särab ja sätendab, keegi ei julge talle sündsusetult läheneda. Sest et ta on nii meeletult ilus ja kättesaamatu. Aga tema on võib-olla kogu elu sellest unistanud. Aga ise initsiatiivi üles näidata – kas uhkus ei lase või ta lihtsalt ei tea, kuidas seda teha.”
„Utopist oled, vaat, mis ma sulle ütlen. Tommaso Campanella Limited. Soovitan sul oma filmikompaniile selline nimi panna.”
„Aga tõesti, see on mõte,” läks Arkadi järsku põlema, „see väljendab mu kontseptsiooni väga hästi.”
„Ma nõuan sult protsenti,” purskas Altufjev närviliselt naerma.
„Aga palun.”
„Olgu. Ma annan sulle teada. Mõtlen korralikult läbi ja annan teada. Noh, ses mõttes, et kas ma olen valmis ennast selles keerulises ametis proovile panema või mitte.”
„Anna teada. Ja kui ma leian tüdrukud, siis ma saadan sulle pilte. Kui sa tahad, ma võin ka proovivõtetest pilte saata. Loodetavasti see tõstab su motivatsiooni.”
„Jääme ootele,” resümeeris Altufjev jutuajamise.
5.
Oma pika karjääri vältel oli Blutussov saavutanud sellise professionaalsuse, et isegi laval seistes võis ta mõtiskleda kõrvaliste asjade üle. Sõrmed tegid oma tööd automaatselt, häälepaelad ei vajanud samuti aju kontrolli. Kõikidel kontsertidel kõigis tinglikes Sõzranites esitas Blutussov enam-vähem ühte