Filmiesteetika. Alain Bergala

stseeni filmimise viis kindlasti selle mõtet.

      Kui filmida “jälitamise” funktsiooni (narratiivset üksust) vahelduvmontaaži vormis “jälitajate-jälitatavate” plaanideks jagatuna (mis on filmiomane tähistav figuur), siis sellel on teistsugune narratiivne efekt võrreldes helikopterilt filmitud plaan-episoodidega (see on teine filmifiguur). Näiteks Joseph Losey filmis “Kujud maastikul” (Figures in a Landscape, 1970) teeb esimene eelmainitud menetlus selgelt nähtavaks jälitatavate väsimuse ja nende ettevõtmise naeruväärsuse, samas kui teine vorm jätab avatumaks ootusärevuse (nagu David W. Griffithi filmis “Sallimatus” / Intolerance, 1916).

      1.3.2 Uurimise eesmärgid

      Narratiivse filmi uurimine pakub huvi eelkõige sellepärast, et see domineerib tänapäevalgi ning et selle kaudu on võimalik tabada kinoinstitutsiooni põhijooni, tema kohta, funktsioone ja tulemusi, asetamaks neid kino- ja kunstiajaloo või ka üldise ajaloo raamesse.

      Igal juhul tuleb arvesse võtta ka tõsiasja, et nii mõnigi sõltumatu filmitegija, näiteks Michael Snow, Stan Brakhage ja Werner Nekes on oma filmides kriitilise kõrvalpilguga vaadelnud mitmesuguseid klassikalise kino elemente (fiktsiooni, tajukoetist jne) ning järelikult on ka nende põhjal võimalik mõista filmiomase talitluse teatavaid põhipunkte.

      Esimene eesmärk on või on olnud tuua päevavalgele tähistavad figuurid (tähistaja hulga ja tähistatava hulga vahelised suhted), mis on spetsiifiliselt filmiomased. Peamiselt just seda eesmärki taotlesid “esimese” semioloogia (st strukturaalse semioloogia, mis toetus strukturaallingvistikale) esindajad ning osaliselt nad selle ka saavutasid, nimelt töötades välja suure süntagmaatika, kus analüüsitakse tegevuse representeerimisega seotud plaanide võimaliku arranžeerimise eri mooduseid (vt 4. ptk).

      Suur süntagmaatika kui filmikoodi konstrueerimise mudel pakub näite filmiomase ja narratiivse tahu paratamatust vastastikusest mõjust (mis, olgu muuseas öeldud, pole “rakendatav” mujal kui klassikalises narratiivses filmis). Filmiomased ühikud on seal tõepoolest üksteisest eraldatud vastavalt oma vormile, aga samas ka narratiivsete ühikute järgi.47

      Teine eesmärk on uurida liikuva narratiivse pildi ja vaataja vahelisi suhteid. See on “teise” semioloogia eesmärk, mis on püüdnud metapsühholoogia vaatenurgast (termin pärineb Sigmund Freudilt ning tähistab kõikidele indiviididele ühiselt omaseid psüühilisi seisundeid ja operatsioone) näidata seda, mille poolest filmiline seisund (milles viibib mängufilmi vaataja) erineb unenäost, luulust või hallutsinatsioonist ning mille poolest need sarnanevad. See võimaldab psühhoanalüütilisi kontsepte kasutades jälgida teatavaid psüühilisi operatsioone, mida on vaja filmi vaatamiseks või mille film esile kutsub.