aga Harmoonia annab talle märku maha rahuneda.
„Miks ma surnud ei ole?” küsin ma. Pärast poomist kõlab mu hääl, nagu kraabiks kruus vastu metalli.
„Sest Aresel on sulle ülesanne, väike põrgukaevur.”
Ta krimpsutab nägu, kui tema kätt pigistan.
„Ares…” Mu silme eest käivad läbi pommiplahvatused, ära rebitud jäsemed, kaos. Ares. Tean, missuguse ülesande ta tahab mulle anda. Olen liiga tuimaks tehtud, et isegi mõtelda, mida talle vastaksin. Mu mõtted on seotud Eo, mitte siinse eluga. Olen kest. Miks ei oleks ma võinud maa sisse jääda?
„Kas ma võiksin nüüd oma käe tagasi saada?” küsib Harmoonia.
„Kui sa maski eest ära võtad. Muidu jätan selle endale.”
Ta naerab ja võtab maski ära. Tema nägu on kui öö ja päev – parem pool on krobelise paistes naha pundar, mida mööda jooksevad ja kaarduvad siledad armide jõed. Aurupõletus. Tavaline asi, aga mitte naise puhul. Haruldane, et naine kuulub kaevurite sekka.
Aga just põletushaavata näopool hämmastab. Ta on ilus, isegi Eost ilusam. Pehme, piimjalt kahvatu nahk, peene joonega esiletungivad luud. Aga ta näeb välja nii kalk, nii vihane ja õel. Tema alumised hambad on eri pikkusega ja küünte eest pole hoolitsetud. Tal on nuga saapasääres. Seda on näha sellest, et ta küürutas allapoole, kui tema käest kinni haarasin.
Nõrguke Ralph on kirjeldamatult kole – tõmmu kirvenägu, hambad kõik harali ja mustad. Ta vahib logistaja aknaluugist välja, kui sõidame läbi mahajäetud tunnelite, kuni jõuame valgustatud tunneliteedele, mis on ette nähtud kiireks liikumiseks. Ma ei tunne neid punaseid ja kuigi nende kätel on punane märgistus, ei usalda ma neid. Nad ei ole lambdad ega Lykosest pärit. Nad võiksid sama hästi olla hõbedased.
Viimaks näen luugist teisi tarbesõidukeid ja logistajaid. Ma ei tea, kus me oleme, aga see häirib mind vähem kui üha paisuv kurbus mu rinnas. Mida kaugemale sõidame ja mida rohkem on mul aega mõtelda, seda hullemaks valu läheb. Puudutan sõrmega oma laulatusvõru. Eo on ikkagi surnud. Ta ei oota mind selle sõidu lõpus. Miks jäin mina ellu ja tema ei jäänud? Miks tõmbasin teda jalgadest nii tugevalt? Kas ta oleks võinud ka ellu jääda? Mu sisemuses oleks nagu must auk. Kohutav koorem surub rinda kokku ja ma igatsen logistajast välja hüpata otse mõne tarbesõiduki ette. Surra on lihtne, kui oled juba korra püüdnud seda teha.
Aga ma ei hüppa välja, istun koos Harmoonia ja Ralphiga. Eo tahtis, et ma sihiksin kõrgemale. Pigistan rusikas käes erepunast peapaela.
Tunnelitee laieneb veidi, kui jõuame kontrollpunkti, mida valvavad kulunud varustuses räpased plekkpotid. Elektrivärav ei ole isegi voolu all. Nad lasevad meie ees oleva logistaja läbi pärast küljepealse paneeli skännimist. Siis on meie kord ja ma nihelen oma istmel ebamugavustundest nagu Ralph. Harmoonia naerab põlglikult, kui väljas seisev hallipäine plekkpott logistaja külge skännib ja annab meile viibates loa läbi värava sõita.
„Meil on salakood. Orjadel pole ajusid. Kaevanduste plekkpotid on idioodid. Silmad tuleb lahti hoida hallide eliidi ja obsidiaanidest koletiste suhtes. Aga nemad ei raiska oma aega siin all.”
Püüan end parasjagu veenda, et see kõik ei ole mingi kuldsete salanõu, et Harmoonia ja Ralph pole mu vaenlased, kui keerame peatunneliteelt ära tarbeladudega tupikusse, mis ei ole ühismaast eriti palju suurem. Kõledad väävlilambid ripuvad tarbeseadmetelt alla. Pooled pirnid on läbi põlenud. Üks vilgub garaaži ees, mille lähedal asuvale laole on veidra värviga maalitud imelik sümbol. Sõidame garaaži sisse. Uks sulgub ja Harmoonia viipab mulle, et läheksin logistajast välja.
„Kodu, kallis kodu,” ütleb ta. „Nüüd on aeg Tantsijaga kohtuda.”
8
TANTSIJA
Tantsija vaatab minust läbi. Ta on peaaegu minu pikkune, mis on haruldane. Aga ta on paks ja kohutavalt vana, võib-olla üle neljakümne. Oimukohtadel valged lokid. Kaelal tosina jagu kaksikarme. Olen selliseid varem näinud. Šahtirästikute hammustused. Vasakul kehapoolel ripub lõtv käsivars. Närvikahjustus. Kuid tema silmad haaravad endasse: need on tavalisest eredamad, neis keerlevad tõeliselt punased, mitte roostekarva mustrid. Tema naeratus on isalik.
„Sa vist mõistatad, kes me oleme,” ütleb Tantsija leebelt. Ta on kogukas, aga tema hääl on sume. Temaga koos on kaheksa punast, kellest kõik peale Harmoonia on mehed ja kes vaatavad teda imetlevalt. Minu meelest on nad kaevurid, kõigil on meiesugustele omased tugevad armilised käed. Nad liiguvad meie rahvale omase nõtkusega. Pole kahtlust, et mõned neist on hüppajad ja hooplejad, nagu me kutsume tantsude ajal mööda seina jooksjaid ja saltode tegijaid. Kas mõni on ka põrgukaevur?
„Ta ei mõistata,” ütleb Harmoonia pikkamööda, lastes sõnadel aeglaselt kõlada. Ta pigistab Tantsija kätt, kui läheb ümber tema, et mind vaadata. „Kuradiraisast könn jagas asja ära tund aega tagasi.”
„Ahah.” Tantsija naeratab naisele õrnalt. „Loomulikult, muidu ei oleks Ares palunud meil teda siia tuues riskida. Kas sa tead, kus „siin” on, Darrow?”
„See pole oluline,” pomisen mina. Vaatan mind ümbritsevaid seinu, mehi, kõikuvaid tulesid. Kõik on nii kõle, nii räpane. „Mis on oluline…” Ma ei suuda oma lauset lõpetada. Mõte Eost lõikab mul sõnad suust. „Mis on oluline, on see, et te tahate minult midagi.”
„Jah, see on oluline,” ütleb Tantsija. Ta puudutab käega mu õlga. „Aga see võib oodata. Imestan, et suudad püsti seista. Su seljahaavad on mustad. Sul on vaja antibakki ja taastnahka, et arme ei tekiks.”
„Armid pole olulised,” ütlen ma. Vaatan, kuidas kaks veretilka kukuvad mu särgisabalt maha. Haavad on hauast välja ronides uuesti lahti läinud. „Eo on… surnud, kas jah?”
„Jah. Ta on surnud. Me ei suutnud teda päästa, Darrow.”
„Miks mitte?” küsin ma.
„Me lihtsalt ei suutnud.”
„Miks mitte?” kordan ma. Jõllitan teda vihaselt, jõllitan tema jüngreid ja sisistan iga sõna ühekaupa. „Te päästsite minu. Oleksite võinud päästa tema. Tema on see, keda te oleksite tahtnud. Kuradiraiska märtrit. Tema hoolis kõigest sellest. Või on Aresel vaja ainult poegi, mitte tütreid?”
„Meil on märtreid jalaga segada,” haigutab Harmoonia.
Lipsan tema juurde nagu madu ja haaran tal kõrist kinni. Vihalained moonutavad mu nägu, kuni see läheb tuimaks, ja ma tunnen, et silmisse kerkivad pisarad. Kõrvetajad vinisevad, kui neid mu ümber sisse lülitatakse. Üks surutakse mulle selja tagant vastu kaela. Tunnen selle jahedat otsa.
„Lase ta lahti!” karjub keegi. „Tee seda, poiss!”
Sülitan nende pihta, raputan Harmooniat ühe korra ja viskan ta kõrvale. Ta küürutab põrandal kähisedes ja kui ta püsti tõuseb, välgub tal käes nuga.
Tantsija koperdab meie vahele. „Lõpetage ära! Mõlemad! Darrow, palun!”
„Su tüdruk oli unistaja, poiss,” Harmoonia sülitab Tantsija tagant minu poole. „Sama mõttetu kui leek vee kohal…”
„Harmoonia, tõmba, kuradiraisk, lõuad koomale,” käsutab Tantsija. „Pange need neetud asjad ära.” Kõrvetajad jäävad vaikseks. Siis järgneb pingeline vaikus ja Tantsija kummardub lähemale, et minuga rääkida. Ta madaldab oma häält. Ma hingan kiiresti. „Darrow, me oleme sõbrad. Me oleme sõbrad. Ma ei oska praegu Arese eest vastata, miks ta ei saanud meil aidata su tüdrukut päästa. Olen ainult üks tema abilistest. Ma ei saa su valu ära võtta. Ma ei saa su naist sulle tagasi anda. Aga, Darrow, vaata mulle otsa. Vaata mulle otsa, põrgukaevur.” Ma vaatan. Otse neisse veripunastesse silmadesse. „Ma ei saa teha paljusid asju. Aga ma saan sulle pakkuda õiglust.”
Tantsija läheb Harmoonia juurde ja sosistab talle midagi, tõenäoliselt seda, et meist peavad sõbrad saama. Meist ei saa. Aga ma luban, et ei kägista teda ära, ja ta lubab, et ei pussita mind.
Ta