mul Ianist üle saada ja oli paras tõbras ning mind mingi punapäise litsiga pettis.
Ma olen lihtsalt rõõmus, et ma ei öelnud talle kunagi seda kolmesõnalist fraasi, mis algab sõnaga „ma” ja lõpeb sõnaga „sind”, sest sügaval sisimas oli mul tunne, et kui tema seda mulle ütles, polnud tal õrna aimugi, millest paganast ta rääkis.
Samas, võib-olla siiski oli ja selle tõttu ta pärast viit kuud minuga käimist kellegi teisega sebima hakkaski: sest mina ei öelnud temale neid sõnu kunagi.
Tõstan pilgu baarimehele, kes minu naeratusele vastab ja kannatlikult ootab, et ma midagi ütleksin. See kutt on osav; või üritab ta tõesti lihtsalt sõbralik olla. Ma tunnistan, ta on kena; vaevalt on ta vanem kui kakskümmend viis, tal on leebed pruunid silmad, mis naeratavad enne kui huuled. Ma panen tähele, kui pingul ta biitsepsid ja rind selle liibuva T-särgi all on. Ja ta on päevitunud; igal juhul mees, kes on suurema osa oma elust kusagil ookeani ääres elanud.
„Mina olen Blake,” ütleb ta. „Ma olen Robi vend.”
Robi? Aa, jah, see kutt, kellele kuulub Underground.
Ulatan käe ja Blake surub seda.
„Camryn.”
Kuulen Natalie häält üle muusika juba enne, kui teda näen. Ta teeb endale teed läbi salga, kes tantsupõranda ääres seisab, ja trügib neist mööda, et minu juurde jõuda. Ta märkab kohe Blake’i ja tema silmad hakkavad hiilgama, need paneb särama lai, ilmselge naeratus. Damon, kes tuleb tema järel, käsi ikka veel Natalie omasse surutud, paneb samuti tähele, aga tema ristab lihtsalt tundetu pilgu minu omaga. See tekitab minus väga kummalise tunde, aga heidan selle kõrvale, kui Natalie õla minu oma vastu surub.
„Mida sa siin teed?” küsib ta varjamatult süüdistava tooniga. Tema naeratus ulatub kõrvuni ja ta vaatab mitu korda Blake’i ja minu otsa, enne kui kogu tähelepanu minule suunab.
„Joon,” ütlen mina. „Kas sa tulid siia joogi järele või mind kontrollima?”
„Mõlemat!” ütleb ta, laseb Damoni käe lahti, kopsib sõrmedega vastu letti ja naeratab Blake’ile. „Midagi vodkaga.”
Blake noogutab ja vaatab Damoni poole.
„Ma võtan rummikoola,” ütleb Damon.
Natalie surub huuled vastu mu pead ja tunnen tema kuuma hingeõhku oma kõrva juures, kui ta sosistab: „Püha jumal, Cam! Kas sa tead, kes see on?”
Märkan, kuidas Blake’i näole ilmub kerge naeratus, kui ta seda kuuleb.
Tundes, kuidas mu nägu häbist hõõguma lööb, sosistan vastu: „Jah, tema nimi on Blake.”
„See on Robi vend!” sosistab Natalie; tema pilk libiseb uuesti Blake’ile.
Tõstan pilgu Damonile, lootes, et ta saab vihjest aru ja veab Natalie kuhugi ära, aga sel korral teeb Damon näo, et „ei saa aru”. Kus on see Damon, keda mina tunnen, kellel oli kombeks mu seljatagust katta, kui asi Natalied puudutas?
Hm, küllap ta on jälle Natalie peale pahane. Damon käitub nii ainult siis, kui Natalie on oma suurt suud pruukinud või teinud midagi, millest Damon lihtsalt ei suuda üle olla. Me oleme siin olnud kõigest pool tundi. Millega ta võis nii lühikese aja jooksul hakkama saada? Ja siis ma taipan: see on Natalie ja kui keegi suudab vähem kui tunni ajaga poiss-sõbra ilma seda teadmata välja vihastada, on see tema.
Libistan end puki otsast maha, võtan Nataliel käsivarrest ja tõmban ta leti juurest kaugemale. Damon, ilmselt mu plaanist aru saades, jääb Blake’iga kaugemale.
Muusikat on vist valjemaks keeratud, kui bänd ühe loo lõpetab ja järgmist alustab.
„Mida sa tegid?” nõuan ma Natalied näoga enda poole pöörates.
„Mis mõttes mida ma tegin?” Ta vaevu kuulab mind; tema keha liigub kergelt muusika taktis.
„Nat, ma räägin tõsiselt.”
Lõpuks ta peatub ja vaatab mulle otsa, otsides mu näolt vastuseid.
„Et Damonit vihastada?” ütlen ma. „Kui me siia tulime, polnud tal häda midagi.”
Natalie vaatab korraks sinnapoole, kus Damon leti ääres seisab ja oma jooki rüüpab, ja pöörab pilgu siis uuesti minule, hämmeldunud ilme näol. „Ma ei teinud midagi… ma ei usu.” Ta tõstab mõtlikult pilgu, üritades meenutada midagi, mida ta võis öelda või teha.
Ta paneb käed puusa. „Miks sa arvad, et ta pahane on?”
„Tal on see ilme,” ütlen ma Damoni ja Blake’i poole vaadates, „ja ma vihkan seda, kui te kaks tülitsete, eriti kui ma pean õhtu teiega veetma ja kuulama, kuidas te jagelete totrate asjade pärast, mis juhtusid aasta tagasi.”
Natalie hämmeldunud ilme muutub saatanlikuks naeratuseks. „Noh, minu meelest oled sa paranoiline ja üritad ehk takistada mind ütlemast midagi sinu ja Blake’i kohta.” Tema näole ilmub üleannetu ilme, mida ma vihkan.
Pööritan silmi. „Pole mingit „mind ja Blake’i”, me lihtsalt rääkisime.”
„Rääkimine on esimene samm. Talle naeratamine…” – tema muie muutub sügavamaks – „mida ma täiega nägin, kui ma sinu juurde tulin… on järgmine samm.” Ta paneb käsivarred risti ja teeb puusaga nõksu. „Vean kihla, et te juba rääkisite, ilma et ta oleks pidanud sul vastuseid tangidega suust kiskuma… pagan, sa tead juba tema nime.”
„Inimese kohta, kes tahab lõbutseda ja meestega tuttavaks saada, ei oska sa suud kinni hoida, kui asjad hakkavad sinu meele järgi minema.”
Natalie laseb muusikal end hetkeks eksitada, tõstes käed üles ja tehes puusadega võrgutavaid liigutusi. Mina lihtsalt seisan.
„Midagi ei juhtu,” ütlen ma rangelt. „Sina said, mida tahtsid, ja mina räägin kellegagi ja mul pole vähimatki kavatsust talle öelda, et mul on klamüüdia, nii et, palun, ära tee stseeni.”
Natalie alistub pika sügava ohkega ja katkestab tantsimise just nii kauaks, et öelda: „Ilmselt on sul õigus. Ma jätan su tema juurde, aga kui ta su Robi korrusele viib, tahan ma üksikasju teada.” Ta näitab näpuga rangelt minu poole, üks silm suletud ja huuled pruntis.
„Hästi,” ütlen ma, et temast lahti saada, „aga ära hinge kinni hoia, sest seda ei juhtu.”
KOLM
Tund ja kaks jooki hiljem olen koos Blake’iga „Robi korrusel”. Ma olen veidike vintis, kõnnin ja näen täiesti normaalselt, nii et tean, et ma pole purjus. Aga ma olen natuke liiga rõõmus ja see häirib mind veidike. Kui Blake pakkus, et „läheme mõneks ajaks lärmist kaugemale”, hakkasid häiresignaalid mu peas tööle nagu hullumeelsed: Ära mine ööklubis pärast paari jooki kuhugi mingi kutiga, keda sa ei tunne. Ära tee seda, Cam. Sa ei ole rumal tüdruk, nii et ära lase alkoholil end rumalaks teha.
Kõik need asjad karjusid mu peale. Ja ma kuulasin, kuni mingil hetkel rahustas Blake’i nakkav naeratus ja viis, kuidas ta suutis panna mind enda seltsis täiesti rahulikuna tundma, hääled ja hoiatused maha, nii et ma ei kuulnud neid enam.
„Seda nad nimetavadki Robi korruseks?” küsin ma laohoone katusel seistes linnale vaadates. Kõik majad linnas on eredalt valgustatud sädelevate siniste, valgete ja roheliste tuledega. Tänavad paistavad olevat mattunud sadade tänavalampide oranžikasse kumasse.
„Mida sina siis arvasid?” küsib ta mul käest kinni võttes ja võpatan sisemiselt selle liigutuse pärast, aga jätan oma käe tema kätte. „Uhket seksituba laepeeglitega?”
Üks hetk… just seda ma arvasingi – noh, küll mitte nii otse –, aga miks pagana päralt ma siis temaga siia üles tulin?
Hea küll, nüüd ma olen kergelt paanikas.
Arvan, et võib-olla olen siiski natuke purjus, muidu poleks ma oma hinnanguga nii mööda pannud. Ja see hirmutab mind ja muudab täiesti kaineks, kui ma mõtlen, et võiksin kunagi mingis „seksitoas”