mõelnud tema hauakünkale.
Tunnen suurt kergendust, et olen saanud kõike seda jutustada.
Oma jõuetuses ei ole ma varem suutnud rääkida. Kui ma ei oleks ühel maiõhtul olnud Sankt-Peterburgi Talvepalee salavärava juures hobuse lõhkuma hakkamise tunnistajaks, võib-olla oleks Fanny siis veel elus. Fanny surm oli minu süü. Surnud panevad meid mõtlema elavatele. Ainult need, kes on unustatud, on surnud.
Dorpat. Juuni 1785.
Peeter Eduard Ramm
Järelmärkus
Minu isa, arst Peeter Ramm suri südamekrambi tagajärjel Dorpatis novembrikuu 12. päeval 1785.
Anton Ramm
12. PEATÜKK
Mu jalad pole terved ja teinekord annab ka süda tunda. Mu keha on kihevil kui noorel tüdrukul, see ei suuda leppida vana naise kestaga, tõrgub ja nõuab mehe tähelepanu. Veri hakkab pekslema, kui näen kas või vilksamisi Zubovit, kes nii on kui ka ei ole, aga on siiski. Praegugi kõnnib ta läbi valvurite toa aeglaselt, nõksutades puusi nagu mu poeg Aleksei. Kas see on mingi uus komme, et mehed kõnnivad nagu naised…
– Mida see jälle seal valvurite toas luusib?
– Leon, ära närvitse. Kohe hakkad pidama loengut „vana naise eksisammudest” ja meenutad mulle, et mu positsioon kohustab väärikas olema. Minu meelest on tore, et me oleme nii head sõbrad, et võin sulle rääkida asjadest, millest ma tavaliselt räägin ainult oma õe Aleksandraga. Sa sulged silmad või vaatad kaugusse, kui julgen naiste elult pisutki katet kergitada. Nii kena mehe kohta oled sa liiga kombeline, tahaksid otsekui looriga katta kõik selle, mis puudutab naise ja mehe lähedust. Ma esitaksin sulle ühe küsimuse, Leon.
– Vastan… kui oskan.
– Kas mõte sellest, et kuuekümne kuue aastane naine lõbutseb voodis noore mehega, on täiesti amoraalne?
– Mida tean mina moraalist, aga tavaliselt on naine ja mees, vähemalt oma liitu kavatsedes enam-vähem ühevanused. Zubov on teist kolmkümmend aastat noorem. Harilikult pannakse seda pahaks. Kui te juba küsite.
– Minu halvustamine üha kasvab, olgu mees ükskõik mis vanuses. Nagu ma ei teaks nende labaste patust puhaste mõtteid. Aga keegi ei ole tulnud mulle näkku ütlema. Ma mõtlen järele ja otsustan ise, kas võtan täna Zubovi ette või mitte. Võib-olla võtangi.
– Nagu see oleks minu asi, madame! Aga teie elus on olnud mehi, kellel oli suur mõju terve riigi asjadele.
– Ühel oli, teised arvasid, et neil on.
GRIGORI ALEKSANDROVITŠ POTJOMKINI LAPSEPÕLVEKODUS OLI AINULT NELISADA MEESSOOST PÄRISORJA. Grigori sündis 1739. aasta sügisel Tšišovo külas, mis asub kindlusemüüridega ümbritsetud püha Smolenski linna lähedal. Aleksandr Vassiljevitš Potjomkinil ja Darja Vassiljevnal oli viis tütart ja üks poeg. Pärast mehe surma kolis Darja Vassiljevna kogu oma pesakonnaga Moskvasse. Grigori – Griša, nagu mina teda kutsusin – hakkas õppima Moskva ülikooli juurde kuuluvas gümnaasiumis. Ta oli sügavalt usklik ja jäi selleks kuni oma elu lõpuni. Ta oli üksteist, kui andis ennast üles sõjaväeteenistusse. Nii oli kombeks. Kuueteistkümneaastaselt registreerus ta ratsakaardiväkke – seegi oli kombeks – ja astus Moskva ülikooli. Ta armastas raamatuid, luges kõike, mida kätte sai, harrastas muusikat ja õppis nii usinalt, et pääses ülikooli kaheteistkümne parima õpilase hulka. Tol ajal oli keisrinna Jelizaveta armukeseks Ivan Ivanovitš Šuvalov, Moskva ülikooli haritud ja arukas asutaja. See Šuvalov, kes minu valitsemisaja alguses liitus ka mu kabinetiga, kutsus toona need kaksteist poissi Moskvast Sankt-Peterburgi ja esitles neid otse keisrinnale. See toimus Talvepalees ja Grigori Potjomkin ei osanud siis ette kujutadagi, et kunagi patseerib ta palee koridorides ja veel väga salajase ülesandega! Aga juba sel esimesel Sankt-Peterburgi külastusel ülendati Potjomkin kapraliks, kuigi ta polnud päevagi sõdurina teeninud. Jelizaveta Petrovna andis talle selle auastme tunnustusena teadmiste eest kreeka keeles ja teoloogias.
Paar aastat hiljem visati see hiilgav õpilane siiski õpingute unarusse jätmise pärast Moskva ülikoolist välja ja ta sattus Sankt-Peterburgi ratsakaardiväkke. Tol ajal nägi ta iga päev Smolnõi kloostri kauneid hooneid, sest ratsakaardiväe rügemendi staap asus nende kõrval. Esimest korda kuulsin nime Potjomkin paleepöörde ajal. Nimi oli mulle tundmatu, nii nagu tol ajal teistelegi. Olin oma sõjameestega teel Peterhoffi, et ametlikult oma mehe käest võim üle võtta. Istusin juba hobuse seljas, kui märkasin, et mul puudus dragonne, mõõgarihm. Välkkiirelt ratsutas minu kõrvale üks mees, vaatasin teda vilksamisi. Ta ulatas mulle oma dragonne’i ja esitles ennast: „Nooremseersant Grigori Aleksandrovitš Potjomkin, Teie Majesteet.” Nii me kohtusime ja pärast seda ei olnud ta enam tundmatu, selle eest hoolitses ta ise. Talle hakkas õukonnas meeldima, alguses vendade Orlovide seltskonnas, siis tegi ta ka armees kiiret karjääri ja võttis osa Türgi sõjast, esialgu kindral Rumjantsevi adjutandina, peagi aga ratsaväe komandörina.
KUI POTJOMKIN TULI TÜRGI SÕJAST TAGASI SANKT-PETERBURGI, HAKKAS TA ELAMA SAMOILOVI PALEE ÕUEMAJAS. Kutsusin teda õukonda, aga ta käitus minu suhtes hoolimatult, teeskles. Ent kohe, kui ta nägi minu tolleaegset favoriiti Vassiltšikovi, sai ta vihaseks ja neil tekkis kaklus. Leppsid ära, sest olid sunnitud. Järgnes periood, kus mul oli tegelikult kolm armukest. Muidugi Orlov, siis Vassiltšikov ja Potjomkin.
– Seda teadsid kõik.
– Grigori Orlov ei uskunud, et ta on maha jäetud. Too õnnetu Vassiltšikov oli kõikide vastuvõttude ajal minu kõrval, samuti Grigori Potjomkin. Sellest saaks hea komöödia! Minu magamistoa uksel Suur Lavastaja Škurin, kes juhatab Number Ühe minu magamistuppa, läkitab kohapeal ootava Number Kahe ootama sinisesse buduaari, juhatab magamistoast Number Ühe välja ja läkitab ta koridori, võtab Number Kahe ja lükkab selle magamistuppa, läkitab Number Kolme ootama sinisesse buduaari, viib magamistoast välja Number Kahe ja juhatab Number Kolme magamistuppa. Kolm meest liiguvad otsekui marionetid Škurini käsul toast tuppa. Keisrinna ei tee midagi, parimal juhul piilub siidteki alt… Kas nii, Leon? Või on see fantaasia? Eks minulgi tulnud vahepeal muidugi hinge tõmmata. Ja siis langesid nad minu peale nagu tuline tuulispask. Ju ma palusin selles komöödias kord armu ja kord lisa.
Mulle meeldib ta huumor. Teinekord lööb see lausa õitsele ja siis, kui ta iseenda üle naerab, on ta brillante. Kahjuks juhtub seda harva. Iga muudab ühtpidi küll sallivamaks, aga on teemasid, mille üle naermist ta lihtsalt välja ei kannata. Ta vihastab kohutavalt, kui mõni jututeema teda ei rahulda. Škurin on aga kindlasti saanud nii üht kui teist näha. Mida kõike võib ta küll teada, millest ta iialgi kellelegi sõnakestki ei iitsata.
MINU ROMAAN VASSILTŠIKOVIGA OLI LÜHIKE. Potjomkin armukadetses rängalt seda noort kaardiväeleitnanti, kes oli ilus ja tõsine mees, aga igav. Kui Griša nägi, et Vassiltšikov püsib minu kõrval, sulgus ta Peeter Suure asutatud Aleksander Nevski kloostrisse. Mees elas kelja’s nagu munk, kandis seljas musta kuube, peas kamilavkat, kasvatas habeme, paastus, palvetas, laulis kooris. Ta võttis külalisi vastu, aga oma kelja’sse ei lasknud kedagi. Ma olin hädas. Ma ei tahtnud, et ta avalikust elust tagasi tõmbub, selleks oli ta liiga väärt mees. Minu sõbratar krahvinna Praskovja Bruce oli meie vahel sõnatoojaks ja suutis ta viimaks õukonda tagasi tuua. Potjomkin oli alati olnud üsnagi usklik inimene, aga ma ei suuda ilma naermata teda mungana ette kujutada.
Potjomkini naasmine õukonda tähendas Vassiltšikovi lahkumist. Olin Griša käes täiesti tahtejõuetu. Meie suhe algas meeletu kirega ja lõppes sügava sõprusega. Aga vahepeal…
Ühel päeval kolis Potjomkin Talvepaleesse, tubadesse, mis asusid minu ruumide all. Ka Orlov ja Vassiltšikov olid seal elanud. Räägiti, nagu oleksid Potjomkin ja Orlov treppidel kohtunud ja Orlov olevat öelnud: „Teie tõusete, mina laskun.” Hea lugu, hea lause. Selliseid asju räägiti.
KÜMME AASTAT MINUST NOOREM MEES SÜÜTAS MINUS SELLISE PALANGU, MILLETAOLIST MA POLEKS OSANUD