arstiteadust õppima. Minu vend ja tema õppisid ühel ajal ühes sõjaväehospidalis, aga varsti oli Orraeus juba teistest ees. Hiljem sain ka mina temaga tuttavaks, kui ta käis kavakindlalt Dorpatis, räägib Ilmar Ramm. – Ma ei tea ühtki teist arsti, kes oleks päästnud nii palju elusid nagu tema. Ja ta oli alati valmis oma oskusi jagama. Minu vend ütles, et kõik, mida ta ise teadis tüüfusest, katkust ja teistest nakkushaigustest, oli ta õppinud Orraeuselt.
– Mina andsin talle meditsiinidoktori kraadi, kui ta oli veel noor mees. Ta on osutanud Venemaale suuri teeneid nii sõjatandril kui ka haigusepideemiate taltsutamisel.
– Orraeus on soomlane, sündinud Taipalsaaris, suure Saimaa järve kaldal, mitte kaugel siit. Ta on alati rõhutanud oma soomlust ja olnud selle üle uhke.
– Kus te ise sündinud olete? Peeter ei rääkinud meile kunagi oma kodust.
– Elasime oma lapsepõlve Eestis meie vanaisale kuulunud Padise mõisas. Meie vanemad surid tõllaõnnetuses, mina ja Peeter jäime seitsmeaastaselt orbudeks. Meie eest hoolitsesid vanavanemad ja meie vanaema õed, kes rõhutasid õppimise tähtsust. Peeter leidiski kohe oma eriala ja tuli Sankt-Peterburgi arstiks õppima. Minul võttis pisut kauem aega, enne kui leidsin tee raamatute maailma.
– Kas teil on pere?
– Dorpatis kohtasin Ohtu mõisast pärit Maria von Kurselli ja abiellusin temaga. Aga minu naine haigestus üsna meie abielu alguses kopsuhaigusse ja minu vend ei suutnud teda aidata. Pärast seda olen olnud üksi.
– Aga teie vend Peeter? Meie ei tea temast midagi pärast seda, kui ta lahkus Sankt-Peterburgist, ütlen ma ja näen Leoni põnevil ilmet.
Vaatan keisrinna nägu, ta on kahvatu. Äkitselt hõljuvad kunagised saladused, lein ja igatsus väikeses valge sisustusega söögitoas, laua ümber, enim aga kõigi mõtetes. See peab hakkama lahti hargnema…
Ilmar Ramm ei vasta, kuid võtab oma kotist laia paelaga kokku seotud raamatu. Ta asetab selle lauale ja ütleb vaikselt, et Peetri poeg Anton leidis oma isa paberite seast raamatu ülestähendustega, millest temagi midagi ei teadnud. Anton oli palunud, et onu toimetaks selle Tema Majesteedile keisrinna Katariinale.
Raamatu vahel on kirjasedel.
Olen kirjutanud lõpusõnad sellele raamatule Dorpatis suvel 1785. Mu enesetunne on kehv ja nõrk, mul on rinnas pidevalt tugevad valud ja ma usun, et minu aeg hakkab otsa saama. Loodan, et minu jutustus selgitab mu lähedastele asju, millest ma ei ole saanud rääkida. Loodan, et see meenutab ka seda, kui väikesed ja abitud me oleme suurte katsumuste keskel ja kuidas inimese võime teist inimest aidata on haigettegevalt piiratud.
Palun, et minu kirjutatu toimetatakse ka Tema Majesteedi Katariina II kätte. Keisrinna tunneb ära mitu sündmust, mille juures ta on olnud, aga seal on ka saladusi, millest ta ei olnud teadlik ja mida tahan nüüd talle usaldada.
Katk Moskvas
Istun oma koduses Dorpatis Toomemäel. Seal all on terve linn, tänavad, jõgi, sillad. Armastan seda linna, siin olen õppinud, siin olen ravinud haigeid, jalutanud Toomemäe puude all varavalgel ja õhtuhämaras. Mu töölaual on paberid, raamatud, meditsiiniõpikud. Olen uurinud neid viimasel ajal ka iseenda tarbeks, sest kogu kevade olen tundnud rinnas valusid ega tea, kui palju mulle veel on elupäevi antud. Katsun kirjutada oma elust, sellest, millest ei ole suutnud rääkida. Kui saan midagi tõelist paberile pandud, palun, et mu vend Ilmar ja mu poeg Anton võtaksid kirjutatu oma juurde tallele.
Minu elu kõige jubedam kogemus on lähetus arstina Moskvasse, katku küüsi sattunuid päästma. Minu sõber, soomlasest arst Gustaf Orraeus elas üle samu õudusi ja avaldas Moskva katkust uurimuse, mille ta mulle mõned aastad tagasi läkitas. Tolle Moskva perioodiga on seotud ka minu isiklik lugu, aga pärast Dorpatisse naasmist ei suutnud ma neist asjadest kirjutada ega kellelegi rääkida, need olid selleks liiga valusad.
Mul on kahju, et ma ei saa näha aega, kus arstid võivad vähendada inimeste raviprotseduuridega seotud valusid, aga see aeg tuleb. Ma töötasin aastaid Sankt-Peterburgis Maria haiglas ja kannatasin, kui mul tuli sooritada suuri piinu põhjustavaid toiminguid ja ma ei suutnud leevendada patsiendi valu teisiti, kui jootes talle põletatud viina. Minu suurim õpetaja oli Gustaf Orraeus, kellega ma tutvusin üliõpilasena sõjaväe hospidalis. Ta sai kiiresti oma õpingutega valmis ja õpetas juba siis meid teisi. Tal oli palju kogemusi sõjatandritelt, kus ta oli tegutsenud ebainimlikes oludes, aga saanud häid tulemusi epideemiate ohjeldamisel.
Lugesin ja õppisin öösiti, päeval ei olnud aega. Uurisin, mis kasu võiks sureval patsiendil olla aadrilaskmisest ja keeldusin seda tegemast ühelegi oma haigele. Mind huvitas, kuidas saaks nõrkadele tõbistele anda kellegi teise verd, selle asemel, et seda välja lasta. Tean, et juba 17. sajandil tuldi välja mõttega vere ülekandmisest loomalt inimesele. Aga ikka ei ole veel vahendit, millega lasta ühe inimese verd teise soontesse voolata, olgu see veri kuitahes punane, tugev ja tervendav. Mõnikord rääkisin sellest erutatult Orraeusele. Ta silmitses mind lõbustatult ja ütles, et ära erutu, vennas, see on asjatu, meil pole vahendeid.
Tööpäevad Sankt-Peterburgi Maria haiglas olid pikad ja rasked, aga selle ajaga on seotud ka head mälestused. Õhtuti, teel haiglast koju, möödusin Talvepaleest ja Ermitaažist, kõndisin piki Neeva kaldateed, mille ääres, ühe lossi õuemajas ma elasin. Käisin alati aeglaselt, nautisin kogu südamest vaadet Neevale ja pargi ilu. Talvepalee ja Ermitaaži park laius Admiraliteedini välja. Mõnikord avati osa sellest tavalistele peterburlastele, aga muidu kaitses seda kõrge ja kaunistatud raudaed, mis kulges päris kaldatee kõrval. Kaardiväelased valvasid parki nii seest- kui ka väljastpoolt. Ainuke värav asus Admiraliteedi-poolse väikese pargi äärmises nurgas puude varjus. Värav äratas mu tähelepanu, sest seda valvati suure hoolega. See pidi olema tähtis värav.
Tol päeval kallas vihma. Tänavad olid porised ja vesi lainetas ka Neeva kaldateel. Kaardiväelased olid tõmbunud kahele poole väravat, värav oli lahti ja selle ees seisis kõhn pikk kammerteener. Kammerteener ta oligi, see selgus mulle hiljem. Mehel oli seljas kortsunud livree. Tema karm piklik nägu jäi mulle meelde; huuled rangeks kriipsuks pigistatud, pikk sirge nina ja aukus põsed.
Tema kõrval seisis tumedapäine naine, kes jagas nõudlikke käske kaardiväelastele ja kahele valvurile, kes kõik seisid värava kõrval valvel. Naine rääkis vene keeles. Ta ei olnud väga noor, arvasin, et minuvanune. Miski temas äratas minu tähelepanu. Tõmbusin vana pärna varju. Keegi ei tundnud minu vastu huvi, nii et võisin rahulikult vestlust jälgida. Jutt käis sellest, et päeval oli värav kogemata lahti jäänud ja üks kahtlasevõitu mees oli värava taga kinni võetud. Naine oli sellepärast väga pahane ja ka kõhn livrees mees tõreles valvuritega vihaselt. Kuulsin, kuidas ta ütles – see ei olnud tõesti mõeldud minu kõrvadele –, et väravat tuleb siitpeale valvata iga jumala hetk, nii päeval kui ööl, sest see on Tema Majesteedi keisrinna ainuke põgenemistee Talvepaleest, kui peaks midagi ootamatut juhtuma.
Tumedapäine naine oli väga range. Nägin temast selja tagant ainult lokipilve, mitte nägu, aga kuulsin karmi hääletooni. Naisel oli seljas roheline keep, panin tähele, et ta oli pisut matsakas, naiselikul moel. Tundus, et see ärritav vahejuhtum on ta täielikult haaranud, ta ei vaadanud ringi. Mul oli pealtkuulamise pärast häbi.
Just siis märkasin lõhkuma hakanud hobust Neeva kaldateel. See kihutas kohutava hooga mööda tänavat, ilmselgelt avatud värava poole. Jõudsin märgata, kuidas hobusemees püüdis lõhkuvat hobust taltsutada, aga ei suutnud looma rahustada. Siis tegutsesin silmapilkselt ja hüüdsin hoiatuse. Kaardiväelased ja valvurid ei märganud kohe ohtu, siis aga hüppasid kõrvale. Kõhn mees ja tumedapäine naine ei pannud ikka veel lähenevat hobust tähele. Asjad arenesid nii ruttu, et ma ei ole kunagi nii kiiresti tegutsenud. Valvurid ja kaardiväelased olid pääsenud, aga keegi ei tõmmanud naist ja kõhna meest kõrvale. Tormasin nende kahe juurde, lükkasin mehe kõrvale, tänavale, teise käega kiskusin ka naise kõrvale ja jäin ise värava ja naise vahele. Lõhkuv hobune vankriga kihutas avatud väravast sisse, hobusemees karjus hirmust. Hobune tormas minust mööda nagu välk, tundsin, et laman maas, naine minu