on ülima armastuse väljendus. Eo vaikne reekviem.
Naised hakkavad nutma ja kui ma neist mööda lähen, sirutavad nad käed, et puudutada Eo nägu, et puudutada minu nägu ja et aidata mul avada ventilatsioonilõõr. Tirin oma naise läbi kitsa metalltoru, viies ta sinna, kus me tähtede all armatsesime, kus ta rääkis mulle oma plaanidest ja ma ei võtnud teda kuulda. Hoian tema elutut keha ja loodan, et tema hing näeb mind selle paigas, kus olime õnnelikud.
Kaevan augu ühe puu jalamile. Kui võtan tema käe ja suudlen laulatusvõru, on mu käed meie maast määrdununa punased nagu tema juuksed. Panen verilille sibula kesta tema südame kohale ja võtan sibula sisu ja panen enda südame juurde. Siis suudlen tema huuli ja matan ta maha. Aga ma hakkan nuuksuma enne, kui valmis saan. Kaevan tema näo uuesti välja ja suudlen teda uuesti ja hoian oma keha tema oma vastas, kuni näen läbi kunstliku mullkatuse tõusmas punast päikest. Siinsed värvid põletavad mu silmi ja ma ei suuda pisaratele piiri panna. Kui tõmbun temast eemale, näen tema taskust paistmas oma peapaela. Ta tegi selle mulle higi jaoks. Nüüd kõlbab see mu pisarate jaoks ja ma võtan selle kaasa.
Kieran lööb mind näkku, kui näeb, et olen kogukonda tagasi tulnud. Loranil ei tule sõnagi suust, Eo isa otsib seinalt tuge. Nad arvavad, et on mind alt vedanud. Kuulen Eo ema nuttu. Mu ema ei ütle midagi, kui mulle süüa teeb. Ma ei tunne end hästi. Hingata on raske. Leanna tuleb hiljem ja aitab ema, suudeldes mu pead, kui ma söön, viivitades piisavalt kaua, et mu juuste lõhna nuusutada. Pean sööma ühe käega, tõstes toitu taldrikult suhu. Ema hoiab mu teist kätt oma mõhnas pihkude vahel. Ta vaatab seda, mitte mind, otsekui meenutades, millal see väike ja pehme oli, ja imestades, kuidas see on nii karmikoeliseks muutunud.
Lõpetan söömise just siis, kui Kole Dan tuleb. Ema ei lahku laua tagant, kui mind minema veetakse. Tema pilk jääb sinna, kus mu käsi lebas. Minu meelest ta usub, et kui ta üles ei vaata, siis ei juhtu midagi. Isegi tema ei suuda kõike taluda.
Mind puuakse täiskogu ees hommikul kell 9. Miskipärast käib mul pea ringi. Südames on imelik tunne, nagu jääks see aeglasemaks. Kuulen kõrvus arheKuberneri sõnu, mida ta ütles mu naisele.
„Kas see on kõik, milleks sul jõudu on?”
Mu rahvas laulab, me tantsime, me armastame. Selles peitub meie jõud. Aga me kaevame ka. Ja siis me sureme. Harva saame valida, mille eest. Valikuvõimalus tähendab jõudu. See valik on olnud meie ainus relv. Aga sellest ei piisa.
Käes on aeg öelda viimased sõnad. Kutsun Dio. Tema silmad on veripunased ja paistes. Ta on habras, nii erinev oma õest.
„Mis olid Eo viimased sõnad?” küsin temalt, kuigi mu suu liigub aeglaselt, imelikult.
Ta vaatab tagasi ema poole, kes on lõpuks kohale tulnud, aga kes raputab nüüd pead. Nad varjavad minu eest midagi. Midagi, mida nad ei taha, et ma teaks. Saladust, mida hoitakse vaka all, kuigi mind ootab ees surm.
„Ta ütles, et armastab sind.”
Ma ei usu teda, aga naeratan ja suudlen teda laubale. Ta ei suuda rohkem küsimustele vastata. Ja mul käib pea ringi. Ei jõua rääkida.
„Ütlen talle, et sa tervitad teda.”
Ma ei laula. Olen teiste asjade jaoks loodud.
Mu surm on mõttetu. See on armastus.
Aga Eol oli õigus, ma ei saa sellest aru. See ei ole minu triumf. Käitun isekalt. Ta ütles mulle, et pean elult rohkem tahtma. Ta tahtis, et võitleksin. Aga siin ma olen, suremas, hoolimata tema soovist. Valu pärast loobumas.
Satun paanikasse nagu enesetapja, kes korraga saab oma meeletusest aru.
Liiga hilja.
Tunnen, kuidas luuk mu all avaneb. Mu keha kukub. Köis koorib kaelalt nahka. Selgroog krigiseb. Nõelad torkavad nimmetesse. Kieran liigub komistades minu poole. Onu Narol lükkab ta kõrvale. Mulle silma pilgutades võtab ta mu jalgadest kinni ja tõmbab.
Loodan, et nad ei mata mind.
II OSA
UUESTISÜNDINU
See on pidustus, kus meil on ees deemonite näod, et meie oru surnute juurest halbu vaime eemale peletada. Need näod säravad narride kullast.
7
LAATSARUS
Ma ei näe Eot surmas. Minu soo uskumuse järgi näeme oma kadunukesi siis, kui oleme teisele poole jõudnud. Nad ootavad meid rohelises orus, kus õhk on paks lõkkesuitsust ja hautiste aroomist. Seal on vana mees, kelle mütsil sillerdab kaste, kes kaitseb orgu ja seisab koos meie omadega, oodates meid kiviteel, mille kõrval lambad rohtu söövad. Räägitakse, et seal on äsja kerkinud udu ja lilled lõhnavad magusasti ja need, kes on maetud, liiguvad kiviteed mööda kiiremini.
Aga ma ei näe oma armsamat. Ma ei näe orgu. Ma ei näe midagi peale viirastuslike tulede pimeduses. Tunnen survet ja tean, nagu iga kaevur teaks, et mind maetakse maha. Lasen kuuldavale hääletu karje. Muld tungib suhu. Mind haarab paanika. Ma ei saa hingata, ei saa liigutada. Maa kallistab mind, kuni lõpuks kraabin end välja, tunnen õhku, ahmin hapnikku, hingeldan ja sülitan mulda.
Möödub mitu minutit enne, kui põlvili olles üles vaatan. Küürutan mahajäetud kaevanduses, vanas tunnelis, mis on juba ammu hüljatud, aga endiselt ühendatud ventilatsioonisüsteemiga. Siin lõhnab mulla järele. Mu haua kõrval põleb üksik tuli, mis heidab seintele kummastavaid varje. See kõrvetab mu silmi nagu päike, mis tõusis Eo haua kohale.
Ma ei ole surnud.
Sellele arusaamisele jõudmiseks kulub rohkem aega, kui oleks võinud arvata. Aga kaela ümber, seal, kus köis naha sisse lõikas, on verine viirg. Seljahaavades on mulda.
Ma ei ole ikkagi surnud.
Onu Narol ei tõmmanud mu jalgu piisavalt tugevasti. Aga plekkpotid oleksid kindlasti kontrollinud, kui nad selleks just liiga laisad polnud. Seda võimalust võiks kaaluda küll, aga siin on midagi muud mängus. Kui võllapuu juurde läksin, käis mul pea liiga kõvasti ringi. Tunnen isegi praegu midagi soontes, sellist letargiat, nagu oleks mind uimastatud. Seda tegi Narol. Ta uimastas mu. Ta mattis mu. Aga milleks? Ja kuidas õnnestub tal kinnivõtmist vältida, kui ta mu keha alla võttis?
Kui valguse tagant pimedusest kostab madal mürin, siis tean, et saan oma küsimustele vastused. Pika tunneli kaugeimast otsast roomab välja kuue rattaga metallist putukat meenutav logistaja. Kui see minu ees seisma jääb, immitseb põrkerauast auru. Kaheksateist tuld kõrvetavad silmi. Sõiduki külgedelt astuvad välja kogud, kes kiirustavad läbi esitulede sära minust kinni haarama. Olen liiga jahmunud, et vastu hakata. Nende käed on mõhnalised nagu kaevuritel ja nägu katavad octobernachti deemonimaskid. Aga nad liigutavad mind õrnalt, suunates, mitte sundides mind logistaja luugi juurde.
Logistaja sees põleb ümmargune veripunane laetuli. Istun vanal ühele inimesele mõeldud metallistmel nende kahe kuju vastas, kes mind haua juurest kaasa võtsid. Naise mask on kahkjasvalge ja kuldne, sellel on sarved nagu kakodeemonil. Tema tumedad silmad välguvad läbi silmaavade. Teine on pelglik mehekuju. Nõtke ja vaikne, nagu kardaks mind. Irevil hammastega nahkhiire mask ei suuda varjata tema häbelikku pilku või seda, kuidas ta oma käsi peidab – see on hirmunutele omane joon, väitis onu Narol alati, kui ta mind tantsima õpetas.
„Teie olete Arese pojad, kas pole?” pakun ma.
Nõrgukene võpatab, aga naise silmis on pilge.
„Ja sina oled Laatsarus,” ütleb ta. Naise hääl on osavõtmatu, loid, see mängib kõrvadega nagu kass kinnipüütud hiirega.
„Mina olen Darrow.”
„Oh, me teame, kes sa oled.”
„Ära ütle talle midagi, Harmoonia!” pahvatab nõrguke. „Tantsija ei öelnud, et temaga enne koju jõudmist midagi arutaksime.”
„Suur tänu, Ralph.” Harmoonia ohkab nõrgukese jutu peale ja vangutab pead.
Pärast seda, kui too oma veast aru saab, hakkab ta oma istmel ebamugavustundest nihelema,