keha on endiselt spordisaalis, aga ma näen end liikumas mööda Marsi krobelist pinda. Jooksen, surudes jalgadega kontsentraktsioonimasinat, mille vastupanujõud suureneb Harmoonia soovi alusel või simuleeritava maastiku järgi. Vahel satun ma Maa džunglitesse, kus jooksen alusmetsas võidu pantritega, või kõnnin Luna augulisel pinnal, nagu see oli enne asustamist. Aga ma tulen alati tagasi koju Marsile, et joosta mööda selle punast pinnast ja hüpata üle jõhkrate kuristike. Vahel tuleb Harmoonia minuga teises masinas kaasa, et saaksin kellegagi võistelda.
Ta sunnib mind jõhkralt tagant ja mõnikord mõistatan, kas ta püüab mind murda. Ma ei lase tal seda teha.
„Kui sa ei oksenda trenni ajal, siis sa ei pinguta,” ütleb ta.
Päevad on purevalt valusad. Mu keha on jalataldadest kuklani katsumusest piinatud. Mickey roosad masseerivad mind iga päev. Suuremat naudingut ei ole ilmas olemas, aga kui Harmooniaga peetava ühise treeningu algusest on möödunud kolm päeva, siis ärkan ma üles voodisse oksendades. Ma värisen ja lõdisen ja kuulen vandumist.
„Seda tuleb teha teaduslikult, sa väike vastik nõid,” karjub Mickey. „Temast saab kunstiteos, aga kui sa enne värvi kuivamist talle vett peale kallad, siis küll mitte. Ära lõhu teda ära!”
„Ta peab olema täiuslik,” ütleb Harmoonia. „Tantsija, kui ta on mingistki kohast nõrk, siis löövad teised lapsed ta maha nagu vastsündinud puuriPoisi.”
„Sina lööd ta maha!” ulub Mickey. „Sina lõhud ta ära! Tema keha ei pea lihaste kokkuvarisemisele vastu.”
„Ta ei ole minu võtetele vastu vaielnud,” tuletab Harmoonia talle meelde.
„Sest ta ei tea, et ta võib vastu vaielda!” ütleb Mickey. „Tantsija, Harmoonia ei saa kogu asja biomehaanikast üldse aru. Ära lase tal minu poissi ära lõhkuda.”
„Ta ei ole sinu poiss!” põlastab Harmoonia.
Mickey hääl muutub lahkemaks. „Tantsija, Darrow on nagu täkk, kellesugused vanasti Maa peal elasid. Kaunid loomad, kes jooksevad nii kaua, kuni sa neid tagant sunnid. Nad jooksevad. Ja jooksevad. Ja jooksevad. Kuni nad enam ei jookse. Kuni nende süda plahvatab.”
Korraks tekib vaikus ja siis kõlab Tantsija hääl.
„Ares ütles mulle kunagi, et kõige kõvema terase saamiseks on vaja kõige kuumemat tuld. Sundige poissi edasi.”
Pärast nende vestluse pealtkuulamist tunnen oma kahe õpetaja vastu vimma: Mickey vastu, sest ta peab mind nõrgaks, ja Tantsija vastu, sest ta peab mind enda tööriistaks. Ainult Harmoonia ei aja mind vihale. Tema hääl, tema silmad keevad samast vihast, mida ma oma hinges tunnen. Ta võib praegu olla Tantsijaga koos, kuid ta on kunagi kellegi kaotanud. Tema armideta näopoolest on seda selgelt näha. Ta ei hau salaplaane nagu Tantsija või tema ülemus, Ares. Harmoonia on nagu mina – ta on täis raevu, millega võrreldes kõik muu on tähtsusetu.
Tol ööl ma nutan.
Järgmistel päevadel annavad nad mulle ravimeid, et kiirendada proteiinisünteesi ja lihaste taasteket. Kui mu lihaskude on algsest traumast üle saanud, hakkavad nad mind treenima veel kõvemini kui enne, isegi Mickey – kuigi ta silmade ümber on tumedad ringid ja ta kõhn nägu on kahkjaskollane, ei vaidle ta vastu. Ta on viimastel nädalatel minust eemaldunud, enam ei räägi ta mulle lugusid – nagu ta kardaks enda loodut, sest juba hakkan ma õiget kuju võtma.
Räägin Harmooniaga väga vähe, aga meie suhtes on toimunud vaevuaimatav muutus – me mõlemad mõistame sügaval sisimas, et oleme ühtemoodi olendid. Aga minu keha kasvab tugevamaks ja Harmoonia ei jõua minuga enam sammu pidada, kuigi ta on kaevandustes karastunud naine. See juhtub ainult kahe nädalaga. Meie võimete erinevus aina suureneb. Teine kuu läheb mööda ja ta on minuga võrreldes nagu lapsuke. Ma ei ole ikka veel tippvormi saavutanud.
Mu keha hakkab muutuma. Ma tihenen. Lihased muutuvad kontsentraktsioonimasinas tugevaks ja sooniliseks, lisaks teen kõrgGravi raskustega trenni. Pikkamisi tuleb mul jõudu juurde. Õlad lähevad laiemaks, ümaramaks, käsivarte kõõlused on näha, torsot katab tihe tugevate lihaste mass kui turvis. Isegi mu käed, mis alati olid ülejäänud kehast tugevamad, kasvavad kontsentraktsioonimasinas veelgi võimsamaks. Kerge käepigistusega suudan kaljutüki pulbriks teha. Mickey hakkas üles-alla hüppama, kui seda nägi. Enam ei suru keegi mu kätt.
Magan kõrgGravis, nii et kui ma Marsil ringi liigun, siis tunnen end kiirena, väledana, vilkamana kui eales varem. Mul hakkavad tekkima kiired lihaskiud. Käed sähvivad kui välgud ja kui nad löövad spordisaalis inimkujulist poksikotti, siis see lendab, nagu oleks saanud kõrvetajalt hoobi. Nüüd suudan ma käega poksikotist läbi lüüa.
Mu keha muutub kuldse omaks, mitte lillutaja või pronksi, vaid kõrgemat klassi kuldse omaks. See keha kuulub päikesesüsteemi vallutanud soole. Käed on ebardlikud. Nad on siledad, päevitunud ja osavad, nagu igal kuldsel peabki olema. Aga nendes peitub jõud, mis mu ülejäänud kehaga võrreldes on ülemäärane. Kui mina olen nuga, siis nemad on tera.
Mu keha ei ole ainus, mis muutub. Enne magamajäämist joon töötluskiirendajatega timmitud toonikut ja kiirkuulan „Värve”, „Iliast”, „Odüsseiat”, „Metamorfoose”, Teeba tsükli näidendeid, „Drakoonilisi silte”, „Anabasist” ja selliseid levitamispiiranguga teoseid nagu „Krahv Monte-Cristo”, „Kärbeste jumal”, „Lady Casterly patukahetsus”, „1984” ja „Suur Gatsby”. Ärgates olen tuttav möödunud kolme tuhande aasta kirjanduse ja seadusandluse ja ajalooga.
Mu viimane päev Mickey juures saabub siis, kui viimasest lõikusest on möödas kaks kuud. Harmoonia naeratab mulle pärast meie trenni, kui ta mind mu tuppa tagasi saadab. Taustal tümpsub muusika. Mickey tantsijad on täna õhtul pöördes.
„Toon sulle riided, Darrow. Tantsija ja mina tahame sinuga õhtustada, et tähistada. Evey teeb su korda.”
Ta jätab mu koos Eveyga üksi. Nagu alati on Evey nägu ka täna tüüne kui HK-st nähtud lumi. Vaatan teda peeglist, kui ta mu juukseid lõikab. Tuba on pime, välja arvatud peeglit valgustav tuli. Valgus langeb ülevalt alla, nii et ta näeb välja nagu ingel. Süütu ja puhas. Aga ta ei ole sugugi süütu, sugugi puhas. Ta on roosa. Neid kasvatatakse naudingu pärast, nende rindade ja puusade kumeruse pärast, nende trimmis kõhu ja priskete huulte pärast. Samas on ta vaid tüdruk ja tema sära pole veel kadunud. Mäletan, kuidas läks viimati, kui ma ei suutnud üht temasugust kaitsta.
Ja milline olen mina? Mul on raske ennast peeglist vaadata. Olen selline, milline minu teada on saatan. Olen üleolev ja julm, seda sorti mees, kes tappis mu naise. Olen kuldne. Ja sama kalk kui kuld.
Mu silmad säravad kui valuvormitud. Nahk on pehme ja lopsakas. Luud on tugevamad. Tunnen kui tihe on mu sihvakas torso. Kui Evey on mu kuldsete juuste lõikamisega valmis, siis ta astub eemale ja vahib mind. Tunnen ta hirmu ja kannatan endamisi selle pärast. Ma ei ole enam inimene. Olen füüsiliselt muutunud millekski enamaks.
„Sa oled ilus,” ütleb Evey vaikselt, puudutades mu kuldset märgistust. Need on palju väiksemad kui tema sulgedega tiivad. Ring asub mõlema käeselja keskel. Tiivad avanevad piki käsi, kaardudes randmeluude külgedel ülespoole kui vikatid.
Vaatan Evey valgeid tiibu ja tean, kui jäledad need tema meelest ta seljal on, kui kõvasti ta neid vihkab. Tahan talle midagi lahket öelda. Tahan panna teda naeratama, kui ta seda suudab. Ütleksin talle, et ta on ilus, aga tema elu on täis mehi, kes on öelnud talle sama, et ühel või teisel moel sellest kasu saada. Ta ei usuks minusugust poisikest. Ja mina ei usu tema sõnu. Eo oli ilus. Mäletan ikka veel, kuidas ta põsed tantsides lõkendama lõid. Tal olid kõik elu ehedad värvid, viimistlemata looduslik ilu. Mina olen inimlik arusaam ilust. Pehme ja paindlik kuld, millele on antud inimkuju.
Evey suudleb mu pealage enne, kui ta minema kihutab, jättes mu üksi vaatama HK peegeldust peeglis. Ma ei pannud tähele, kui ta libistas oma tiivasule mu rinnataskusse.
Olen väsinud HK vaatamisest. Juba tean nende ajalugu ja õpin seda juurde iga päev. Aga ma olen väsinud toas olemisest, väsinud Mickey klubi tümpsust ja tema suitsetatud lehtede mündilõhnast. Väsinud tüdrukutest, keda ta toob oma perre