rääkida?»
«Jah,» vastas väike mehike hommikukuue hõlmu kokku lüües.
Kui vahendaja oli läbi lornjeti uurinud seda hommikukuube, proua Piédeferi vanamoelise ruudulise palitu ja kadunud proua de la Baudraye kleidi ristsugutist, leidis ta, et inimene ise, tema hommikukuub ja väike savist kolle, kus plekk-kastrulis kees piim, rääkisid küllalt selget keelt, nii et finessid osutusid siin ülearusteks.
«Võiksin kihla vedada, mu härra,» ütles uustulnuk jultunult, «et sööte Hurbaini juures Palais-Royalis kahefrangiseid lõunaid.»
«Miks te seda arvate?»
«Oo, mäletan, et olen teid seal näinud,» vastas pariislane täiesti tõsiselt. «Kõik printside võlausaldajad söövad seal lõunat. Te ju teate, et kõige suuremate isandate võlgadest saab vaevaga kümme protsenti kätte… Ma ei annaks teile viitki protsenti kadunud Orleans’i hertsogi vekslite eest… ja isegi… (ta tasandas häält)… tema kõrguse…»
«Kas tulite minult veksleid ostma?» küsis viinamarjakasvataja, kes pidas end teravmeelseks.
«Ostma?..» muigas vahendaja. «Kelleks te mind peate?.. Olen härra des Lupeaulx, palvekirjade ametlik vastuvõtja ja ministrite nõukogu peasekretär; tulen teile kokkulepet pakkuma.»
«Missugust?»
«Teile, mu härra, on teie võlgniku positsioon ju hästi teada…»
«Minu võlgnikkude…»
«Olgu, mu härra, te tunnete oma võlgnikkude positsiooni; nad on kuninga juures suures lugupidamises, kuid raha neil ei ole ja pealegi on nad kohustatud esinduslikult elama… Kindlasti pole teile poliitilisedki raskused tundmata: aristokraatia tuleb taastada, silm silma vastu ähvardava kolmanda seisusega. Kuninga idee, mida Prantsusmaa ei oska hinnata, on see, et peeridekojast tuleb luua rahvuslik institutsioon nii nagu Inglismaal. Selle suure idee teostamiseks on aga vaja aastaid ja miljoneid… Aadliseisus kohustab, mu härra, ning hertsog de Navarreins, kes, nagu te teate, on kuninga esimene kammerhärra, ei eitagi oma võlga, kuid tal pole võimalik… (Olge ometi mõistlik! Arvestage asja poliitilist külge! Väljume ju alles revolutsioonikuristikust. Ja teiegi olete aadlik!) Niisiis, tal pole võimalik teile maksta…»
«Mu härra…»
«Ärge kiirustage,» ütles des Lupeaulx, «kuulake… Tal pole võimalik teile maksta rahas, hüva! Teie aga olete ju tark inimene, te lasete endale tasuda soodustustega… kas kuninga või ministrite soodustustega.»
«Mis veel! Kas selleks andis mu isa aastal 1793 sada tuhat…»
«Kallis inimene, jätke etteheited! Kuulake parem üht poliitilise aritmeetika ettepanekut: Sancerre’is on maksunõudja koht vakantne; ühel endisel armee pealaekuril on sellele ametikohale õigus, kuid tal ei ole väljavaateid; teil on väljavaated, kuid ei ole õigust; ometi saate teie maksunõudjaks. Olge sellel kohal kolm kuud ja esitage siis lahkumispalve. Härra Gravier maksab teile sel puhul kakskümmend tuhat franki. Peale selle annetatakse teile kuningliku Auleegioni orden.»
«See on juba midagi,» ütles viinamarjakasvataja, keda palju rohkem veetles rahasumma kui ordenilint.
«Te saate aga tema ekstsellentsi lahkuse osaliseks vaid siis, kui tagastate tema hiilgusele, hertsog de Navarreins’ile kõik võladokumendid…»
Sancerre’i tagasi pöördudes oli viinamarjakasvataja juba maksunõudja. Kuus kuud hiljem asendas teda härra Gravier, keda tunti kui armastusväärsemat rahandustegelast impeeriumiajajärgust, ja loomulikult tutvustas härra de la Baudraye teda oma abikaasale.
Vaevalt oli viinamarjakasvataja maksunõudja ametikohalt vabanenud, kui ta uuesti Pariisi sõitis, et teiste võlgnikega arveid klaarida. Sel korral nimetati ta kohtuministeeriumi nõunikuks, Auleegioni ohvitseriks ja paruniks. Kui parun de la Baudraye oli kohtuministeeriumi nõuniku ametikoha ära müünud, külastas ta veel oma viimaseid võlgnikke ja ilmus siis Sancerre’i kui ametlik palvekirjade vastuvõtja ja kuninglik komissar ühe Nivernais’s asuva anonüümse kompanii juures, palgaga kuus tuhat franki, – see oli juba tõeline sinekuur. Lihtsameelsest la Baudraye’st arvati, et rahanduslikust seisukohast oli ta meeletuse teinud, abielludes preili Piédeferiga, kuid tõepoolest oli ta hiilgava tehingu sooritanud.
Tänu närusele kokkuhoiule ja rahalisele kahjutasule, mille ta sai oma isa 1793. aastal natsionaliseeritud maade eest, võis meie väike mehike aastal 1827 teostada oma eluaegse unistuse!.. Makstes nelisada tuhat franki sularahas ja võttes endale kohustused, mis sundisid teda, nagu ta ise ütles, umbes kuus aastat elama õhust, suutis ta omandada Loire’i kaldal, kaks miili Sancerre’ist ülalpool, Anzy rüütlimõisa, mille suurepärane, Philibert de Lorme’i poolt ehitatud loss on asjatundjaile üheks õigustatumaks imetlusobjektiks. Lõpuks ometi sattus ta oma ringkonna suurmaaomanike kilda! Ei ole kuigi tõenäoline, et majoraadi asutamine Anzy maavaldustest, La Baudraye läänist ja La Hautoy mõisast, mis ametlike ürikute alusel toimus detsembris 1829, oleks põhjustanud erilist rõõmu Dinale, kes seejuures taipas, et kuni 1835. aastani tuleb tal elada varjatud puuduses. Ettevaatlik la Baudraye ei lubanud oma naisel Anzysse elama asuda ega seal ühtki muudatust ette võtta, enne kui viimane osa ostuhinnast oli tasutud.
See ülevaade esimese parun de la Baudraye äripoliitikast annab meile täieliku pildi inimesest enesest. Need, kes on tuttavad provintslaste iseärasustega, taipavad kohe, et siin on tegemist kirega maa vastu, hävitava, ainulaadse kirega, mingi uhkeldava ahnusega, mis sageli viib laostumiseni, sest obligatsioonide protsendid ja maast saadavad tulud ei ole tasakaalus. Inimesed, kes aastail 1802–1827 naersid väikese la Baudraye üle, kui nägid teda jalgsi Saint-Thibault’sse kõmpivat ja seal nii agaralt oma äriasju ajavat nagu mõni tavaline väikekodanlane, kes elab oma veinisaagist, või need, kes ei mõistnud ta ükskõiksust selle soosingu suhtes, mis võimaldas talle ametikohti, millest ta loobus, kui ta need vaevalt oli kätte saanud, – kõik need isikud leidsid nüüd mõistatuse lahenduse, kui see formicaleo hüppas oma saagi kallale, mida ta juba ammu oli varitsenud, oodates, et hertsoginna de Maufrigneuse’i pillamine viib ta uhke lossi ja mõisa, mis juba kolmsada aastat olid kuulunud d’Uxelles’i suguvõsale, lõpuks siiski sundmüügile.
Proua Piédefer asus oma tütre juurde elama. Ta rahuldus tuhande kahesaja frangise eluaegse rendisega ja loovutas oma Hautoy mõisa väimehele. Härra de la Baudraye ja ta ämma ühendatud varandus andis umbes viisteist tuhat franki aastast sissetulekut.
Oma abielu esimestel päevadel õnnestus Dinal läbi viia mõningaid muutusi, mis La Baudraye’st tegid väga meeldiva eluaseme. Tohutust hoovist, kust eemaldati keldrid, surutõrred ja inetud kõrvalhooned, tegi proua de la Baudraye inglise aia. Teisele poole häärberit, mis kujutas endast tornikeste ja viilkatusega hoonet, millel ei puudunud omapära, rajas Dina teise aia lillede, muruplatside ja tiheda põõsastikuga; selle aia eraldas ta viinamarjaistandusest müüriga, mis täiesti uppus väätkasvudesse. Ka kodusesse ellu tõi noor perenaine nii palju mugavust, kui seda sissetulekute nappus võimaldas. Et ennast nii väljapaistvast noorest naisest, nagu Dina seda näis olevat, mitte laostada lasta, vaikis härra de la Baudraye targalt neist rahadest, mis ta oma Pariisi võlgnikelt sai. Sügav saladus, millega ta ümbritses oma äriasju, andis ta iseloomule teatud salapärasuse ja ülendas teda oma naise silmis nende esimestel abieluaastatel, sest vaikuses peitub palju suurust!..
La Baudraye’s toimunud muutused tekitasid elavat soovi noort majaprouat näha, seda enam, et Dina ei tahtnud end näidata ega ka ise külalisi vastu võtta, enne kui oli saavutanud teatud enesekindluse, tutvunud kohalike kommetega ning esmajoones oma sõnaahtra abikaasaga. Kui lõpuks ühel ilusal kevadhommikul aastal 1825 nähti Sancerre’i promenaadil kaunist proua de la Baudraye’d, kes kandis sinist sametkleiti, kuna ta ema oli mustas sametis, siis tõusis linnakeses suur kihin-kahin. See maitsekas tualett andis kohe ülekaalu noorele daamile, kes oma kasvatuse oli saanud Berry pealinnas. Seda sädelevat imelindu külla kutsudes kardeti, et ei suudeta tema ees küllalt teravmeelselt esineda, ja loomulikult hoidusid inimesed siis tagasi, sest proua de la Baudraye ajas kohalikele daamidele otse hirmu peale. Kui aga härraste de la Baudraye’de salongis tuli imetleda kašmiiritaolist vaipa, kullatud mööblit à la Pompadour, brokaateesriideid akendel ja lilledega