Kaardiväelased ja valvurid jooksid minu juurde ja tõstsid mu üles. Nägin, et mu jalg ei jookse verd, ja ütlesin, et olen arst. Naine tõsteti väravaposti najale. Keep oli katki, juuksed lahti ja nägu higist märg. Me mõlemad olime ühtviisi porised, aga arst minus hakkas tegutsema. Kontrollisin, kas hobuse kabjad või vankri rattad on naist vigastanud. Ta vaatas mind suurte kohkunud silmadega. Võtsin tal keebi ümbert, uurisin ta kukalt, pead, käsivarsi ja julgesin isegi kergitada krinoliini, et näha, ega rattad tal üle jalgade veerenud. Kui nägin, et naisega oli kõik korras, vaatasin pika mehe läbi. Temal ei paistnud kriimugi. Pargi poolt jooksis kohale uusi valvureid ja chevalier’-kaardiväe ohvitsere. Neil dramaatilistel hetkedel kohtusin Tema Majesteedi keisrinna kammerteenri Vassili Škurini ja Tema Majesteedi lähima sõbranna, kammerneitsi Fanny Stepanovaga. Meie kolme elu oli rippunud juuksekarva otsas. Me jäime ellu.
Fanny Stepanova, ülemkammerneitsi, oli Tema Majesteedi keisrinna Katariina lapsepõlvesõbranna. Seda rääkis mulle kammerteener Vassili Škurin. Fanny oli sündinud 1722. aastal Peterhofi ja Oranienbaumi lähedal vürsti ja kunstniku Rudolf Anhalt-Zerbsti mõisas. Tema isa, Isaak Stepanov oli vene pärisori ja ema Tatjana suri tüüfusse, kui tütar oli kaheaastane. Kuigi Stepanov oli purjus vürsti tulekahjust päästnud, kohtles peremees oma orja halvasti. Christian August, keisrinna Katariina isa, võttis Isaak Stepanovi koos tütrega enda juurde Saksmaale Stettini. Ta vabastas Isaak Stepanovi orjusest ja Fanny palgati peretütre Elisabethi hoidjaks. Fanny isa ei kohanenud vabadusega, ta suri joomatõppe vaevalt viis kuud pärast saabumist Stettini, keisrinna Katariina kodulossi. Tema Majesteet oli tol ajal kolmteist ja oma saatusest samasuguses teadmatuses nagu seitse aastat vanem Fannygi, aga varsti tuli neil mõlemal Venemaale minna. Sophie Auguste Friederike, Anhalt-Zerbsti printsess kihlatakse Venemaa suurvürsti Pjotr Fjodorovitšiga. Vürst Christian August palus endise pärisorja tütrel minna tema armsa lapsega Venemaa õukonda kaasa. Nii sai Fanny Stepanovast suurvürstinna kammerneitsi.
Kui Tema Majesteet kuulis vahejuhtumist salavärava juures, soovis ta minuga kohtuda. Sain kutse, kui kõndisin õnnetusõhtule järgnenud päeval taas Neeva kaldateel. Mind ootas salaväraval kelmikas naisterahvas, nüüd teistsuguses keebis, kriimustused põskedel, lokid vallatult lehvimas. Peatusin tema ees ja suudlesin ta kätt. Panin tähele, kui võluv oli ta nägu, väike tume laik keset pupilli ainult lisas tema veetlust. Armusin Fanny Stepanovasse kohe samal õhtul, seal salaväraval. Võib-olla just sellepärast, et mu meelerahu oli vankuma löönud, tegin midagi ootamatut. Juhtisin Fanny suure pärna alla, okste varju, ja suudlesin teda. Ma ei olnud kunagi ühtki naist suudelnud ega kallistanud, ei olnud viinud neid oma magamistuppa. Mul polnud elu jooksul olnud ainsatki romanssi ja ükski naine ei olnud kunagi minusse armunud. Olin ohverdanud oma elu arstiteadusele.
Sellel õhtul sai alguse armastuse lugu, mis ei ole veelgi lõppenud ega lõpe, sest see jätkub ka pärast minu surma.
Venemaa sõdis juba kolmandat aastat Türgiga. Haavatuid toodi rindelt ka Maria haiglasse. Ma olin jätnud sünnitustoad ja siirdunud lõikama sõjamehi. Valudest vaevatuid, jalutuid, kätetuid… Ma jootsin nad enne lõikust purju, valasin viina kurku, nii et nad peaaegu kaotasid meelemärkuse. Kuidas muidu oleksin saanud koukida sõrmedega kuule purustatud küljest või kohendada jalakönte, ribadeks kistud küünarvarsi, mille küljest käsi oli teab kuhu lennanud. Pidi torkama lõikusnoa pehmesse ihhu. Mõnikord tuli kogu jalg maha saagida. Mida kiiremini seda tehti, seda kiiremini vähenes mehe väljakannatamatu valu. Osa neist jäi pärast lõikust ellu, teised surid minu käte vahel. Tusk nende sõdurite kannatuste pärast näris mu hinge.
Mäletan ühte Türgi sõja kohutavat lahingut, millest Fannyl ja minul oli raske toibuda. Usun, et see oli Tema Majesteedile samasugune vapustus, kuigi teisest küljest tuli tal rõõmustada Vene võidu üle. Kaguli jõe lahingus lõid 17 000 venelast Aleksei Orlovi juhtimisel 150 000-ndet türklast. Need olid kõige jubedamad tapatalgud. Pärast seda oldi sunnitud alustama rahuläbirääkimisi, sest varsti ei jätkunud enam mehi, keda tappa. 1771. aasta suvel oli sõjategevus juba suurelt osalt vaibunud, kuigi tegeliku rahusõlmimiseni läks veel aega.
Pidasime Fannyga oma suhet salajas, sellest teadsid vaid meie kõige lähedasemad sõbrad. Meil kummalgi oli oma korter ja see oli suur seiklus, kuidas pääseda Fanny juurde või temal minu koju. Tegin tööd ka öösiti, mind võidi äratada keset und, et tuleksin appi, kui haiged vajasid tohterdamist.
1770. aasta jõulud olid meie elu õnnelikemaid aegu. Siis ma veel ei teadnud, mida meil varsti tuleb läbi elada, kuigi esimesed märgid Moskvas levivast ohtlikust haigusest olid ilmnenud juba hilissügisel. Alguses arvati, et tegemist on tüüfuse eriti raske vormiga, aga mõned arstid konstateerisid, et see on katk, ja nõudsid ettevaatusabinõusid. Kindralkuberner krahv Saltõkov kutsus kokku arstide nõukogu, aga ka arstide seas esines ikka ja jälle kahtlusi ning linnaarst Rinderi eestvõtmisel kiirustati katku esinemist eitama. Sellest tulenevalt andis segadusse aetud senat välja teadaande, et Moskva epideemia ei ole katk ja inimesed ei pea hirmu tundma.
Järgmise aasta alguses esines üha rohkem surmajuhtumeid, aga alles märtsis uuesti kokku kutsutud arstide nõukogu oli leidnud ja andis teada, et tegemist oli „mäda põhjustava, nakkava, eriti ohtliku ja paljus katku meenutava tõvega”. Keisrinna saatis minu arstist sõbra, sõjatandrilt naasnud Orraeuse Moskvasse ja see kinnitas, et tegemist on katkuepideemiaga. Pärast seda andis keisrinna käsu võtta tarvitusele põhjalikud abinõud katku võitmiseks.
Need hirmuäratavad uudised puudutasid paratamatult ka meie elu, aga jäid siiski tagaplaanile, kui kavandasime oma tulevikku. Fanny oli neljakümne kaheksa aastane, mina kolm aastat noorem. Uskusime, et vanuse tõttu ei või me kunagi saada oma last, aga olime kindlad, et tahame elu lõpuni ühte jääda. Kohe varakevadel kosisin Fannyt. Palusime koos audientsi Tema Majesteedilt keisrinnalt. Laskusin põlvili Tema Majesteedi ette ja palusin talt luba sõlmida abielu Fanny Stepanovaga. Tema Majesteet teatas, et on nõus. Nägime ta silmis pisaraid.
Üks minu elu kaunimaid mälestusi on meie pulmad. Meid laulatati Talvepalee väikeses kabelis 7. juunil 1771. Keisrinna korraldatud pulmapeol olid kõik keisrinna isiklikud sõbrad, õuedaamid, õuehärrad, Aleksandra ja Leon August Denikin, vürstinna Daškova, Marie ja Herman von Arenthal, lakeid ja kammerteenrid, kellest Škurin seisis mõrsjale kõige lähemal. Ka seitsmeteistkümneaastane suurvürst Pavel võttis meie pulmadest osa, nii nagu tema kasvataja Nikita Panin.
Laulatusel tuli keisrinna minu juurde ja palus mind hetkeks enda kõrvale istuma. Närveerisin, surusin käsi kokku, nii et sõrmenukid valged. Aga Tema Majesteedil oli tähelepanuväärne oskus inimesi rahustada. Keisrinna hakkas mulle rääkima, kuidas on Fanny tema eluga seotud. Ta rääkis, kuidas Fanny ja Škurin ununesid temaga ühte tõlda, kui ta oma trooniletõusmise päeval läks Kaasani katedraali, et vastu võtta õnnistus Novgorodi peapiiskopilt. Fanny oli keisrinna lähedal ka siis, kui too Moskvas krooniti. Fanny ligiolek andis turvalise tunde. „Hoolitsege hästi minu aarde eest, Peeter,” ütles mulle keisrinna. Kummardasin ja suudlesin ta kätt. Lubasin teha kõik, mis suudan.
Meie kooselu algas minu naise Fanny ruumides Talvepalees, mis Tema Majesteedi arvates oli meie ainuvõimalik asupaik, sest Fanny teenis ja hoolitses keisrinna eest edasi nagu seni. Need olid kõige ilusamad kuud minu elus, iga uus hommik kui puhkev õis, iga täitumuse õhtu kui uue imelise elu algus. Fanny hakkas huvi tundma minu eriala vastu, luges arstiteaduslikke raamatuid ja minu märkmeid. Tema huvi kasvas sedavõrd, et ma muutusin närviliseks.
Fanny nõudis, et annaksin talle lugeda oma märkmeid kõikide epideemiate kohta. Tal oli, mida lugeda, sest koos oma sõbra von Orraeusega olin aastaid uurimistööd teinud ja vastastikku teadmisi vahetanud. Orraeus oli oma uurimustega minust kaugele ette jõudnud, aga mõnikord suutsin mina meie kirjavahetuses pakkuda mõnda ideed, mis omakorda teda edasi aitas. Kui tegelesin Sankt-Peterburgi haiglas meditsiiniliste probleemidega ja tundsin kahetsust valude pärast, mida pidin haigetele tahtmatult tekitama, vastas Orraeus kuskilt rindelt: „Kui kibedalt oleks mul sind siia tarvis, et saaksin kellegagi vähemalt sellest kahetsusest rääkida. Aga sul on õigus sinna jääda. See on armastus.”
Olin üllatunud, kui 1771. aasta sügisel paluti ka mind Talvepaleesse kiirnõupidamisele, mille Tema Majesteet kokku kutsus. Kui saabusin keisrinna tööruumi, olid teiste seas kohal vürst Aleksandr Vjazemski, vürst Grigori Orlov, vürst Ivan