ütlesid, et sa teed mida iganes on vaja teha,” ütleb Tantsija.
„Aga seda…” Ülesanne, mille ta mulle andis, on hullumeelne, aga ma ei ole hirmul mitte selle pärast. Mu hirm tuleb sellest, et kardan muutuda, nii et Eo mind enam ära ei tunneks. Ma muutun deemoniks meie octobernachti lugudest.
„Andke mulle kõrvetaja või pomm. Las keegi teine teeb seda.”
„Me tõime su välja just selle pärast,” ohkab Harmoonia. „Ja ainult selle pärast. See on olnud Arese suurim eesmärk poegade sünnist saadik.”
„Kui paljusid te olete välja toonud? Kui paljud on proovinud seda sama teha, mida mina?”
Harmoonia vaatab Tantsija poole. Too ei ütle midagi, nii et ta vastab kärsitult Tantsija asemel. „Üheksakümmend seitse on voolimises läbi kukkunud… meie teada.”
„Kuradiraisk,” vannun ma. „Ja mis neist sai?”
„Nad said surma,” ütleb Harmoonia otse. „Või nad palusid surma.”
„Võib-olla oleks Narol pidanud laskma mind üles puua.” Ma püüan naerda.
„Darrow. Tule siia. Tule.” Ta haarab mu õlast ja talitseb mind. „Nemad võisid läbi kukkuda. Aga sinul läheb teisiti, Darrow. Tunnen seda sisimas.”
Mul hakkavad põlved värisema, kui vaatan esimest korda öisesse taevasse ja näen enda ümber kõrguvaid hooneid. Pea pööritab. Mul on kukkumise tunne, nagu oleks maailm oma teljelt lahti tulnud. Kõik on liiga avar, niivõrd avar, et näib, nagu peaks linn taevasse varisema. Vaatan oma jalgu, vaatan tänavat ja püüan ette kujutada, et olen tunneliteel kogukondade juurest ühismaale.
Selle linna – Yorktoni – tänavad on öisel ajal kummastavad. Kõnniteid ja tänavaid valgustavad helendavad valgusepallid. Siinses kõrgtehnoloogilises linnasektoris jooksevad HK videod kui vedel voog mööda avenüü osi, nii et enamik kõnnib liikuvatel jalgradadel või sõidab ühistranspordis pea langetatuna nagu jalutuskepi käepide. Kiiskavad tuled muudavad öö peaaegu sama eredaks kui päeva. Näen isegi veel rohkem värve. Siin linnaosas on puhas. Punaste puhastustöötajate rühmad kammivad tänavaid läbi. Teed ja jalutusrajad ulatuvad kaugusse täiuslikus korras.
Meie peame kõndima seal, kus on kahvatu punane riba, kitsas riba laial tänaval. See ei liigu nagu teised teed. Üks vaskne naine kõnnib mööda talle ette nähtud laiemat rada. Tema lemmiksaateid mängitakse igal pool, kus ta kõnnib, välja arvatud siis, kui ta liigub kuldse kõrval, millisel juhul kõik HK-d vait jäävad. Aga enamik kuldseid ei kõnni. Neile on lubatud graviSaapad ja tõllad, nagu ka kõigile vasksetele, obsidiaanidele, hallidele ja hõbedastele, kellel on olemas vastav litsents, kuigi litsentseeritud saapad on kohutavalt viletsad.
Minu ette maha ilmub rakuvastase kreemi reklaam. Veidralt peenike naine lipsab punaseist siidrõivaist välja. Asjakohaselt paljana asub ta määrima kreemi oma kehal sellisesse kohta, kuhu ühelgi naisel pole kunagi rakku tekkinud. Ma punastan ja vaatan vastikust tundes mujale, sest ma olen üldse näinud ainult ühte naist alasti.
„Sa peaksid oma tagasihoidlikkusest lahti saama,” soovitab Harmoonia. „See juhib sulle rohkem tähelepanu kui su värv.”
„See on jäle,” ütlen ma.
„See on reklaam, kallis,” nurrub Harmoonia üleolevalt. Ta kõkutab koos Tantsijaga naerda.
Vanemapoolne kuldne kihutab ülalpool, ta on kõige vanem inimene, keda ma olen iialgi näinud. Me langetame pea, kui ta möödub.
„Siin üleval tuleb punastele maksta,” selgitab Tantsija mulle, kui oleme omaette. „Mitte palju. Aga neile antakse raha ja küllalt kostitust, et neid sõltuvaks muuta. Oma raha kulutavad nad kaupadele, mida nad enda arvates vajavad.”
„Sama käib kõigi droonide kohta,” sisistab Harmoonia.
„Nii et nad ei ole orjad,” ütlen ma.
„Oh, on ikka,” ütleb Harmoonia. „Orjastatud nende värdjate nisade imemisest.”
Kuna Tantsijal on raske meiega sammu pidada, hakkan tema jutu ajal aeglasemalt kõndima. Harmoonia teeb ärritunud häält.
„Kuldsed korraldavad kõike nii, et nende enda elu oleks kergem. Nad toodavad saateid, et lahutada ja rahustada masside meelt. Iga Maa uue kuu seitsmendal päeval jagavad nad laiali rahanatukest ja armuande, et muuta põlvkondi põlvkondade järel endast sõltuvaks. Nad valmistavad tooteid, et meile jääks mulje, et oleme vabad. Kui vägivald on kuldsete sport, siis manipuleerimine on nende kunstiliik.”
Me jõuame alamVärvide linnaossa, kus jalgradu pole eraldi tähistatud. Poodide aknad ja uksed on elektroonilise rohelise riba ääres. Mõned poed pakuvad tunni jooksul kuu jagu alternatiivset reaalsust ühe nädala palga eest. Kaks väikest vilavate roheliste silmadega kiilaspäist meest, kaunistatud metallorade ja muutuvate digikoodide tätoveeringutega, soovitavad mul osta reisi kohta, mida kutsutakse Osgiliathiks. Teised poed pakuvad pangateenuseid või biomodifikatsioone või tavalisi isiklikke hügieenivahendeid. Nad karjuvad asju, millest ma aru ei saa, kasutades numbreid ja akronüüme. Ma pole eales näinud sellist mürglit ja melu.
Roosa ribaga ääristatud bordellid, nagu ka akendel seisvad naised ja mehed, panevad mind punastama. Igaühel on sähviv hinnasilt, mis ripub mängule kutsuvalt nööri otsas. Hind muutub nõudluse järgi. Üks elust pakatav tüdruk hüüab mind sel ajal, kui Tantsija seletab mulle raha tähendust. Lykoses vahetasime ainult kaupa ja laket ja hõõgujaid ja teenuseid.
Mõned linnaosad on ette nähtud ainult tähtsamatele värvidele. Neisse linnaosadesse saab juurdepääsu sisenemisloaga. Ma ei saa kuldsete või vasksete linnaossa lihtsalt sisse jalutada või sõita. Aga vasksed saavad alati punaste linnaosa urgastes aeleda, käia seal baaris või bordellis. Mitte kunagi ei ole asjad vastupidi, isegi mitte metsikul, kõigile avatud basaaril, mis rõkkab kauplemisest, nii et õhk on paks kärast ja kehaaroomidest ja toidulõhnadest ja automobiilide heitgaasist.
Jalutame basaari sügavustesse. Tunnen end kitsastel kõrvaltänavatel ohutumalt kui kõrgtehnoloogiliste linnasektorite laiadel avenüüdel. Mulle ei meeldi veel lai avarus ja tähed pea kohal hirmutavad mind. Basaaril on hämaram, kuigi tuled ikkagi säravad ja inimesed sagivad. Hooned näivad rohkem kokkusurutuna. Sajad rõdud jooksevad kui ribid kitsasteede kõrgustes. Jalgteed kulgevad risti-rästi meie pea kohal ja kõikjal meie ümber vilguvad igasuguste seadmete tuled. Siin on rohkem niiskust, räppa. Ma näen vähem plekkpottidest patrulle. Tantsija sõnul on basaaril selliseid kohti, kuhu isegi obsidiaanil ei tasu minna. „Kõige suurema tihedusega inimasustustes kaob kultuursus kõige kergemini,” ütleb ta.
On kummastav olla rahvahulgas, kus keegi ei tea su nägu ega hooli su sihist. Lykoses oleksin ma rüselenud meestega, kellega koos üles kasvasin, või kohanud tüdrukuid, keda lapsena taga ajasin või kellega jõudu katsusin. Siin jooksevad teised värvid mulle otsa ega mõtle isegi vabandada. See on linn ja see ei meeldi mulle. Tunnen end üksikuna.
„Lähme siia,” ütleb Tantsija, juhatades mu hämarasse kangialusesse, kus kivisel pinnal kumab elektrooniline lendav draakon. Meid peatab hiiglaslik pruun, kellel on nina asemel modikas. Me ootame, kuni metallnina nuusib ja nuhib. Ta on Tantsijast suurem.
„Juustes värv,” uriseb ta minu suunas, hingates sisse mu juuste lõhna. „See siin on roostenärija.”
Tema vöö vahelt vaatab välja kõrvetaja. Randme küljes on suskaja – taipan seda sellest, kuidas ta käsi liigub. Veel üks küürus röövlinägu tuleb meie juurde. Tollel on silmamunadel juveeliprotsessorid, väiksed punased rubiinid, mis veiklevad, kui valgus langeb neile just õige nurga all. Vahin juveele pruunides silmades.
„Mis seesinasega toimub? Tahab minna?” sülgab ta. „Jõllita aga, kisun sul maksa välja ja müün turul maha.”
Arvab, et panen teda proovile. Tegelikult rubiinid lihtsalt huvitavad mind, aga kui ta mind ähvardab, naeratan talle ja pilgutan silma, nagu teeksin kaevanduses. Ta kätte ilmub nuga. Siin on teised reeglid.
„Naga, anna aga. Kui julged. Anna tuld.”
„Mickey