varjudega. „Kui ma olin noor, siis ma elasin kohas, mida kutsuti hiieks. Sealset elu võib pidada tsirkusekultuuriks. Meil peeti igal õhtul etendusi. Värvi- ja heli- ja tantsupidustusi.”
„Kõlab jubedalt,” pomisen ma sarkastiliselt. „Just nagu kaevandustes.”
Ta naeratab leebelt ja ta mõtted liiguvad sellesse kaugesse paika. „Sulle vist tunduks see ülimugava eluna. Aga hiies oli ka hullust. Nad panid meid tablette sööma. Tablette, mille abil lendasime tühisuse tiivul planeetide vahel, et minna külla Jupiteri haldjakuningaile ja Europa sügavustes peituvaile näkineidudele. Mu meel alati kehast lahus. Ei mingit rahu. Ei mingit lõppu hullusele.” Siis ta plaksutab käsi. „Ja nüüd voolin neid asju, mida oma palavikulistes unenägudes nägin, täpselt nii nagu minult alati oodati. Arvatavasti nägin sind unes. Lõpuks nad vist sooviksid, et ma poleks üldse und näinud.”
„Kas see oli hea uni?” küsin ma.
„Mida?”
„See unenägu minust.”
„Ei. Ei, see oli luupainaja. Seal oli põrgust tulnud mees, tule armastaja.” Ta on mõnda aega vait.
„Miks see siis nii jube on?” küsin ma temalt. „Elu. Kõik see siin. Miks on neil vaja meid seda tegema sundida? Miks nad kohtlevad meid nagu orje?”
„Võimu pärast.”
„Võimu ei ole olemas. See on ainult sõna.”
Mickey juurdleb vaikides. Siis kehitab ta oma kõhnu õlgu. „Nad ütleksid, et inimkond on alati orjuses elanud. Vabadus orjastab meid ihaga, ahnusega. Kui vabadus ära võtta, annavad nad mulle unenägude maailma. Sulle andsid nad ohverdamise, pere, kogukonna maailma. Ja ühiskond on stabiilne. Pole näljahäda. Pole genotsiidi. Pole suuri sõdu. Ja kui kuldsed võitlevad, siis nad peavad reeglitest kinni. Kui suured kojad nääklevad, siis nad käituvad… väärikalt.”
„Väärikalt? Nad valetasid mulle. Ütlesid, et ma olen pioneer.”
„Ja kas sa oleksid olnud õnnelikum, kui sa oleksid teadnud, et sa oled ori?” küsib Mickey. „Ei. Keegi miljardi alamPunase seast poleks Marsi pinna all õnnelik, kui ta teaks seda, mida ülemPunased teavad – et ta on ori. Nii et kas pole mitte parem valetada?”
„Parem oleks teisi mitte orjastada.”
Kui ma olen valmis, paneb ta mu magamistorusse jõuGeneraatori, et simuleerida suurema gravitatsioonijõu mõju mu kehale. Ma pole eales sellist piina tundnud. Mu keha valutab. Mu luud ja nahk ja lihased kisendavad surve ja muutuse vastu, kuni mulle antakse rohtu, mis muudab karjed tavaliseks lõputuks oigeks.
Ma magan päevade kaupa. Ma näen unes kodu ja peret. Igal ööl ärkan, olles jälle näinud Eo poomist. Ta kõlgub mu mõtetes. Ma tunnen voodis puudust ta soojusest enda vastas, kuigi nad annavad mulle tähelepanu kõrvale juhtimiseks HK süüvimismaski.
Mind võõrutatakse tasapisi valuvaigistitest. Mu lihased pole ikka veel kohanenud luutihedusega, nii et mu olemine muutub meloodiliseks valuks. Nad hakkavad mulle andma päris toitu. Mickey istub öösiti mu koiku serval juukseid silitades päris pikalt. Ma ei hooli sellest, et ta sõrmed on kui ämbliku koivad. Ma ei hooli sellest, et ta peab mind kunstiloominguks, oma loominguks. Ta annab mulle midagi, mida kutsutakse hamburgeriks. See on suurepärane. Nüüd kuulub minu toidulauale punane liha ja rasvased kreemid ja koogid ja puuviljad ja juurviljad. Ma pole kunagi nii hästi süüa saanud.
„Sul on kaloreid vaja,” kudrutab Mickey. „Oled minu eest nii palju andnud. Söö korralikult. Oled selle toidu ära teeninud.”
„Kuidas mul läheb?” küsin ma.
„Oh, raskem osa on möödas, mu kallis. Sa oled oivaline poiss, kas tead. Nad näitasid mulle protseduuride lindistusi, kus teised voolijad sama püüdsid teha. Oh, kui kohmakad teised voolijad olid, kui nõrgad teised katsealused. Aga sina oled tugev ja mina olen oivaline.” Ta koputab mu rinnale. „Su süda on kui täkul. Ma ei ole sellist eales varem näinud. Sind on šahtirästik väiksena hammustanud, kas pole?”
„Hammustas jah.”
„Nii ma arvasingi. Su süda pidi kohanema, et mürgi mõjule vastu seista.”
„Onu imes suurema osa mürgist pärast hammustust välja.”
„Ei,” naerab Mickey. „See on müüt. Mürki ei saa välja imeda. See levib ikka su soontes ja sunnib südant vastu pidama, kui tahta ellu jääda. Sa oled eriline nagu mina.”
„Nii et ma ei sure siia?” suudan ma öelda.
Mickey naerab. „Ei! Ei! See osa on läbi. Sa saad tundma valu. Aga surmaoht on möödas. Varsti teeme inimesest jumala. Punasest kuldse. Isegi su naine ei tunneks sind ära.”
Ainult seda ma olengi kartnud.
Kui nad võtavad ära mu silmad ja annavad kuldsed asemele, siis tunnen end seest otsekui surnuna. Asi on lihtne – nägemisnärv tuleb ühendada „doonori” silmaga, ütleb Mickey. Lihtne toiming, mida ta on kosmeetilistel põhjustel teinud tosin korda. Tema meelest oli otsmikusagara lõikus raske. Ma ei ole nõus. Jah, valu on erinev. Aga uute silmadega näen ma asju, mida ma varem ei näinud. Detailid on selgemad, teravamad ja valusamad taluda. Ma vihkan seda teisenemist. Kõik see taaskinnitab kuldsete ülimuslikkust. Et teha mind nendega füüsiliselt võrdväärseks, kulub nii palju vaeva. Pole ime, et me neid teenime.
See ei ole mina. Miski sellest ei ole mina. Mu nahk on liiga pehme, liiga läikiv, liiga täiuslik. Ma ei tunne oma keha ilma armideta ära. Ma ei tunne omaenda käeselgi ära. Eo ei tunneks mind ära.
Järgmisena asub Mickey mu juuste kallale. Kõik muudetakse ära.
Füsioteraapiale kulub nädalaid. Kui ma jalutan toas aeglaselt Eveyga – tiivulise tüdrukuga – ringi, jäetakse mind oma mõtete hooleks. Kumbki meist pole rääkimisest eriti huvitatud. Tal on omad deemonid ja minul omad, nii et me oleme rahulikud ja vaiksed, välja arvatud siis, kui Mickey tuleb sisse kudrutama selle kohta, kuivõrd ilusaid lapsi me koos saaksime.
Ühel päeval toob Mickey mulle isegi iidse tsitri, millel on plasti asemel puidust sõrmlaud. See on kõige lahkem tegu, mida ta on eales teinud. Ma ei laula, aga ma mängin Lykose ülevaid lugusid. Mu klanni traditsioonilisi lugusid, mida keegi pole kaevandustest väljaspool kuulnud. Tema ja Evey istuvad vahel koos minuga ja kuigi ma pean Mickeyt rikutuks, tundub mulle, et ta saab sellest muusikast aru. Selle ilust. Selle tähtsusest. Ja pärastpoole ei ütle ta midagi. Ka siis meeldib ta mulle. Rahulikuna.
„Tead, sa oled veidi karmim, kui ma alguses arvasin,” ütleb Harmoonia mulle ühel hommikul, kui ärkan.
„Kus sa oled olnud?” küsin ma silmi avades.
„Doonoreid otsimas.” Ta võpatab, kui näeb mu kuldseid iiriseid. „Maailm ei jää seisma, sest sina siin oled,” ütleb ta. „Meil oli vaja tööd teha. Kas sa suudad käia, nagu Mickey väidab?”
„Ma muutun järjest tugevamaks.”
„Mitte piisavalt tugevaks,” järeldab ta, kui mind uurinud. „Sa näed välja nagu kaelkirjaku titt. Selle asja ajan ma korda.”
Harmoonia viib mu Mickey klubi all asuvasse räpasesse spordisaali, mida valgustavad väävlilambid. Mulle meeldib jaheda kivi puudutus paljaste jalgade vastas. Mu tasakaalutunne on tagasi ja see on hea, sest Harmoonia ei paku mulle oma käsivart toeks. Selle asemel viipab ta mulle, et tuleksin hämara saali keskele.
„Me ostsime sulle need,” ütleb ta.
Ta osutab kahele seadeldisele, mis asuvad hämara ruumi keskel. Need on hõbedased ja meenutavad mulle rüüd, mida rüütlid möödunud sajanditel kandsid. Turvis ripub kahe metallist traadi küljes. „Need on kontsentraktsioonimasinad.”
Libistan oma keha masinasse. Kuiv geel embab mu jalgu, torsot ja käsi ja kaela, kuni ainult pea jääb vabaks. Masina eesmärk on liigutustele vastu seista, kuid samas reageerib ta ka kõige pisemale stiimulile. Lihase kasvatamine seisneb selle harjutamises, mis tähendab lihase piisavalt tõhusat kasutamist, et tekitada kudedes mikroskoopilisi rebendeid. Sellest tulebki valu,