Tema napp naeratus levib üle kogu kergelt päevitunud näo.
Ma tean, et tal on tõsi taga. Tal on alati tõsi taga, kui tal selline pilk silmis on: pilk, millest õhkub põnevust ja otsusekindlust. Ilmselt oleks kõige lihtsam see üks kord temaga kaasa minna ja see asi kaelast ära saada, muidu ei jäta ta mind kunagi rahule. Pealetükkiva parima sõbra puhul on see vältimatu.
Tõusen ja panen kotirihma õlale.
„Kell on alles kaks,” ütlen.
Joon oma latte ära ja viskan tühja topsi samasse prügikasti.
„Jah, aga kõigepealt peame sulle uued riided vaatama.”
„Hm, ei,” ütlen resoluutselt, kui ta mind läbi klaasuste tuulisesse suveõhku saadab. „Sinuga koos Undergroundi minek on juba piisav heategu. Ma keeldun poodidesse minemast. Mul on küllalt riideid.”
Natalie pistab käe mu käevangu, kui me mööda kõnniteed sammume ja parkimisautomaatidest möödume. Ta muigab ja vaatab minu poole. „Hästi. Lase mul siis vähemalt endale minu garderoobist midagi selga vaadata.”
„Mis minu riietel viga on?”
Ta ajab huuled prunti ja langetab pea, nagu tahaks vaikselt mu naeruväärsele küsimusele vastu vaielda. „See on Underground,” ütleb ta, nagu oleks tegemist kõige ilmsema vastusega.
Hea küll, tema jutus on iva. Me võime Nataliega parimad sõbrad olla, aga meie puhul on tegemist vastandite tõmbumisega. Tema on rokitibi, kes on „Kaklusklubist” alates olnud armunud Jared Letosse. Mina olen pigem rahulik tüdruk, kes ei kanna tumedaid rõivaid, kui tegemist pole just matustega. Mitte et Natalie ainult musta kannaks ja tal mingi emo-soeng oleks, aga ta ei kannaks ka surma ähvardusel minu riideid, sest tema hinnangul on need kõik lihtsalt nii igavad. Ma julgen jääda eriarvamusele. Ma oskan riietuda, ja meestel – kui mul oli kombeks märgata, kuidas nad mu tagumikku vahtisid, kui mul lemmikteksased jalas olid – pole kunagi minu riietumisstiili vastu midagi olnud.
Aga Underground oli mõeldud Natalie-sugustele ja ilmselt pean ma ühe õhtu taluma seda, et olen riides nagu tema, et klubisse sobida. Ma pole trendi järgija. Pole kunagi olnud. Aga ma võin igal juhul olla paar tundi keegi teine, kui ma tänu sellele pigem massi sulan, kui teravalt silma torkan ja tähelepanu tõmban.
KAKS
Jõuame öö hakul Undergroundi, aga mitte enne, kui oleme Damoni tuunitud kastiautoga siin-seal ära käinud. Ta pöörab sissesõiduteele, astub autost välja ja jääb majja mitte kauem kui kolmeks-neljaks minutiks ega ütle tagasi tulles iial ühtki sõna. Vähemalt mitte selle kohta, miks ta sees käis või kellega rääkis – tavalised asjad, mis oleksid selliste külaskäikude puhul loomulikud. Aga Damoni juures pole just palju tavalist või normaalset.
Ma armastan teda meeletult. Olen tundnud teda peaaegu sama kaua kui Natalied, aga ma pole kunagi suutnud tema narkootikumide tarbimisega leppida. Ta kasvatab oma keldris suurt hulka kanepit, aga ta ei ole kanepisõltlane. Tegelikult ei oskaks keegi peale minu ja paari tema lähedase sõbra kahtlustada, et selline kuum kutt nagu Damon Winters kanepit kasvatab, sest suurem osa kanepikasvatajaid näeb välja nagu valge rämps ja nende soengud on tihtipeale pärit kusagilt 1970ndate ja 1990ndate vahelisest perioodist. Damon ei näe kaugeltki välja nagu valge rämps – ta võiks olla Alex Pettyferi noorem vend. Ja Damon ütleb, et kanep pole lihtsalt tema teema. Ei, Damoni lemmiknarkootikum on kokaiin ja ta kasvatab ja müüb kanepit ainult selleks, et oma kokaiinitarbimise eest maksta.
Natalie teeb näo, et Damoni tegevus on täiesti kahjutu. Ta teab, et Damon ei tõmba kanepit, ja ütleb, et kanep pole tegelikult nii hull ja kui inimesed tahavad seda tõmmata, et rahuneda ja lõdvestuda, siis ei näe tema selles midagi halba, et Damon neid aitab.
Natalie keeldub siiski uskumast, et Damoni nägu on näinud rohkem kokaiini kui ühtki osa tüdruku kehast.
„Hea küll, sa lõbutsed täna, eks ole?” Natalie lükkab auto tagumise ukse tagumikuga kinni, kui ma olen autost välja tulnud, ja siis vaatab ta mind lootusetu pilguga. „Lihtsalt ära vaidle ja püüa lõbutseda.”
Pööritan silmi. „Nat, ma ei püüaks seda meelega vihata,” ütlen ma. „Ma tahan lõbutseda.”
Damon tuleb ümber auto meie juurde ja paneb käed meile mõlemale ümber. „Ma lähen sisse, kaks kuuma tibi kaenlas.”
Natalie nügib teda teeseldud põlgliku muigega. „Ole vait, kallis. Sa teed mind armukadedaks.” Juba naeratab ta mehele üleannetult.
Damon võtab käe tema piha ümbert ja haarab tal tagumikust. Natalie toob kuuldavale iiveldust tekitava häälitsuse ja ajab end kikivarvule, et Damonit suudelda. Ma tahaks neile öelda, et võtku tuba, aga sellest poleks midagi kasu.
Underground on kõige kuumem koht North-Carolinas, Raleigh’ kesklinna lähedal, aga telefoniraamatust seda ei leia. Ainult meietaolised teavad, et selline koht on olemas. Keegi Robi-nimeline mees üüris kaks aastat tagasi mahajäetud laohoone ja kulutas umbes miljon dollarit oma rikka papsi raha, et sellest salajane ööklubi teha. Kaks aastat ja äri õitseb; kohast on selle ajaga saanud paik, kus kohalikud roki- ja seksijumalad saavad oma rock’n’roll’i unistusi karjuvate fännide ja groupie’de abil ellu viia. Aga see pole odav koht. Väljastpoolt võib see meenutada mahajäetud hoonet peaaegu asustamata linnaosas, aga seest on klubi nagu iga teine jõukam raskeroki ööklubi, kus on olemas värvilised strobotuled, mis pidevalt veiklevad, litsaka väljanägemisega ettekandjad ja lava, mis on piisavalt suur, et seal saaks korraga mängida kaks bändi.
Undergroundi saladuses hoidmiseks peavad kõik külastajad endale kaugemal linnas parkimiskoha leidma ja klubisse kõndima, sest sõidukitega palistatud tee „mahajäetud” laohoone juures on reetlik märk.
Jätame auto lähedalasuva Mickey D’ parklasse ja kõnnime umbes kümme minutit läbi kõhedust tekitava linna.
Natalie tuleb Damoni paremalt käelt meie vahele, aga ainult selleks, et saaks mind kiusata, enne kui sisse läheme.
„Hea küll,” ütleb ta, nagu kavatseks mulle ette lugeda nimekirja sellest, mida ma teha tohin ja mida mitte. „Kui keegi küsib, siis oled vallaline, eks?” Ta lehvitab mu nina ees käega. „Mitte midagi sellist, nagu sa tegid siis, kui see kutt sulle Office Depotis külge lõi.”
„Mida Camryn Office Depotis tegi?” küsib Damon naerdes.
„Damon, see kutt oli temast sisse võetud,” ütleb Natalie, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, et ma seisan sealsamas. „Cam oleks pidanud lihtsalt korraks ripsmeid plaksutama ja kutt oleks talle auto ostnud… tead, mis Cam talle ütles?”
Pööritan silmi ja tõmban käe tema käevangust lahti. „Nat, sa oled lollakas. See polnud nii.”
„Jah, kullake,” ütleb Damon. „Kui see kutt töötab Office Depotis, ei osta ta mingeid autosid.”
Natalie annab talle mängleva vopsu õla pihta. „Ma ei öelnud, et ta seal töötas – igal juhul nägi see kutt välja nagu… Adam Levine’i ja” – ta keerutab sõrmi pea kohal, et teist kuulsat näidet leida – „Jensen Acklesi sohilaps, ja see preili Häbelik ütles talle, et on lesbi, kui poiss tema telefoninumbrit küsis.”
„Ah, Nat, ole vait!” ütlen tema tõsise liialdusmaania peale ärritudes. „Ta ei näinud üldse välja nagu kumbki neist kuttidest. Ta oli lihtsalt tavaline kutt, kes juhtumisi polnud kuradi inetu.”
Natalie lööb mu poole käega ja pöördub uuesti Damoni poole. „Mida iganes. Asi on selles, et Cam valetab, et neid eemale tõrjuda. Ma ei kahtle hetkekski, et ta on valmis kutile ütlema, et tal on klamüüdia ja meeletult kubemetäisid.”
Damon naerab.
Jään pimedal kõnniteel seisma ja panen käed rinnal risti ning närin ärritunult alumist huult.
Natalie, taibates, et ma ei kõnni enam tema kõrval, jookseb tagasi minu juurde. „Hea küll! Hea küll! Kuule, ma lihtsalt ei taha, et sa asja enda jaoks ära rikud, muud midagi. Ma palun