ja löövad end klaasi põhja vastu ära ega saa kõrgemale minna. Siis võtab mees neilt klaasi pealt ära, aga kirbud ei hüppa enam harjumuspärasest kõrgemale, sest nad usuvad, et neil on ikka klaaslagi ees.” Ta hingab suitsu välja. Näen, kuidas tema silmad läbi selle hiilgavad nagu hõõguja põlev ots. „Meie oleme kõrgele hüppavad kirbud. Las ma näitan sulle nüüd täpselt kui kõrgele.”
Tantsija viib mu läbi logiseva koridori silindrilise metallist lifti juurde. Roostene ja raske, liigub see krigisedes vankumatult ülespoole.
„Peaksid teadma, et su naise surm ei olnud asjatu, Darrow. Rohelised, kes meid aitavad, kaaperdasid selle lindistuse. Häkkisime HK-sse sisse ja näitasime tervel planeedil, mis tegelikult juhtus. Kogu planeet, sadade tuhandete kaevanduskolooniate klannid ja linnade elanikud on kuulnud su naise laulu.”
„Räägi-räägi,” pomisen mina. „Kolooniaid pole pooltki nii palju.”
Ta ei pööra mulle tähelepanu. „Nad kuulsid ta laulu ja juba kutsuvad teda Persephoneks.”
Võpatan ja vaatan Tantsija poole. Ei. See ei ole tema nimi. Eo ei ole nende sümbol. Ta ei kuulu neile varjunimedega röövlitele.
„Tema nimi on Eo,” ütlen põlglikult. „Ja ta kuulub Lykosele.”
„Nüüd kuulub ta oma rahvale, Darrow. Ja nad mäletavad vanu lugusid jumalannast, kelle surmajumal tema pere juurest röövis. Aga isegi pärast röövi ei saanud surm teda igaveseks endale. Ta oli Neiu, kevade jumalanna, kellele oli määratud pärast iga talve naasta. Ilu kehastus saab elu puudutada isegi hauast. Sedasi mõtlevad nad su naisest.”
„Ta ei tule tagasi,” ütlen ma, et juttu lõpetada. Selle mehega pole mõtet vaielda. Ta lihtsalt laseb muudkui edasi.
Lift jääb seisma ja me astume välja väiksesse tunnelisse. Läbi selle jõuame järgmise liftini, mis on tehtud kvaliteetsemast metallist ja paremini hooldatud. Seda valvavad kaks kõrvetajaga varustatud Arese poega. Varsti sõidame jälle ülespoole.
„Ta ei tule tagasi, aga tema ilu, tema hääl kajavad kuni aegade lõpuni. Ta uskus millessegi endast suuremasse ja surm andis tema häälele jõu, mida tal elus ei olnud. Ta oli puhas nagu su isagi. Meie, sina ja mina,” ta puudutab mu rinda oma nimetissõrme nukiga, „oleme mustad. Me oleme vere jaoks loodud. Koredad käed. Kasimata südamed. Laias laastus oleme vähem tähtsad, aga kui ei oleks meiesuguseid sõjamehi, siis ei kuuleks Eo laulu keegi peale Lykose elanike. Ilma meie koredate käteta ei saaks puhaste südamete unistused kunagi teoks.”
„Räägi asjast,” segan vahele. „Sa tahad mind millegi jaoks.”
„Sa oled juba proovinud surra,” ütleb Tantsija. „Kas sa tahaksid seda uuesti teha?”
„Ma tahan…” Mida ma tahan? „Ma tahan Augustuse ära tappa,” ütlen ma, kui mulle tuleb meelde kuldse kalk nägu, kui ta mõistis mu naise surma. Tema nägu oli nii eemalolev, nii ükskõikne. „Ta ei ela seni, kuni Eo lamab surnult.” Mulle meenuvad magistraat Podginus ja Kole Dan. Tapan nemad ka.
„Nii et siis kättemaks,” ohkab Tantsija.
„Sa ütlesid, et sa pakud mulle seda.”
„Ma ütlesin, et pakun sulle õiglust. Kättemaks on tühi, Darrow.”
„See tühjus täidab mu. Aita mul tappa arheKuberner.”
„Darrow, su eesmärgid on nii väiksed.” Lift hakkab kiiremini sõitma. Kõrvad lähevad lukku. Üles ja üles ja üles. Kui kõrgele see sõidab? „ArheKuberner on pelgalt üks kõige tähtsamaid kuldseid Marsil.” Tantsija annab mulle paari tumedaid prille. Panen need ebalevalt ette, süda taob rinnus. Me lähme pinna peale. „Sa pead kaugemale nägema.”
Lift jääb seisma. Uksed avanevad. Ja ma olen pime.
Pupillid tõmbuvad prillide taga valgusega harjumiseks kokku. Kui lõpuks suudan silmad avada, siis eeldan, et näen kusagil hiiglaslikku säravat lambipirni või tuld, mingisugustki valgusallikat. Aga ma ei näe midagi taolist. Valgus ümbritseb meid, see pärineb kusagil kaugel asuvast, võimatust allikast. Tunnen selle jõu, selle esmase eluallika vaistlikult ära. Päike. Päevavalgus. Mu käed värisevad ja ma astun koos Tantsijaga liftist välja. Ta ei räägi. Kahtlen, kas kuuleksin teda, isegi kui ta seda teeks.
Seisame imelike asjapulkadega ruumis, mille sarnast ma ei oleks osanud ettegi kujutada. Jalge all on mingi kõva aine, mis pole metall ega kalju. Puit. Tunnen selle ära HK-s näidatud Maa piltide järgi. Tuhandes toonis veiklev vaip on laotatud üle selle, mu jalad tunnevad selle pehmust. Ümberringi on punasest puidust seinad, millele on nikerdatud puud ja hirved. Kauguses mängib tasane muusika. Liigun ruumis muusikale lähemale, valguse poole.
Jõuan klaasist ääreni, paksu klaasseinani, mis laseb päikesel paista valgete klahvidega masajale mustale instrumendile, mis selles kõrges kolme seina ja laia klaasaknaga ruumis ise mängib. Kõik on nii sile. Instrumendi taga, klaasi taga on miski, millest ma aru ei saa. Komberdan akna poole, valguse poole ja kukun põlvili, surudes käed vastu barjääri. Oigan ühte pikka nooti.
„Nüüd saad aru,” ütleb Tantsija. „Meid on petetud.”
Klaasi taga laiub linn.
9
PETTUS
Linnas on tornid, pargid, jõed, aiad ja purskkaevud. See on unelmate linn, sinise vee ja rohelise elu linn punasel planeedil, mis peaks olema sama viljatu kui kõige julmem kõrb. Sellist Marssi meile HK-s ei näidata. See ei ole koht, mis ei sobi inimasustuseks. See koht on täis pettust, rikkust ja uskumatut küllust.
Olukorra grotesksus paneb mind õhku ahmima.
Mehed ja naised lendavad. Nad sillerdavad kuldselt ja hõbedaselt. Need on ainsad värvid, mida ma taevas näen. GraviSaapad kannavad neid edasi kui jumalaid, nende tehnoloogia on palju sujuvam kui meie valvurite kohmakad graviSaapad kaevandustes. Üks noormees kihutab aknast mööda, nahk poleeritud, juuksed selja taga lahtiselt hõljumas, kandes kahte veinipudelit lähedal asuvasse torniga aeda. Ta on purjus ja tema tudisev õhulend meenutab mulle toda korda, kui nägin, kuidas ühe puuriPoisi küpsetuskoti õhuvarustussüsteem rikki läks: ta suri õhku ahmides, tõmmeldes ja tantsides. Kuldmees naerab nagu narr ja teeb õhus lustaka ringi. Neli tüdrukut, kes pole minust sugugi vanemad, ajavad teda lõbusalt lennates taga, ise joovastunud ja itsitavad. Nende kitsad kleidid paistavad olevat tehtud vedelikust ja tilguvad nende nooruslike kumeruste pealt. Mõnes mõttes näevad nad välja minuvanused, aga tunduvad nii kuradi tobedad.
Ma ei saa aru.
Nende taga sagivad õhus laevad mööda signaaltuledega tähistatud avenüüsid. Väiksed laevad, mida Tantsija kutsub rapsTiibadeks, eskordivad kõige peenema konstruktsiooniga õhujahte. Maa peal näen mehi ja naisi liikumas laiadel avenüüdel. Seal on automobiile, madalamatel tasemetel on värvidega tähistatud lambid – kollased, sinised, oranžid, rohelised, roosad, tosina värvi sajad toonid, mis moodustavad nii keerulise, nii võõrapärase hierarhia, et see saab minu meelest vaevalt olla inimese välja mõeldud. Rajad kulgevad läbi hoonete, mis on hiiglaslikud, mõned klaasist, mõned kivist. Aga paljud neist meenutavad mulle HK-st nähtud roomlaste hooneid, mis seekord on küll püstitatud jumalatele, mitte inimestele.
Linn laiub peaaegu nii kaugele kui silm ulatub, kuid selle taga on näha Marsi punast viljatut pinda, mida katavad rohelise muru ja kiratsevate metsade viirud. Pea kohal on sinine taevas, mida rikuvad vaid tähed. Terraformeerimisprotsess on lõpule viidud.
See on tulevik. Marss ei tohiks selline välja näha veel mitme põlve jooksul.
Mu elu on pettus.
Octavia au Lune on meile Lykoses nii palju kordi öelnud, et me oleme Marsi pioneerid, et me ohverdame end vaprate hingedena oma soo eest, et varsti lõpeb meie vaev, mida inimsoo pärast näeme. Kui Marss on muudetud asustatavaks, siis ühinevad varsti meiega ka pehmemad värvid. Aga nad on juba meiega ühinenud. Maa on tulnud Marsile ja meie, pioneerid, oleme jäetud selle pinna alla orjama, vaevlema, kannatama, et ehitada ja alal hoida selle… selle impeeriumi alusmüüri. Me olemegi need, kelleks Eo meid alati nimetas – Ühiskonna