ma ei kuule seda. Aga Dio laseb kuuldavale oige, mis jääb mind eluks ajaks kummitama. Ta vaatab pisaraid valades minu poole. Mida mu naine talle ütles? Naised nutavad. Mehed pühivad silmi. Nad peavad nutvale Diole voolu andma, et teda õest eemale rebida, aga ta klammerdub nuttes Eo jalgade külge. ArheKubernerilt tuleb väike noogutus, kuigi ta ei vaevu isegi vaatama jääma, ja nagu mu isagi puuakse Eo üles.
„Sihi kõrgemale,” liigub tema suu minu poole vaadates. Ta paneb käe taskusse ja tõmbab välja verilille, mille talle andsin. See on puruks litsutud ja lapik. Siis karjub ta kõvasti kõigile, kes on kokku tulnud: „Purustage ahelad!”
Põrandaluuk tema jalge all avaneb. Ta kukub ja üheks hetkeks jäävad tema juuksed pea kohale püsti kui punane nimbus. Siis otsivad jalad õhust tuge ja ta kukub. Tema peenike kõri on kinni tõmmatud. Silmad lähevad pärani. Kui ma vaid suudaksin ta sellest päästa. Kui ma vaid suudaksin teda kaitsta, aga maailm on minu vastu külm ja karm. See ei muutu nii, nagu ma tahaksin. Olen nõrk. Vaatan, kuidas mu naine sureb ja mu verilill tema käest maha kukub. Kaamera jäädvustab kõike seda. Kiirustan tema pahkluid suudlema. Hoian tema jalgu embuses. Ma ei lase tal piinelda.
Marsil ei ole eriti gravitatsiooni, nii et kaela murdmiseks tuleb jalgadest tõmmata. Seda lasevad nad lähedastel teha.
Õige pea ei ole kuulda mitte midagi, isegi mitte köie kriiksumist.
Mu naine on liiga kerge.
Ta oli vaid tüdrukuke.
Siis algab kaduva kaebelaulu tagumine. Rusikad rinna pihta. Tuhanded. Kiiresti nagu kloppiv süda. Aeglasemalt. Löök sekundis. Löök iga viie sekundi järel. Iga kümne sekundi järel. Siis ei iial enam ja leinav rahvamass hajub laiali kui tolmukübemed peopesalt ja tuuled uluvad vanade tunnelite sügavustes.
Ja kuldsed, nemad lendavad ära.
Eo isa, Loran ja Kieran istuvad mu ukse juures kogu öö. Nad ütlevad, et pakuvad mulle seltsi. Aga nad hoopis valvavad mind, ei lase mul surra. Tahan surra. Ema paneb mu haavadele siidi, mille mu õde Leanna on võrgukojast varastanud.
„Vaata, et närvinukleiin kuiv oleks, või muidu tekivad armid.”
Mis armid? Keda need huvitavad? Eo ei näe neid, nii et mis mul neist. Ta ei silita oma käega mööda mu selga. Ta ei suudle kunagi mu haavu.
Ta on läinud.
Leban meie voodis selili, et tunda valu ja oma naist unustada. Aga ma ei suuda unustada. Ta ripub isegi praegu. Hommikul kaevandusse minnes lähen temast mööda. Varsti hakkab ta haisema ja varsti hakkab ta mädanema. Mu kaunis naine säras liiga eredalt, et kaua elada. Tunnen ikka veel, kuidas tema kael mu käte tõmbest murdus. Nüüd öösel mu käed värisevad.
Mu magamistoast läheb salatunnel, mille ma kunagi lapseeas kaljusse kaevasin, et saaksin välja hiilida. Nüüd kulub see ära. Lähen mööda salarada, ronides kodust vargsi alla, nii et sugulased ei näegi, kuidas hämaras minema lipsan.
Kogukonnas on vaikne. Vaikne, välja arvatud HK-s, mille ekraanil mu naine taustamuusikast saadetuna sureb. Nad tahtsid näidata, kui kasutu on mitte sõna kuulata. Ja neil läks see korda, kuid videos on midagi enamat. Nad näitavad minu peksmist ja Eo peksmist ja kogu aeg käib taustaks tema laul. Ja kui ta sureb, siis nad mängivad seda uuesti, mis tundub loovat videole vale mulje. Isegi siis, kui ta ei oleks mu naine, näeksin temas märtrit, näeksin noore kena tüdruku laulu, mille lämmatab kurjade meeste köis.
Siis on HK mõne hetke jagu must. Ta ei ole kunagi varem ilma pildita jäänud. Ja siis tuleb Octavia au Lune tagasi oma vana jutuga. Peaaegu jääb mulje, nagu oleks keegi HK-sse häkkinud, sest mu naine ilmub uuesti hiiglaslikule ekraanile.
„Purustage ahelad!” karjub ta. Siis ta kaob ja pilt läheb mustaks. Ekraan ragiseb. Pilt tuleb tagasi. Ta karjub seda uuesti. Ekraan läheb jälle mustaks. Tavaprogramm algab, siis tuleb ta karjatus veel viimast korda ja siis näidatakse, kuidas teda jalgadest tõmban. Siis kaob pilt ära.
Tänavad on vaiksed, kui ma lähen ühismaa poole. Varsti läheb öine vahetus koju. Siis kuulen müra ja minu ees astub tänavale keegi mees. Varjudest vahib mind mu onu nägu. Tema pea kohal ripub üksainus lambipirn, mis heidab valgust plaskule tema käes ja räbaldunud punasele särgile.
„Sa oled oma isa poeg, väike värdjas. Rumal ja mõttetu.”
Mu käed tõmbuvad rusikasse. „Tahad mind tagasi hoida, onu?”
Ta mühatab. „Ei saand su kuradi isa end tapmast hoida. Ja ta oli sinust kuradiparem mees. Oskas end paremini ohjeldada.”
Astun edasi. „Mul pole su luba vaja.”
„No ei, väike litsuja, ei ole.” Ta tõmbab kätega läbi juuste. „Aga ikkagi ära tee seda, mis sul plaanis on. See hävitaks su ema. Sa võid arvata, et ta ei tea, et sa välja hiilisid. Ta teab. Ise ütles mulle. Ütles, et lähed surema nagu mu vend, nagu su tüdruk.”
„Kui ema oleks teadnud, siis ta poleks mul minna lasknud.”
„Mkm. Ta laseb meil, meestel, ise oma eksimused teha. Aga seda poleks su tüdruk tahtnud.”
Näitan onule näpuga. „Sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi sellest, mida ta tahtis.” Eo ütles, et ma ei saaks aru märtriks olemisest. Näitan talle, et saan küll.
„Vabalt,” ütleb onu õlgu kehitades. „Ma tulen siis kaasa, sest su pea on pulki täis.” Ta pugistab naerda. „Meie, lambdad, ikka armastame silmust.”
Ta viskab plasku mulle ja ma kõnnin ebalevalt tema kõrval.
„Tead, ma püüdsin su isale selgeks teha, et tema väiksel protestiaktsioonil pole mõtet. Ütlesin talle, et sõnad ja tantsud ei tähenda tuhkagi. Püüdsin asja temaga ära klaarida. Litsusin mööda. Ta lõi mu siruli.” Ta teeb aeglase paremsirge. „Elus on hetki, mil on selge, et mees on midagi otsustand ja vastu ajada oleks solvav.”
Joon plaskust ja annan selle talle tagasi. Lakkel on imelik maitse ja see on tavalisest paksem. Imelik. Ta sunnib mind plasku tühjaks jooma.
„Kas sa oled otsustand?” küsib ta endale pähe koputades. „Selge see. Unustasin, ma ju õpetasin su tantsima.”
„Kangekaelne nagu šahtirästik. Kas sa ei öelnud niimoodi?” ütlen vaikselt, lubades endale napi naeratuse.
Kõnnin hetke vaikides koos onuga. Ta paneb käe mulle õlale. Rinnust tahaks valla pääseda üks nuukse. Neelan selle alla.
„Ta jättis mu maha,” sosistan ma. „Lihtsalt jättis maha.”
„Pidi olema mingi põhjus. Ta polnd loll tüdruk, seda mitte.”
Pisarad hakkavad jooksma, kui jõuan ühismaale. Onu embab mind ühe käega ja suudleb pealaele. See on kõik, mis tal pakkuda on. Ta pole loodud õrnutsemiseks. Tema nägu on kahvatu ja kummituslik. Kolmekümneviiene ja nii vana, nii väsinud. Tema ülahuult moonutab arm. Pakse juukseid viirutab hall.
„Tervita minu poolt neid, kes on orus,” ütleb ta mulle kõrva, kriipides habemega kaela. „Tõsta mu vendade auks üks toost ja suudle mu naist, eriti Tantsijat.”
„Tantsijat?”
„Sa tunned ta ära. Ja kui näed papat ja mammat, siis ütle neile, et me ikka veel tantsime neile. Nad ei jää kauaks üksi.” Ta läheb ära, peatub siis ja ütleb ilma ümber pööramata: „Purustage ahelad. Õige?”
„Õige.”
Ta jätab mu ühismaale koos mu kõlkuva naisega. Tean, et seadusesilm jälgib mind kaameratega, kui võllapuu juurde kõnnin. Trepp on metallist, nii et see ei kriiksu. Ta ripub nagu nukk. Tema nägu on kaame ja juuksed liiguvad tasakesi ülal ragisevate ventilaatorite tuules.
Kui olen köie kaevandusest varastatud lõikeTeraga läbi lõiganud, haaran selle katki nüsitud otsast ja võtan Eo ettevaatlikult alla. Hoian oma naist embuses ja me lähme koos väljakult võrgukotta. Öine vahetus teeb viimaseid töötunde. Naised vaatavad vaikides, kuidas kannan teda ventilatsioonitoru juurde. Seal märkan Leannat, oma õde. Pikk ja vaikne nagu ema, jälgib ta mind karmil ilmel, aga ei tee midagi. Mitte keegi