siis oskas ta rääkida kõigist asjust ning ikka selgelt ja heas stiilis. Nii tuldi siis Cosne’ist, Charitést ja Nevers’ist – Loire’i paremalt kaldalt – ning Lérést, Vaillyst, Argent’ist, Blancafort’ist ja Aubignyst – Loire’i vasakult kaldalt, et lasta end esitleda proua de la Baudraye’le, nagu Šveitsis lasti end esitleda proua de Staëlile. Need, kes esmakordselt selle šveitsi mängutoosi viise kuulsid, lahkusid ülimas vaimustuses ja jutustasid Dinast selliseid imeasju, et naised kümne miili ulatuses kadedaks muutusid.
Vaimustuses, mida sisendatakse teistele, või enesele sugereeritud osa mängimises peitub ebajumalale midagi joovastavat, mis lämmatab temas igasuguse kriitilise meele. Võib olla, et üleskruvitud närvid loovad õhkkonna, kus tekib mingi sära, ja selles säras näed maailma kuskil all, enese jalge ees. Kuidas muidu seletada seda lõpmatut lihtsameelsust, millega ühesuguste efektidega stseene korratakse ikka jälle uuesti, mõistmata märkusi, mida teevad lapsed, kes tavaliselt vanemate suhtes on halastamatud, või abielumehed, kes oma naiste süütuist kavalustest ammu on aru saanud? Härra de la Baudraye oli nii otsekohene nagu inimene, kes esimeste vihmapiiskade langemisel oma vihmavarju avab; kui ta naine alustas diskussiooni neegerorjadega kauplemisest või sunnitööliste olukorra parandamisest, võttis ta oma väikese sinise mütsi ja põgenes vaikselt ära; ta oli kindel, et jõuab Saint-Thibault’s ära käia, seal vaatide väljalaadimist kontrollida ja tunni aja pärast tagasi olla, leides diskussiooni veel täies hoos edasi kestvat. Kui tal aga muud midagi teha ei olnud, siis läks ta puiesteele, kust avanes kütkestav vaade Loire’i orgu, ja nautis värsket õhku, seni kui ta naine esines oma sõnade sonaadiga või võttis osa filosoofilisest duetist.
Asunud väljapaistva naise pjedestaalile, tahtis Dina tegelikult tõendada, kui suur on ta armastus tähelepanuväärivate kunstiteoste vastu; ta omandas kiiresti romantilise kooli ideed, mõistes kunsti all poeesiat ja maale, raamatuid ja kujusid, mööblit ja ooperit. Ühtlasi hakkas ta keskaja austajaks. Ta kuulas järele, kust võis saada renessansiajajärku kuuluvaid rariteete, ja tegi kõigist oma austajaist truud komisjonärid. Nii omandas ta juba oma abielu esimestel päevadel Rougei’ perekonnale kuulunud mööbli, mis aastal 1824 tuli Issoudunis müügile. Ta ostis kauneid asju Nivernais’st ja Ülem-Loire’i piirkonnast. Uueks aastaks ja sünnipäevaks ei jätnud ta sõbrad kasutamata juhust, et talle mõningaid haruldusi kinkida. Need Dina fantaasiad leidsid ta abikaasagi silmis armu; väike mehike tegi näo, nagu ohverdaks ta meeleldi mõned eküüd oma naise tujudele, tegelikult aga pidas see maadeahnitseja silmas oma Anzy lossi. Kõik need antiikasjad olid tollal palju odavamad kui moodne mööbel. Viie või kuue aasta pärast olid eestuba, söögituba, kaks salongi ja buduaar, mis Dina La Baudraye alumisel korrusel sisse oli seadnud, ja isegi trepiruum tulvil täis meistriteoseid, mis neljast ümberkaudsest departemangust olid kokku ostetud. See majasisustus, mida kogu maakond pidas kummaliseks, oli Dinaga täielikus kooskõlas. Need imetlusväärsed kunstiteosed, mis varsti uuesti moodi läksid, hämmastasid äärmiselt esmakordseid külastajaid, kes hakkasid midagi eriskummalist ootama; nende ootused aga ületati, kui nad läbi lillemere silmasid katakombe vanakraamiga, mis oli üles seatud nagu kadunud du Sommerard’i juures, keda peeti «mööblikalmistu vanakeseks». Kõik need vaatamisväärsused olid muide nagu vedrud – neile maksis vaid mõne küsimusega peale vajutada ja kohe hakkasid kostma tiraadid Jean Goujonist, Michel Columb’ist, Germain Pilonist, Boulle’ist, Van Huysiumist ja Berryst pärit kuulsast maalikunstnikust Boucher’st, puunikerdaja Clodionist, Veneetsia inkrustatsioonidest, itaalia tenorist Brustolonest, sellest Michelangelost raaminikerduse alal, kolmeteistkümnendast, neljateistkümnendast, viieteistkümnendast, kuueteistkümnendast ja seitsmeteistkümnendast sajandist, Bernard de Palissy või Petitot’ emailmaalidest, Albrecht Düreri (Dina hääldas Düri) gravüüridest, maalitud pärgamentidest, lillelisest, leegitsevast, kaunistatud või puhtast gootikast – terve valing tiraade, mis vanad jalust maha lõi, kuid noori vaimustas.
Innustunud soovist Sancerre’i elustada, püüdis proua de la Baudraye seal kirjandusseltsi asutada. Kohtueesistuja härra Boirouge, kes tol ajal oli hädas ühe maja ja aiaga, mis ta Popinot-Chandier’lt oli pärinud, kiitis kirjandusseltsi asutamise heaks. See kaval kohtutegelane ilmus proua de la Baudraye juurde, et põhikirja asjus kokku leppida, ja avaldas soovi üheks seltsi asutajaks olla; ühtlasi andis ta oma maja viieteistkümneks aastaks kirjandusseltsile rendile. Juba teisest aastast peale hakati seal doominot, piljardit ja kaarte mängima, hõõgveini, punši ja likööri jooma. Seal korraldati mõnikord rafineeritud õhtusööke väiksemale ringile ja karnevali ajal peeti seal maskeraade. Kirjanduslik tegevus piirdus sellega, et loeti ajalehti, räägiti poliitikast ja arutati äriasju. Härra de la Baudraye külastas kirjandusseltsi agaralt – naise pärast, nagu ta naljatades ütles.
Sellised tulemused lõhestasid üleva naise südame; ta ei pannud enam Sancerre’ile mingeid lootusi, vaid koondas kõik ümbruskonna vaimukamad inimesed nüüdsest peale oma salongi. Ometi, hoolimata kõigest vaevast, mida nägid härrad de Chargeboeuf, Gravier, de Clagny, abbé Duret, prokuröri esimene ja teine abi, üks noor arst ja üks noor asekohtunik, kõik tulised Dina austajad, juhtus hetki, kus oldi sõjast väsinud, ja lubati endale ekskursioone nende meeldivate tühiasjade valdkonda, mis moodustavad seltskondliku keskustelu tavalise põhialuse. Härra Gravier nimetas seda tõsiduselt mõnulemisele siirdumiseks. Abbé Duret’ vistipartiid olid jumaluse peaaegu täielikele monoloogidele vajalikeks vahepaladeks. Kolm võistlejat väsisid vahel kõige kõrgemajärgulistest diskussioonidest, nagu nad oma kõnelusi nimetasid, kuid ei julgenud siiski vähimatki tüdimust näidata; ainult mõnikord pöördusid nad meelitava näoga vana preestri poole ja ütlesid:
«Härra küree vist põleb soovist üht väikest partiid teha.»
Taiplik küree abistas väga osavasti oma variserlikke kaaskannatajaid; ta põikles vastu, hüüdis:
«Me kaotaksime liiga palju, kui me enam ei saaks kuulata oma kaunist innustajat!»
Ta koputas sellega Dina suuremeelsuse pihta ja üleval naisel hakkas lõpuks oma kallist küreest kahju.
Seda allprefekti leiutatud julget manöövrit kasutati sellise kavala osavusega, et Dinal ei tekkinud vähimatki kahtlust, kui ta sunnitöölised põgenesid kaardilaua rohelisele aasale. Neil juhtudel jäeti siis noor asekohtunik või arst Dina juurde põrgutulle põlema. Üks noor kinnisvaraomanik, keegi Sancerre’i dändi, kaotas oma ettevaatamatu käitumise pärast Dina poolehoiu. Kui dändile pärast pikki sellekohaseid püüdlusi tehti suurt au ja lasti ta «pühale õhtusöömaajale» äravalitute ringi, hakkas ta hellitama mõtet, et röövib tunnustatud autoriteetidelt nende hoolega hoitud lille; noormehel juhtus aga see õnnetus, et ta haigutas ühe seletuse ajal, mida Dina andis talle Kanti filosoofiast, tõsi küll – juba neljandat korda. Ja härra de la Thaumassière, Berry tuntud ajaloolase pojapoeg, tunnistati inimeseks, kellel süda ja intellekt täielikult puuduvad.
Kolm kindlat austajat leppisid nende tohutute kuludega, mida nõuti nende mõistuselt ja tähelepanult, kuna nad lootsid kõige magusamale tasule, mille saavad siis, kui Dina muutub järeleandlikumaks, sest ükski neist ei julgenud loota, et see kaunitar loobub abikaasalikust truudusest enne, kui ta oma illusioonid on kaotanud. Aastal 1826, kus Dina oli ümbritsetud erilisest austusest, oli ta kahekümne-aastane ja abbé Duret ei lasknud ta katoliiklikku usuvaimustust hetkekski vaibuda; nii rahuldusid siis Dina jumaldajad sellega, et osutasid talle väikesi teeneid, kuhjasid talle hoolitsust ja tähelepanu; neid õnnestas juba see, et inimesed, kes lasksid end Dinale esitleda ja veetsid La Baudraye’s üks või kaks õhtut, pidasid neid kauni kuninganna õuekavalerideks.
«Proua de la Baudraye on vili, mida peab veel laskma küpseda,» arvas härra Gravier ja ootas kannatlikult.
Mis puutub prokurörisse, siis tema kirjutas neli lehekülge pikki kirju, millele Dina vastas mõne rahustava sõnaga, kui ta pärast lõunasööki oma jumaldaja käsivarrele toetudes ümber muruplatsi kõndis. Kaitstud sellest kolmekordsest armastusest ja oma jumalakartliku ema pidevast järelevalvest, suutis proua de la Baudraye vältida kõiki keelepeksu teravusi. Sancerre’is oli üldiselt teada, et ükski kolmest austajast ei jäta iialgi oma võistlejat proua de la Baudraye’ga kahekesi, ja nende armukadedus tegi kogu linnakesele nalja. Et Porte-Césarist Saint-Thibault’sse minna, selleks kasutati tollal