„Ma kaon siit.”
Ta pöörab ringi ja astub raudukse poole. Öös kajab vali pauhh!, kui uks tema järel kinni langeb. Keeran end uuesti Damoni poole, silmad põlemas ja lükkan teda kogu jõust. „Sa tõbras! Ma ei suuda uskuda, mida sa just tegid!” Ma lihtsalt karjun kolme tolli kaugusel talle näkku.
Damoni huul tõmbub kipra ja ta hingeldab ikka veel kaklusest. Tema tumedad silmad on pärani ja metsikud ja kuidagi kiskjalikud. Üks osa minust on tema suhtes valvel, aga see osa minust, mis on tundnud teda kaksteist aastat, saab kahtlevast osast võitu.
„Mis sul mõttes on, et kaod mingi kutiga, keda sa, kurat, just kohtasid? Ma arvasin, et sa oled targem, Cam, isegi purjus peaga!”
Taganen ja panen käed vihaselt kõhu peale risti. „Sa nimetad mind rumalaks? Me ainult rääkisime!” kriiskan ma ja mu heledad juuksed langevad silmadele. „Ma suudan väga hästi tõbrastel ja korralikel meestel vahet teha ja praegu oled sina üks täielik kuradi tõbras!”
Tundub, et ta krigistab kõvasti kokku pigistatud huulte varjus hambaid. „Nimeta mind, kuidas soovid, aga ma lihtsalt kaitsesin sind,” ütleb ta üllatavalt rahulikult.
„Mille eest?” hüüan ma. „Viletsa vestluse? Kuti eest, kes tahtis siiralt lihtsalt rääkida?”
Damon muigab. „Ükski mees ei taha lihtsalt rääkida,” ütleb ta, nagu oleks mingi ekspert. „Ükski mees ei vii sinusugust tüdrukut üksinda mingi kuradi laohoone katusele lihtsalt rääkima. Veel kümme minutit ja ta oleks su väikse tagumiku sellele lauale visanud ja oma tahtmist saanud. Cam, siin väljas ei kuule keegi su karjumist.”
Neelan klombi kurgus alla, aga selle asemele tekib uus. Võib-olla on Damonil õigus. Võib-olla olin ma Blake’i siirast ja intiimselt haavatud isiksusest nii pimestatud, et langesin taktika ohvriks, millele ma polnud mõelnudki. Muidugi olin ma sääraseid olukordi varemgi ette kujutanud ja olen tüüpilisi stseene telekast näinud, aga võib-olla üritas Blake minuga midagi muud… Ei, ma ei usu seda. Ta oleks mind piknikulauale heitnud, kui ma oleksin seda temalt palunud, aga mu süda ütleb, et muidu poleks ta seda teinud.
Pööran Damonile selja, ma ei taha, et ta näeks minu näol vähimatki märki sellest, et korraks jäin ma teda isegi uskuma. Ma olen maruvihane selle peale, kuidas ta asja lahendas, aga ma ei saa teda igavesti vihkama jääda, sest ta tõesti muretses minu pärast. Kahtlemata on tegemist meheliku testosterooni üledoosiga, aga sellest hoolimata oli ta minu pärast mures.
„Cam, palun vaata mulle otsa.”
Ootan trotslikult mõne sekundi, enne kui ringi pööran, käsivarred ikka ristatud.
Damon vaatab mind leebema pilguga kui varem. „Anna andeks, ma lihtsalt…” – ta ohkab ja vaatab kõrvale, nagu ei suudaks ta järgmisi sõnu mulle otsa vaadates kuuldavale tuua – „Camryn, ma ei suuda taluda mõtet sinust koos mõne teise mehega.”
Mul on tunne, nagu oleks keegi mulle hoobi kõhtu virutanud. Mu kurgust tuleb kuuldavale isegi kummaline kiunatus ja silmad lähevad pärani.
Vaatan närviliselt raudukse poole ja siis uuesti Damoni poole. „Kus Natalie on?” Ma pean selle teema täiesti kõrvale juhtima. Mida kuradit ta just ütles? Ei, ta ei saa seda nii mõelda, nagu see kõlas. Küllap ma kuulsin valesti. Jah, ma olen jälle vindine ega suuda selgelt mõelda.
Ta astub lähemale ja võtab mul küünarnukkidest kinni. Tunnen kohe sundi taganeda, aga olen paigale naelutatud, suudan vaevu liigutada midagi peale silmade.
„Ma mõtlen seda tõsiselt,” ütleb ta häält meeleheitlikuks sosinaks tasandades. „Ma olen tahtnud sind seitsmendast klassist alates.”
Jälle see hoop kõhtu.
Lõpuks õnnestub mul taganeda. „Ei. Ei.” Raputan pead, üritades sellest aru saada. „Oled sa purjus, Damon? Või pilves? Sul on midagi viga.” Tõstan käed. „Me peame Natalie üles otsima. Ma ei räägi talle sellest midagi, mis sa ütlesid, sest sa ei mäleta hommikul mitte midagi, aga me peame tõesti minema. Kohe.”
Hakkan nüüd suletud raudukse poole minema, aga Damon haarab mul käsivarrest ja pöörab mind ringi. Mul jääb hing kinni ja see kahtlustav tunne, mis mul tema suhtes varem oli, tuleb täisvõimsusel tagasi, pöörates pea peale aastad, mil ma olen teda tundnud ja usaldanud. Ta vahib mind veel metsikuma pilguga kui enne, aga tal õnnestub säilitada oma pilgus ka mingi kummaline leebus.
„Ma ei ole purjus ja ma pole eelmisest nädalast saati kokat teinud.”
Fakt, et ta üldse kokaiini tarbib, on piisav põhjus, miks ma tema vastu iial tõmmet ei suuda tunda, aga ta on olnud üks mu lähemaid sõpru ja sellepärast olen tema narkootikumide tarbimisele alati läbi sõrmede vaadanud. Aga praegu räägib ta tõtt ja kuna ta on nii kaua nii lähedane sõber olnud, saan ma sellest aru.
Esimest korda soovin, et ta oleks pilves, sest siis saaksime tõesti unustada, et see kunagi juhtus.
Vaatan tema sõrmi, mis on minu käsivarre ümber klammerdunud ja märkan lõpuks, kui tugevasti ta surub, ja see hirmutab mind.
„Damon, palun lase mu käsi lahti.”
Selle asemel, et lahti lasta, tunnen, kuidas tema haare tugevneb ja üritan end lahti tõmmata. Ta tõmbab mind enda poole ja enne, kui ma reageerida jõuan, surub ta huuled mu suule, vaba käsi haarab mul kuklast ja sunnib mind pead kallutama. Ta üritab keelt mulle suhu toppida, aga mul õnnestub pead nii palju tagasi tõmmata, et saan laubaga vastu tema oma virutada. See jahmatab teda – ja mind – ning ta laseb mu vaistlikult lahti.
„Cam! Oota!” Kuulen teda hüüdmas, kui ma minema torman ja raudukse lahti rebin.
Kuulen tema kiireid samme endale järgnemas, kui ta valju klobinaga minu järel raudtrepist alla jookseb, aga saan temast lahti, kui jõuan lifti juurde, võreukse kinni löön ja kõvasti põhikorruse nupule vajutan. Sama koll, kes meid klubisse sisse lasi, seisab uksel, kui ma temast mööda torman, ja ma pean teda kõrvale nügima, et välja saada.
„Võta rahulikult, kullake!” hüüab ta, kui ma mööda kõnniteed laohoonest kaugemale torman.
Kõnnin Shelli bensiinijaamani ja kutsun takso.
NELI
Järgmisel hommikul äratab mind mobiilihelin. Kuulen telefoni surisemas öökapil mu pea juures. Ekraanil seisab suurte tähtedega NATALIE ja tema pärani silmad ja lai naeratus vaatavad mulle vastu. Tema näo nägemine äratab mind täielikult, tõusen kangelt voodist ja hoian telefoni lihtsalt peos, lastes sellel veel mõne hetke suriseda, enne kui lõpuks julguse kokku võtan ja kõne vastu võtmise nupule vajutan.
„Kuhu sa kadusid?” karjub tema hääl mulle kõrva. „Oh, issand jumal, Cam, sa kadusid lihtsalt ära ja ma olin endast väljas ja Damon oli ka natuke aega kadunud ja ilmus siis uuesti välja ja mingil hetkel nägin Blake’i ära minemas, nägu puha verine ja siis ma hakkasin aru saama, mida sa mõtlesid, kui ütlesid, et Damon oli vihane…” lõpuks tõmbab ta hinge. „Ja ma muudkui küsisin temalt, mida ma tegin või ütlesin või kas see oli selle pärast, mis eelmisel nädalal restoranis juhtus, aga ta ei teinud minust üldse välja ja ütles, et on aeg minna ja ma…”
„Natalie,” lõikan ma vahele, pea tema lõputa lausest ringi käimas, „rahune korraks maha, eks?”
Lükkan teki pealt ja tulen voodist välja, telefon ikka vastu kõrva surutud. Ma tean, et pean seda tegema, rääkima talle, mida Damon tegi. Ma pean. Mitte ainult selle pärast, et kui ta sellest hiljem teada saab, ei anna ta mulle iial andeks, vaid ka selle pärast, et ma ei annaks endale iial andeks. Kui asi oleks teistpidi, tahaksin ma, et ta mulle räägiks.
Aga mitte telefoni teel. See on kohustuslik näost-näkku vestlus.
„Kas sa saad tunni aja pärast kohvi jooma tulla?”
Vaikus.
„Hm, jah, muidugi. Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Ma olin mures. Arvasin, et sind on ära röövitud või midagi.”
„Natalie,