sobinud. Paar korda oli ta üritanud sellest rääkida mänedžeri, nutika pruntissuise onkliga, kelle kõrvarõngas pidi arvatavasti maailmale kuulutama, et mitteformaalse boheemluse riismed polnud veel mänedžeri mustast hingest täiesti kadunud, et kusagil hingepõhjas oli ta veel ikka seesama rock’n’roll’i poisike, kes tassis õnnistatud kaheksakümnendatel muusikute aparatuuri ja jooksis õlle järele, lihtsalt seetõttu, et kitarri mängida ta ei osanud, aga osa saada tahtis meeletult.
„Kuule, Jefim, kuule nüüd, see on ju tont teab mis. Kas sa tead, kuidas nad on mind ära tüüdanud, need laulud,” vedas Blutussov lõdvalt käeservaga üle kõri. „Täitsa siiber, jõudu ei ole. Tohib, ma laulan midagi uut? Kasvõi üks kord? Noh, katsetaks vähe? Raputan ennast üles. Kutid raputan ka. Nood on ka juba laval nagu kärvand kalad.”
„Kes seda su uut kuulnud on?” küsis halastamatu mänedžer Jefim. „Kas tinglik Sõzran on su uut kuulnud? Olgu, olgu. Kaks inimest ei loe. Minagi pole su uut korralikult kuulnud. Ei noh, kuulnud muidugi olen, aga une pealt ei meenu. Aga „Tee eikuhugi” meenub. Ja Sõzranile meenub ka. Aga mille eest inimesed raha maksavad? Inimesed maksavad raha, et kuulda seda, mida nad niigi väga hästi teavad.”
„Tõesti?” küsis Blutussov kahtlevalt.
„Täiesti kindlalt. Sellele ongi kõik üles ehitatud.”
„Mis?” ei saanud Blutussov aru.
„Kõik,” selgitas Jefim taibukalt.
Blutussov lõi nukralt käega ja läks koju.
Hiljem, mõne aja pärast ei piinanud ta enam ennast sellega. Kui nad tahavad vanu laule, olgu peale, et ta ise seda päriselt ei uskunud, saagu oma vanad laulud. Blutussov mängis ja laulis automaatselt, kordagi teadvusele tulemata, ümbritsevale peaaegu tähelepanu pööramata. Ta oli võimeline andma selliseid kontserte mistahes seisundis ja ainult mure oma tervise pärast ei lubanud tal tegelikult minna sellisele eksperimendile ja näidata ükskord Jefimile, milleni on teda viinud need eeskavad tinglikes Sõzranites. Kuid aja möödudes leppis ta sellega täiesti ja hakkas saama mingit tinglikku naudingut, ta võis mõnda meloodiat mängides mõelda peas teist, uut laulu, millist Jefimi sõnul keegi ei mõistnud, ja võib-olla nii ongi parem. Vot see jama, mida me praegu mängime, pole mulle mitte kunagi meeldinud, ja mis meil siis lõpuks on? Lõpuks on see, et me mängime seda juba viisteist aastat, nii et kui ma kuulen seda mõnes tinglikus Sõzranis mobiilihelinana, tahaksin minna, inimesel telefoni käest kiskuda ja selle vastu konarlikku asfalti lömastada. Aga uus – see hoiab närve ja hinges on hea. Nii et alati, palun väga. Aga raha, noh raha on tore asi, pole veel kedagi seganud.
Praegu mõtles Blutussov Nastjast. Kummaline, teda polnud kunagi eriti erutanud hullumeelsed austajannad. Oma karjääri jooksul oli ta neid kohanud palju, peamiselt muidugi nooremast peast, just siis, kui kõik laulsid tema „Teed eikuhugi” ja tema tollane abikaasa oli armukade kõigi tüdrukute peale, kes olid lahinguga tema garderoobi sisse murdnud. Tegelikult ei olnud naisel armukadeduseks erilist põhjust. Blutussov pigem irvitas nende hullunud rokipiigade üle, selle sõna kõigis tähendustes, samuti kõigi nende lugude ja müütide üle, mis olid jõudnud selle laulu ümber kasvada. Tüdrukud ulgusid ja küünitasid talle autogrammi saamiseks kõige paljulubavamaid riietusesemeid, pööritasid kaootiliselt silmi ja palusid armastada neid vähemalt mingi võimaliku armastusega, peaasi, et otsekohe, et tema üllas kannatav hing saaks leevendust nende puhaste tunnete ookeanis. Blutussov lahkus nende juurest sõprade või naise juurde, jättes endast maha vaid ebamääraseid kommentaare, umbes seda tüüpi, et „kuulake tähelepanelikumalt”, „armastage laule, mitte lauljat” või „kõik saab veel olema”.
Aga tollest Nastjast ei saanud millegipärast vabaks. Võib-olla oli asi selles, et Blutussov ei olnud ammu sellise publikuarmastusega kokku puutunud. Juba ammu ei olnud keegi üritanud teda õigele teele suunata, tema üllast haavatud hinge unest äratada ja näidata talle igavese kevade võlusid tema eas, neljakümnest vanemana, kui on aeg mitte ainult kive kokku korjata, vaid viimase jõuga veel vilja kanda. Teda pani imestama, et nii noor tüdruk oli mitte lihtsalt tema loominguga kursis, vaid nagu varasematel aegadel, oli valmis tema ilmselgelt muserdatud elu parandama, kaunistades seda enda isikuga, aga võimalik, et lihtsalt kutsudes üles maailmavaadet revideerima ja uut, puhast ja kaunist elu elama, kõiki enda ümber armastades ja sellele armastusele igavesi ja suursuguseid hümne luues.
Ei, Blutussovil ei olnud plaanis eluviise muuta ega oma maailmavaadet kuidagi revideerida. Teda ei rahuldanud eriti see elu, mida ta oma teekonna praegusel hetkel elas, aga teisest küljest tundusid kõik arutlusel olevad variandid talle veel vähem vastuvõetavad. Siit ka tema hommikune nõutus. Siit ka küsimus: „Milleks see kõik?”
Ta andis pillimeestele üleliigse takti ette (üleliigse sellepärast, et kõik teadsid juba seitse aastat kõike peast ega vajanud täiendavaid numbreid, ka mitte rütmi etteandmiseks) ja hakkas mängima „Magnituudi”, lugu, millega ta lõpetas alati kõik kontserdid tinglikes Sõzranites. See oli üks vähestest vanadest lauludest, mis tekitas siiamaani rahulolu, kuigi oli ikkagi aja jooksul kaunikesti maha käinud. Ta otsustas kindlasti Nastjaga veel kord kohtuda. Ja toimugu see kasvõi uuesti tema korteris.
Loiult naeratades mängis Blutussov mällu kivistunud akorde, meenutades oma korterit ja poolalasti Nastjat hommikuses köögis.
„Vanaks hakkan jääma või mis,” mõtles ta, kähisedes välja „Magnituudi” teksti ja vaadates üksluisusest piinatud pillimehi.
Kontsert lõppes, Blutussov puhkas tavapäraselt garderoobis, neelas tavapäraselt sada grammi konjakit, mis pidi tema häälepaelte kallal läbi viima imepäraseid metamorfoose, kohtus tavapäraselt kohalike muusikaliselt meelestatud noortega, kes ootasid autogramme ja lihtsalt tahtsid staariga suhelda. Nende jaoks oli ta ikka veel staar, nende jaoks, kes tulid tema kontserdile igavese „Tee eikuhugi” mõju all, olles saanud alles kaheksateist. See tsüklilisus oli Blutussovit alati hämmastanud. Aastad möödusid, põlvkonnad vahetusid, kuid ikka leidus mingi arv noori ja keevalisepoolseid tegelasi, kes avastasid enda jaoks tema loomingu ja tormasid selle nagu uue peale. Tema kirge noortega suhelda – teisiti kui arusaamatu kirena seda kirjeldada ei saanud, ta võis jätta kõik ja minna koos nendega mingisugusesse määrdunud korterisse, et juua nende odavat õlut ja kuulata nende poolisetegevuslikke laule – võis seletada eelkõige sellega, et ta alateadlikult lootis, et see annab talle midagi, et nende värske taju juhib ta mingite uute jumalike akordide juurde, annab talle energiat, millest ta enda arvates aegamööda tühjaks jookseb.
„Ja mida te siis ka kirjutate?” küsis Blutussov tingliku Sõzrani noortelt. „Mis stiilis?”
„Nojah, Valja meil kirjutab muusikat. Valja, mis stiil on?”
„Ma ei tea,” ütles häbelik Valja. „Tuleb välja see, mis välja tuleb. Ma ei tea, mis stiilis. Selline eklektika nagu.”
„Mängite mulle?”
„Teile? Kõhe on kuidagi.” Igas tingliku Sõzrani noorterühmas leidus alati üks kõige julgem ja familiaarsem, kes oli küll vaimustatud oma kõlarikangelasega suhtlemisest, kuid samal ajal tõstis see teda mingile uuele tasandile: kui Blutussov ise peab normaalseks temaga suhelda, siis on ta juba oma elus midagi saavutanud ja saavutab edaspidi veel rohkem. „Kes olete teie ja kes oleme meie,” koketeeris ta seepärast ennastunustavalt, imehästi teades, et niikuinii laseb end pehmeks rääkida ja mängib kohe maitre’ile oma lemmiklaulu, just seda, mis tal alati hästi välja kukub, laulab nii, nagu kunagi varem laulnud ei ole ja suure tõenäosusega kunagi enam ei laula ka.
Blutussov käis leebelt peale, noored edvistasid veel mõnda aega, aga nõustusid vältimatult, istusid garderoobis radikatele ja aknalaudadele ning hakkasid väntama oma üldjuhul küllaltki triviaalset leierkasti kas revolutsiooniliste või armusõnadega. Tänased laulsid alternatiivmuusiku raskest elust tänapäeva ühiskonnas, kuidas suured tõsised onud ja tädid neid ei mõista, kuidas nad üritavad olla harmoonias selle allutamatu maailmaga, kuidas see neid omaks ei võta, välja tõukab, jättes ainsaks valikuvõimaluseks mässu ja vastuhaku.
Blutussov tabas ruttu harmoonia ja mängis kokkutulnute piirituks vaimustuseks nendega ukulelel kaasa.
„Kui