ja jääbki sinna, siis muutub ta varsti paratamatult provintslannaks. Kõigist kindlaist vastupanukavatsustest hoolimata lämmatavad ükskõiksus, vaimuvaesus, hooletus riietumises ja labasuse umbrohi noores hinges peituvad ülevad tunded ja kõik on otsas; kaunis taim kängub. Kuidas saakski see teisiti olla? Juba varajasest lapsepõlvest alates on provintsi tütarlapsed ümbritsetud ainult provintslastest, midagi paremat pole kuskilt võtta ja neil tuleb kohalike keskpärasuste hulgast oma valik teha, sest provintslastest isad panevad oma tütred ainult provintslastest kosilastele mehele; keegi ei mõtle verevärskendusele ja seepärast vaim degenereerub; juba on intellekt paljudes linnades haruldane asi, sest veri on muutunud lahjaks. Inimene kiduneb provintsis ihuliselt ja hingeliselt, sest hukatuslikud rahahuvid on siin ainukesed, mis perekondlikus elus on mõõduandvad. Kõik andekad inimesed, kunstnikud ja vaimusuurused, kõik kirevate sulgedega linnud lendavad Pariisi. Provintslanna, kes juba naisena on alamat tõugu olevus, langeb oma mehe kaudu veelgi alamale. Eks proovige nende masendavate mõtete juures õnnelik olla! Kuid provintslanna põhilist ja abielust tingitud alaväärsust süvendab veel üks kolmas ja kohutav inferioriteet, mis provintslanna kujule annab kuivuse ja sünguse, ahendab ja vähendab teda, katab ta näo saatusliku grimmiga. Üks meeldivamaid asju, mis kõditab naise enesearmastust, on teadmine, et sul on teatav tähtsus väljapaistva mehe elus, kelle sa teadlikult valisid endale selleks, et kätte maksta oma abielu eest, kus sinu maitset ei arvestatud. Kui provintsis pole väljapaistvaid abielumehi, siis väljapaistvaid poissmehi on seal veel vähem. Järelikult, kui provintslanna juhtub abielu rikkuma, siis on ta armastatu ikka mõni ilus poiss, mõni kohalik dändi, kes kindaid kannab ja kuulduse järgi hästi ratsutada oskab; sügavas südamepõhjas aga teab naine väga hästi, et ta tundmused kuuluvad labasele olevusele, kes ainult enam-vähem hästi on riietatud. Dina oli sellise hädaohu eest kaitstud – talle oli ju pidevalt sisendatud mõtet ta üleolevusest. Dina abielu esimestel aastatel valvas teda ta ema, kelle lähedus tütrele alles siis tülikaks muutus, kui tal tekkis tahtmine järelevalvest vabaneda; paremini aga kui kõik muu kaitses noorikut ta uhkus ja need kõrged nõuded, mis ta esitas oma saatusele. Dina oli meelitatud, et teda ümbritsesid austajad, kuid ta ei näinud nende hulgas ühtki, kes oleks sobinud armukeseks. Ükski mees ei kehastanud neid poeetilisi ideaale, mis ta kunagi koos Anna Grossetéte’iga paberile oli pannud. Kui mõnikord meeste meelitused temas tahtmatult kiusatust tekitasid, küsis ta endalt: «Kelle ma valiksin, kui tingimata tahaksin anduda?» – ja tundis siis eelistust härra de Chargeboeufi suhtes, sest too oli põline aadlik, kelle välimus ja maneerid meeldisid, kuid kelle külm mõistus, egoism ja auahnus, mis piirdus prefektuuri ja kasuliku abieluga, ainult pahameelt tekitasid. Juba noore allprefektina oli vikont de Chargeboeuf oma perekonna esimesel nõudmisel ilma südametunnistusepiinadeta loobunud jumaldatud naisest, sest ta perekond kartis, et ta tolle intriigi pärast oma elu võiks ära rikkuda. Vastupidiselt oli härra de Clagny ainuke, kelle mõistus Dina mõistusega harmoneeris, kelle auahnuse ainsaks põhjuseks oli armastus ja kes oskas armastada, kuid Dinale oli ta ülimal määral ebasümpaatne. Kui selgus, et Dina veel kuueks aastaks peab La Baudraye’sse jääma, otsustas ta vikont de Chargeboeufi armastusele vastu tulla; vikont aga määrati kuhugi prefektiks ja ta lahkus linnast. Prokuröri suureks meeleheaks oli uus allprefekt abielus ning ta naisest sai Dina lähim sõbratar. Nüüd ei olnud härra de Clagnyl enam teisi võistlejaid peale härra Gravier’. Ent härra Gravier oli üks neid tüüpilisi neljakümne-aastasi mehi, kelle üle naised naeravad, kelle teeneid nad aga meeleldi kasutavad, kelle lootusi nad targu ja ilma südametunnistusepiinata õhutavad ja keda nad hindavad, nagu hinnatakse veoloomi. Kuue aasta jooksul esitleti Dinale kogu ümbruskonnast – ulatusega kuni kakskümmend miili – palju inimesi, kuid nende hulgas ei leidunud ühtki meest, keda nähes Dina oleks tundnud seda erutust, mida ilu, usk õnnesse, kohtumine üleva hingega või eelaimus mingisugusest, olgu kas või õnnetust armastusest, esile kutsuvad.
Ükski Dina väärtuslikest omadustest ei saanud areneda; aina tuli tal solvanguid taluda, sest abikaasa haavas pidevalt ta uhkust ja jalutas rahulikult sõnatu statistina ta elu näitelaval. Et Dina pidi oma armastuse aarded maha matma, siis näitas ta seltskonnale ainult oma välist külge. Hetketi raputas ta end sisemiselt, tahtis langetada mehise otsuse, kuid rahaküsimus hoidis teda kammitsais. Ja niisiis, hoolimata mõistuse auahneist protestidest ning eleegilistest etteheidetest, toimusid Dinaski eespoolkirjeldatud provintslikud muutused. Iga päev viis tükikese esialgseist otsustest enesega kaasa. Dina oli algul koostanud tualeti eest hoolitsemise kava, millest ta järk-järgult loobus. Kui ta algul veel moode jälgis ja pisileiutusi luksuse alal silmas pidas, siis hiljem tuli tal kõik ostud oma isikliku kuluraha piiridesse üle viia. Nelja kübara, kuue tanu ja kuue kleidi asemel pidi ta nüüd leppima ühe kleidiga hooaja kohta. Kui leiti, et mõni kübar talle eriti hästi sobis, siis kandis Dina seda veel järgmiselgi aastal. Ja nii oli kõigega. Sageli tõi ta oma tualetid ohvriks, et säästetud rahaga mõnd gooti stiilis mööblieset osta. Oma abielu seitsmendal aastal jõudis ta juba niikaugele, et pidas võimalikuks tellida hommikukleite kohalikult kõige paremalt õmblejannalt, kes töötas tema näpunäidete järgi. Dina abikaasa, ta ema ja sõbrad leidsid, et neis odavais tualettides, mis väljendasid majaproua isiklikku maitset, oli ta kütkestav. Teda hakati jäljendama!.. Et aga Dinal polnud võrdluseks ühtki eeskuju silma all, sattus ta provintslannadele ülesseatud püünistesse. Kui pariislannal pole puusajoon küllalt ilus, siis aitavad ta leidlik mõistus ja loomulik meeldimistahe avaldada selle häda vastu mõne kangelasliku abinõu; on tal aga mõni viga, mõni inetuskübe, mingi väike defekt, siis oskab ta sellest teha meeldivuse, nagu me seda sageli võime näha; ent provintslanna ei ole selleks suuteline, ei iialgi! Kui ta talje on liiga lühike, kui tal rasvakiht ei asu seal, kus see asuma peaks, siis, mõistagi, alistub ta oma saatusele ja austajad, kui nad ei taha ta poolehoidu kaotada, peavad võtma teda sellisena, nagu ta on; pariislanna aga soovib alati, et teda peetaks selleks, kes ta ei ole. Seepärast tekivadki kõik need grotesksed kehakujud, see liialdatud kõhnus, see naeruväärne lopsakus, need naiivselt esiletõstetud inetud jooned, millega kogu linn on harjunud, mis aga siiski imestust äratavad, kui provintslanna esineb Pariisis või pariislaste ees. Dina, kellel oli sale piht, toonitas seda liialdatult ega märganudki, et ta lõpuks naeruväärseks muutus – nukrutsevast igavusest oli ta nii kõhnunud, et näis nüüd riietatud luukerena. Sõbrad, kes kohtusid temaga iga päev, ei märganudki neid tähelepanematult toimunud pisimuutusi. See nähtus on provintsielu üks loomulikemaid tagajärgi. Kui noor tütarlaps abiellub, siis püsib ta veel teatud aja kaunina ja linn on temale uhke; teda aga nähakse iga päev, ja kui üht asja iga päev nähakse, muutub meie tähelepanuvõime tuhmimaks. Kaotab noorik hiljem, nagu proua de la Baudraye’gi, veidi oma hiilgusest, siis ei panda seda peaaegu tähelegi. Tekib ta näole väike punetus, siis on see mõistetav ja isegi huvitav. Mingi pisikorratus tualetis tundub jumalikuna. Nägu on muide nii põhjalikult läbi uuritud ja pisiasjadeni tuttav, et väikesed muutused sellel silmagi ei torka, ja lõpuks hakatakse neid koguni pidama iludustunnusteks. Kui Dina enam igaks hooajaks oma riietust ei uuendanud, siis näis see olevat järeleandmine kohalikule filosoofiale.
Ka keele ja kõneviisi, mõtete ja tunnetega on sama lugu – mõistus kängub nii nagu kehagi, kui me teda Pariisi miljöös ei värskenda. Kõige rohkem aga mõjutab elu provintsis meie käitumist, kõnnakut ja liigutusi, mis kaotavad selle paindlikkuse, mida neile annab Pariis. Provintslanna on harjunud käima ja liikuma rahulikus miljöös, kus ei esine juhuslikkust; tal ei ole end millegi eest kõrvale hoida, ta sammub Pariisi tänavail julgelt, nagu sammuvad noorsõdurid, ja ei karda mingeid takistusi, sest provintsis tal takistusi ei esine, seal on ta tuntud, seal on ta alati oma sõiduvees ja igaüks annab talle teed. Nii kaob naise juures ootamatute liigutuste võlu. Ja lõpuks, kas olete tähele pannud seda kummalist nähtust, et elu ühiskonnas ja vastastikune suhtlemine avaldab inimestele suurt mõju? Lähtudes ahvile omasest vastupandamatust imiteerimistungist, püüavad ka inimlikud olevused üksteist järele aimata. Märkamatult omandatakse ümbritsevate inimeste žestid, rääkimisviis, maneerid, käitumine, näoilme. Kuue aastaga assimileerus Dina Sancerre’i seltskonnaga. Omandades härra de Clagny ideed, omandas Dina ka tema hääletooni; nähes enda ümber vaid mehi, hakkas Dina endalegi märkamatult matkima meeste maneere. Ta uskus, et irooniaga suudab ta end kaitsta selle eest, mis meestes on naeruväärset; kuid, nagu seda mõnikord juhtub pilkajatega, jäi Dinalegi mõnda külge sellest, mida ta naeruvääristas. Pariislanna näeb alati liiga palju hea tooni eeskujusid – temaga